VABADUSRISTI KAVANDID JA SÜND: Verisulis Eesti Vabariigi juhid uskusid, et demokraatlikus ühiskonnas pole teenetemärke vaja. Need arvati olevat mineviku igandid. Vabadussõda sai kesta aga vaid poolteist kuud, kui jõuti äratundmisele, et eneseohverdus isamaa eest väärib tunnustamist. Ajaloomagister Jaak Pihlak heidab pilgu vabadusristi esimestele päevadele.
Verisulis Eesti Vabariigi juhid uskusid, et demokraatlikus ühiskonnas pole teenetemärke vaja. Need arvati mineviku iganditeks. Vabadussõda sai kesta vaid poolteist kuud, kui jõuti äratundmisele, et eneseohverdus isamaa eest väärib tunnustamist. Juba 1919. aasta jaanuaris pidas Ajutine Valitsus vajalikuks anda „sõjawäljal ülesnäidatud iseäralise wahwuse ja wägitegude eest“ autasu 36 Eesti sõjamehele. Kuid keegi ei teadnud, milline see autasu peaks olema ja välja nägema.
Vindunud seadus
Eesti riigi esimesel sünnipäeval, 24. veebruaril 1919 otsustaski Ajutine Valitsus „asutada Eesti „Wabaduse Rist“ iseseiswuse ja wabaduse wõitluse teenuste autasuks“. Sama aasta aprillikuus võeti vastu seadus, millega pandi paika, et orden on mõeldud „autasu tähena andmiseks neile, kes on üles näidanud Eesti iseseiswa Wabariigi loomise töös silmapaistwaid ja kasulikka teenuseid kui sõjalises nii ka kodanlises tegewuses“. Ristile nähti ette kaks liiki, igas liigis kolm järku: esimene liik sõjaliste ning teine tsiviilteenete eest. (6 VRi kavand)
Kuid targad mehed polnud selle peale tulnudki, et ka lahingus osutatud vahvuse eest tuleks Vabaduse Riste jagada. Seadus jäi vinduma ja alles pärast relvade vaikimist rindel, jaanuaris 1920 kinnitas Vabariigi Valitsus teenetemärgi põhikirja. Nüüd oli sellesse lisatud vahvuse eest antavad ordenid. Teenetemärk oli saanud oma lõpliku kuju.
Vabaduse Rist (rahvapäraselt Vabadusrist, lühend VR) jagati kolme tüüpi: I liik annetati sõjaliste teenete, II liik isikliku vapruse ja III liik kodanlike ehk tsiviilteenete eest. Igas liigis oli omakorda kolm järku. Järgnenud autasustamiste käigus ei antud ainsana välja isikliku vapruse kõrgeima ehk II liigi 1. järgu Vabaduse Risti. Küll võime selle kujutist näha Tallinnas Vabaduse väljakul Vabadussõja võidusamba tipus.
Ristid erinesid kujult ja suuruselt ning neid kanti kaelas, nööpaugus või rinnas. Teenetemärgi I ja II liigi esiküljel südamikus asetseb V-kujuliselt turvises kõverdatud käsi mõõgaga, mille kohal on E-täht, III liigi keskplaadil leidub vaid E-täht. Tagaküljel südamikule on märgitud risti asutamise daatum: 24. II 1919. Ordeni ja sellega kokku kuuluva lindi valmistamiseks kasutati kolme rahvusvärvi: sinist, musta ja valget. Vaid II liigi teenetemärgi kujunduses leidub ka punast. Selle risti keskplaat ongi punane, viidates lahingutes kordasaadetud sangaritegudele, mille sooritamisel tuli valada verd. Rahvas hakkas seetõttu II liiki ordenit kutsuma vereristiks. Mõni vapper mees, nagu kapten Johannes-Voldemar Holland sai selliseid lausa kaks tükki.
Kes kujundas Vabaduse Ristid?
Teenetemärgi kavandi autoriks on peetud kunstnik Nikolai Triiki. Ainukene viide autorsusele on Alfred Waga koostatud monograafia „Nikolai Triik“ (Tartu, 1939), kus tema 1919. aasta teoste nimestikus on märge: „Vabadusristi kavandid. Teostatud väheste muudatustega.“
Riigiarhiivis on talletatud Vabaduse Risti algne kavand, mille Ajutine Valitsus kinnitas 1919. aasta aprillis. Selle vahevariandiks jäänud kuuest ristist koosneva kogumi autor on senini teadmata. Jaanuaris 1920 lõpliku heakskiidu saanud, üheksast teenetemärgist koosnev kavand on samuti arhiivis säilinud. Autoriks Viljandimaalt pärit kunstnik Peet Aren. (9 VRi kavand)
Aprillis 1920 kirjutas Eesti kaubandusesindaja Saksamaal Friedrich Karlson Vabaduse Risti osakonna juhataja alampolkovnik Johan Kalmile ordenite tellimisega seoses: „…paistis mulle, meie saatkonna liikmetele, kui ka siinsetele asjatundjatele, et joonestused Vabaduse Risti jaoks ehk mitte kõige õnnelikumalt valmistatud ei ole. Herra Areni joonestused on ehk liiga kabeli ristide laadi. Käsi mõõgaga – tugevasti futuristline, nii et teda ehk metallisse valatult enam õieti niisugusena ära ei tuntaks.“ Alampolkovnik Kalm vastas: „Meie oma joonistused on wõistlusel hääks kiidetud, Walitsuse poolt kinnitatud, Wabaduse Risti põhikiri Riigi Teatajas awaldatud ja ka mõned aumärgid juba wälja antud, nii et mingisugust muudatust enam wõimalik teha ei ole.“
Kunstnik Peet Aren tegutses veebruarist 1919 Vabadussõja muuseumi juures ning käis rindel sõjastseene joonistamas ja pildistamas. Ju siis tema pakutud „futuristlised kabeliristid“ olid leidnud hindajate poolehoiu ja võeti Vabaduse Ristide teostamisel aluseks.
Diplomid ristidele
Vabaduse Ristidega käisid kaasas ka vastavad diplomid, millel oli läbi aja kaks põhikuju. Nende väljaandmisega alustati 1920. aasta suvel. Tunnistus number üks omistati sõjaaegsele ülemjuhatajale kindralleitnant Johan Laidonerile (vt kõrvalolev Laidoneri diplom).
Sellise kujundusega diplomeid kasutati mitu aastat ja alles viimaseks suuremaks ristide annetamise ajaks 1925. aastal võeti kasutusele uue kujundusega tunnistused (vt kõrvalolev Mussolini diplom). Kuigi diplomid kannavad numbrit, ei ole seda graveeritud Vabaduse Ristidele ning seetõttu jäid nad omavahel seostamata.
Eestile ja teenetemärgi kavaleridele algasid suvel 1940 alanud Nõukogude okupatsiooniga keerulised ajad. Suur osa neist hukkus järgnenud repressioonide läbi. Hoolimata sellest on meieni jõudnud arvestatav hulk teavet Vabaduse Risti kavaleride elukäigust. Kuid saladuseks on jäänud enamuse välismaalastest teenetemärgi pälvinute elu ja saatus. Eesti kodanikest on senini teadmata veel 92 kavaleri viimne vaatus. Kui kellelgi on mingit infot, võiks seda kindlasti jagada.
Eesti Vabaduse Rist ja kes selle said?
Vabadusrist on Eesti esimene riiklik teenetemärk, mis asutati 24. veebruaril 1919. aastal iseseisvusvõitluses osutatud teenete tunnustuseks.
Aastatel 1919–1925 andis Eesti valitsus kokku 3225 Vabaduse Risti 3126 kavalerile. Orden oli mõeldud jagamiseks üksikisikute, olgu siis tegu elusate või surnutega. Kuid leidus ka erandeid. Nii näiteks 1919. aastal omistati sõjaliste teenete kõrgeim Vabaduse Rist Verduni kangelaslinnale ja 1922. aastal sümboolselt ka Briti, Itaalia ja Prantsuse tundmatule sõdurile.
Valdav osa Vabaduse Ristidest jagati meestele, kuid leidus ka Soome naisi ja Taani halastajaõdesid. Eestlannasid, kellele see au osaks sai, oli vaid kaks – mõlemad pärit Viljandimaalt. Need mulgi naised olid halastajaõde Salme Bergmann, hilisem Salme Ilmet, ja vapper husaar Peeter Ronk, kes oli hoopis habras tütarlaps Anna-Marie Vares, hilisem viie lapse ema perekonnanimega Kukk.
Lisaks Eesti kodanikele pälvisid Vabaduse Risti veel 18 välisriigi esindajad: Argentina, Belgia, Briti, India, Itaalia, Jaapani, Kolumbia, Leedu, Läti, Poola, Portugali, Prantsuse, Rootsi, Soome, Taani, Ungari, USA ja Vatikani kodanikud. Suurem osa neist olid Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikud, kes sõja algul tulid Eestile appi võitluseks punase Venemaa vastu. Kuid oli ka arvukas hulk riigijuhte, poliitikuid ja diplomaate, kes järgnevatel aastatel aitasid Eestil rahvusvahelist tunnustust saada.
Viimase Vabaduse Risti kavalerina lahkus 2000. aasta oktoobris igavikku Viljandimaal sündinud Karl Jaanus. Ta sängitati sõjaväeliste austusavaldustega Pilistvere kalmistule.
Toekas tellis kangelastest
Raamatu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“ tegemine kestis ligi 25 aastat. Selle koostaja on Vabadussõja Ajaloo Seltsi esimees ja Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak. Kaasautoriteks Mati Strauss ja Ain Krillo.
Toekas tellis räägib Eesti Vabadussõjast, jutustab põhjalikult Vabaduse Ristist ja kõigest, mis sellega seotud. Kuid üle 750 lehekülje moodustavad teenetemärgi pälvinute elulood. Suurtest meestest pikemad biograafiad ja väiksematest niipalju, kui saada oli. Ent leidub neidki, kellel polnud elu ega lugu. Nii ongi mõnest teada vaid nimi ja vägitegu. Näha tuli hullu vaeva, et kokku panna elukäigud ning otsida üles 2168 teenetemärgiga pärjatud mehe ja naise portreefoto. Teose lisadest leiab Vabaduse Risti põhikirja, teenetemärgi diplomite loendi, lühiandmed Vabadussõjas langenute ja Teise maailmasõja ohvritest kavaleride kohta, samuti inglis- ja venekeelsed kokkuvõtted.
Jaak Pihlak, sündinud 1.12.1961 Viljandis, lõpetanud Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna, ajaloomagister. Viljandi Muuseumi direktor alates 1991. aastast. On Vabadussõja Ajaloo Seltsi ja Viljandimaa Muinsuskaitse Ühenduse esimees, Viljandi Linnavolikogu ja Eesti Sõjamuuseumi nõukoja liige. Peamine uurimisteema: Eesti Vabadussõda. Avaldanud raamatuid ja artikleid Vabaduse Risti kavaleride, Vabadussõja mälestusmärkide, Eesti ohvitseride ja Vabadussõjas langenute ning Nõukogude repressioonide kohta. Monograafia „Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad“ (Viljandi, 2010).
