See on mees, kes veel 15 aastat tagasi keelas Moskval oma Turkmeeni NSV deputaatidel, neidudel-puuvillakoristajatel kõnelemast Eestist pärit saadikutega, kuna need pidavat lagundama N. Liitu; see on mees, kes on tänaseks hakkama saanud suurejoonelise Türkmeenia ümberkorraldamisega.
*
80ndate aastate lõpus määrati Saparmurat Atajevit? Nijazov Turkmeenia NSV kommunistliku partei esimeseks sekretäriks. Sel ajal oli Turkmeenia sõna otseses mõttes majanduslikult kõige alaarenenum liiduvabariik. Nagu paljudes teisteski endistes liiduriikides, jäi esikommunist võimule ka peale maa iseseisvumist – Turkmenba?ist sai eluaegne president. Omal unikaalsel moel on ta olnud Turkmeenia diktaator kokku 17 aastat, olles sealjuures osanud hoida riigi sise- ja väliskonfliktidest prii.
Mäletatavasti suhtuti kõige kahtlevamalt alguses Nijazovi sotsiaalsete garantiide süsteemi; tema ideed paistsid kas arulagedalt eksootilised või lihtsalt populistlikud: kodanikud tarbivad siiani naeratades tasuta gaasi ning elektrit, üüri ja transpordi eest tuleb maksta sümboolseid summasid. Turkmenba?i ukaas selle aasta esimesest augustist määrab miskipärast ka igale riigialamale 400 grammi tasuta soola kuus.
Üldiselt, 90ndate algul oodati re?iimi kokkuvarisemist. Ootajad unustasid aga mõned olulist faktorid:
> maagaasi tohutud varud,
> rahva vähene haritus,
> seni viletsuses elanud turkmeenide lootus tugevale liidrile,
> äärmuslikult omapäraselt funktsioneeriv riigisüsteem, mida võiks nimetada ka eluks armastava isa valvsa pilgu all.
Turkmeenias läks taoline sümbioos tööle; paistab, et hoolimata tõrksatest intellektuaa lidest võtab enamus turkmeeni rahvast Nijazovit oma otsese heategijana. Ja mina ei oska hinnata, kas ta teeb õieti. Süsteem on hindamiseks lihtsalt liialt imelik. Samuti ei oska ma hinnata hirmu osa selles üldrahvalikus vaimustuses.
*
Kogu see asi tundus siit kaugelt Eestist sedavõrd kummaline, et sõprade vahel tekkis meil paar aastat tagasi midagi Nijazoviklubi laadset. Asja point on järgmine: kes esimesena mingist uuest Nijazovi vägitükist kuuleb või loeb, helistab kiiremas korras ja on teiste ees võidukas, uhke ning sile. Algul rõõmustasid meid l i h t s a d asjad: tänavate ümbernimetamine, Nijazovi kullast hiigelkuju püstitamine (selle kuju väljasirutatud käsi näitab alati päikese poole; ka öösel, kui päike liigub horisondi taga), Nijazovi idee koondada kõik maa lastekodud üheks suureks lastekoduks, mille jaoks ehitati pompöössne palee. Ja samas vaimus edasi. Igal nädalal üllatas Meie Sõber (nagu me teda kutsuma hakkasime) millegi seninägematuga. “Kas sa juba tead, mis Meie Sõber n ü ü d tegi”, küsisime me üksteiselt telefonis. Ja samas vaimus edasi.
*
Aga üks mu Piiteri tuttav, ajakirjanik Tatjana Kadõlovna, kohtus Nijazoviga isiklikult, veidi vähem kui aasta tagasi. “Hullumeelne indiviid”, ütles Tatjana, “ma ei saanud tast kahe päeva jooksul tuhkagi sotti – kogu selle aja, mil tolgendasin tema delegatsiooniga mööda linna kaasas, ühe marmorist koletise juurest teise juurde”. Tatjanale ajas Saparmurat Nijazov hirmu peale: kuidas suhtuda sellesse tumedapäisesse, pisut tüsedasse vanataati, kes ühelt poolt hoiab vangis tuhandeid diktatuurivastaseid, teisalt aga hüüab hullunud rahvamassi ees kõrbeservas nagu poeet – manab esile kirglikult pikki värsse oma maa ilust ja tema heroilisest, mittemillegagi võrreldavast ajaloost.
Poeet ta ongi, palju kirjutanud sealjuures. Aga eks kihk kaunite kunstide järele on kaasas käinud paljude diktaatoritega. Ent mis puudutab Tatjana poolt mainitud maju ja paleesid, “marmorist koletisi”, siis – tundub, et Saparmurat lihtsalt ehitab Turkmenistanist endale monumenti. Kunagisest sopasest, elektrita ja nakkuste käes vaevlevast Ashgabadist on kerkimas marmorpaleede põld. Mis põld! Mitte põld, vaid marmoruudismaa.
Üks teine sõber, teletöötaja Pjotr Vavilov, intervjueeris Nijazovit 4 aastat tagasi. Vaatasin seda videot kui naelutatult: “Marmor on ainuke mõistlik ehitusmaterjal”, sosistas Nijazov keskendunult kaamerasse vahtides (ta räägib selles videos tasasel moel, kurvalt naeratades ning tihtipeale jumalat appi kutsudes), kõikide teiste materjalidega teeb aeg oma töö, marmor aga jääb.”
Suure Turkmenba?i riigisuurune monument peab kõrguma kaua ja meenutama teda pikiks aastasadadeks, ehk nagu ta ise ütleb: “Meie lapselapsed mäletavad 20. sajandi lõppu ja 21. sajandit kui Turkmeenia Kuldset Ajastut!”. 21. sajand ongi ametlikult kuulutatud Turkmeenia Kuldseks Sajandiks. Muuseas, kaks aastat tagasi keelas Turkmenba?i Ashgabadis kõik muud ehitusmaterjalid peale marmori lihtsalt ära.
Ja samas vaimus edasi.
*
Kui Ashgabadis käis Piiteri kuberner Valentina Matvejenko, ütles ta Nijazovile: “Te olete lühikese ajaga n i i palju ära teinud! See on fantastiline!”
“Ei ole”, vaidles Nijazov vihaselt, “see on pooleli.”
Tatjana, kes viibis jutuajamise juures, mäletab oma mahalastud vanemate najal, mida säärane monumentriik tavainimestele tähendab. Või – vähemalt Venemaal ajal tähendas. Turkmenba?is on aga Stalinist rohkem kunstnikku, vähem julmust, rohkem koomikut, vähem küünilist arvestust (mis puutub vähemalt inimeludesse).
Ja veel: Saparmurat Atajevit? Nijazov on kindel oma multiisaduses. Kõik turkmeenid on lihtsalt ta lapsed, ei enamat. Ja lapsi karistatakse ja armastatakse.
EurasiaNeti ajakirjanik Daniel Kimmage, kes on Turkmeenias töötanud, seletab mulle, et kogu Turkmenba?i tegevus toimib lääne inimese jaoks kusagil nalja ja tragöödia teravail piirimail. Tuleb tunnistada, et Nijazovi hullud tükid (näiteks toppida vene lapsed tübeteikadesse) on pea ainsad asjad, mis ületavad ka rahvusvahelise meinstriimmeedia uudisekünnise.
On see siis puhas lavastus, riigisuurune teater, nagu Ceausescu Rumeenias?
Jah ja ühtlasi ei.
Ühendab ehk diktaatorite vildakas huumor. Kui Nijazov viskab nalja, on kaks võimalust: mitte kaasa naerdes näidata oma vabadust, ent samas sellega riskida, liialt kaasa minnes äratada kahtlust teeskluses.
Käsi südamele, nii väitis üks Taanis asüülis istunud turkmeenlasest dissident, kes naasis eelmisel aastal vabatahtlikult kodumaale vangi – Nijazov oli vahistanud kõik tema sugulased ning lubas nende vabaduse dissidendi oma vastu välja vahetada.
Ja samas vaimus edasi.
*
Erinevalt Ceausescu teatririigist Rumeeniast on Turkmeenia sigarikas. Muidugi, omal asiaat likul kombel: rikkalikud maavarad, vaesed inimesed. Isake jagab vara ümber, tehes seda oma iseäraliku loogika järgi. Turkmeenia omab 34% maailma kütusevarudest, maagaasi (seda eriti) ja nafta reservuaarid on maailmas kokku aukartust ärataval kolmandal kohal. 2003|. aastal oli Turkmeenia SKP kasv 23%. Oma aastavahetusekõnes lubas Nijazov, et selle aasta SKP kasv on vähemalt 22%. “Me oleme edukad igal alal”, teatas sinises pintsakus diktaator teleekraanil äärmuseni rahulolevalt, “rääkimata gaasist ja naftast, kasvas 18-23% ka kogu muu toodang, olgu selleks siis tekstiili-, toiduainete-, või tööstustoodang. 2003|. aastal eksportisime me 6 miljardi dollari eest. Kui j u m a l annab, on see number 2004|. aasta lõpuks 8 miljardit dollarit.”
Nojah, kui “jumal annab” ja niimoodi edasi läheb, juhtub see, mida ennustavad mitmedki majandusanalüütikud: Turkmeeniast saab mõnede aastate pärast vähemalt SRÜ kõige rikkam riik.
“Me saame oma maavarade üle otsustada ise”, hüüab Nijazov ekraanil edasi, “ja seda me ka teeme. On riike, kes müüvad sellist õigust teistele, aga õ i g e turkmeen ei tee seda iialgi. 74 aastat elasime me Nõukogude Liidu koosseisus. Turkmeenia oli tüüpiline doonorvabariik. Väljaveetud maavarade, siidi, villa ja muu kauba eest saime me Liidult vastu vaid 2% koguväärtusest. Te mäletate kõik, mis elu me elasime? Need ajad ei kordu!”
Tore on see, et riigihangete konkursil jäävad venelased pea alati finaalist välja. Hoolimata ka sellest, et Vladimir Putin ja ülejäänud nomenklatuur hoogsalt Turkmeenia poole koogutab. Just Turkmeenia oli see riik, kuhu Putin pärast presidendiks saamist kohe lendas, andes märku, et maagaasist köis on tugevam kui inimõigused, rääkimata näiteks Baltikumile tuntud “kaasmaalaste sitast olukorrast naaberriigis”.
Vaatan videosid Meie Sõbra kõnedega üha üle: turkmeenide Suur Isa ei ole vahest kõige parem oraator, aga tema jumalast ja allahist täispikitud selgitusi kuulates on kohe selge: muhameedlasele kohaselt usub ta Maailma Loojat, vähemalt kõnepuldis, mulle ei jää kahtlustki, kes on seatud edendama turkmeenlaste elu, kes on loodud neid kaitsma ja juhtima.
Ja samas vaimus edasi.
Tingimusteta.
*
Ilma Turkmenba?i isikliku loata ei kasva selles riigis isegi lill mitte. Mäletan, kuidas NTV saatesarjas “Endiste Liit” (selles sarjas on tunniajane kole saade ka Eestist, pole tervikuna näinud ja ei tea, kas Arnold Rüütli nimeline president austas programmi samuti oma sõnavõtuga) näidati kaadreid Nijazovi tööpäevast. Kord hiljem vestlesin saate tegemisprotsessist Moskva helimehe Vassili Gabrõginiga, kes Turkmenba?id oma mikritega päev otsa saatis.
“Nijazov ärkas neetult vara. Kõigepealt mingid koosolekud, aga siis ühtäkki? Ta ütles, et nüüd sõidame tehasesse, mis toodab kanistreid. Plastmassist kanistreid, saad aru! Ma ei saanud algul pihta, mõtlesin, et hulluks läinud diktaator teeb kontrollreidi. Aga neid oli vaja Venemaale eksportida! Ja ilma Nijazovi allkirjata ei tohi midagi eksportida! Nii me siis kakerdasime oma tehnikaga mööda tehast, Nijazov kõmpis, käed seljal, masinate vahel edasi tagasi, aeg-ajalt peatus ja esitas täiesti kummalisi küsimusi. Kusjuures, peale sedastuste nagu “Teil on õigus härra president” või “Turkmenba?i ei eksi iial”, ei vastanud keegi midagi. Siis tuli üks koht, kus Nijazov haaras liinilt sinise kanistri ja hakkas sinna sisse piiluma. Vahtis august sisse oma kaks minutit. Seejärel viskas äkki kanistri ära ja ütles, et kõik on korras ja andis ekspordiloale allkirja. Suhteliselt imelik kogemus! Ma ei usu, et Ba?i kanistrindusest midagi taibanud oleks!”
(Siinkohal muuseas olgu tõe huvides märgitud, et Saparmurat Nijazov õppis Leningradis 60ndatel inseneriks. Nijazov ühes intervjuus: “Selle linnaga seob mind eriline side. Kõndisin mööda Nevski Prospekti. Tänavad on sirged, majad head. Väga korrapärased kvartalid!” – takkajärgi paistab, et just Piiterist pärineb Atejevit?i marmorlinna idee).
*
Formaalselt eksisteerivad Turkmeenias muidugi ka ministrid. Aga kuidas? Proovin jutustada ümber üht korda, mis näitab mõne aasta tagust istungit Rahvanõukogus, mille ette on kutsutud kultuuriminister ja haridusminister – põhjuseks äsja trükist väljunud Turkmeenia ajaloo õpik põhikoolidele. Turkmenba?i vehib puldis ähvardavalt sõrmega ja sõimab: Teie, lojused, ei ole selles õpikus kajastanud sugugi piisavalt turkmeeni rahva seninägematut osa maailma ajaloos. Ministrid võtavad vaikides omaks. Värisevad, vabandavad. Veel enam, jätkab üleskrutitud Ba?i, selle kajastamatajätmine on kuritegu. Ministrid võtavad omaks. Noogutavad, värisevad. Vastu rinda ei tao ega vabanda.
Huvitav on selle juhtumi juures tõik, et Ba?i karistas ministreid täpselt nagu isa ulakaid poegi, kes on halva hindega koolist koju ilmunud: jäätiseraha jäi andmata. See ähendab, Ba?i kirjutas samas puldis käskkirja, milles pidas kinni ministrite kahe kuu palga.
Ei vanglat.
Ei noomitust.
Aga taskuraha võeti ära.
Milline alandus ühele korralikule nomaadile!
*
Usun, et just nüüd oleks sobiv hetk valgustada veel mõningaid Turkmenba?i aegumatuid vägitükke. Seda muidugi vaid osaliselt.
1. vägitükk: Enamus suuremaid asulaid on ümber nimetatud. Näiteks kunagisest Krasnovodskist Kaspia mere ääres on saanud tema omanimeline, Turkmenba?i linn.
2. vägitükk: Kõik kuud on ümber nimetatud. Jaanuar on tema omanimeline, aprill on tema ema nimeline ja detsember on “neutralitet”. Ülejäänud kannavad Turkmeeni kangelaste nimesid.
3. vägitükk: Ka nädalapäevad nimetati ümber, enamasti samuti kõikvõimalike Turkmeenia kangelaste järgi. Tänavanimed kaotati, tänavad nummerdati. Jäi vaid kaks nimelist uulitsat – Turkmenba?i ja tema ema nimeline.
4. vägitükk: Keset Karakumi kõrbe, Uzboi orus rajatakse uut “merd”, kuhu peavad kokku jooksma kõik niisutuspõllunduse jääkveed. Veekogu peab tulema umbes Võrtsjärve suurune. Võib ette kujutada ümbritsevate riikide meeleolu, mille piires parajasti Araali järv ära kuivab, sest Amu-Darja ja Sõr-Darja jõgedest võetakse liiga palju vett enne ära, kui see järve jõuab. Türkmenistan on regioonis muuseas üks suurimaid vee tarbijaid (80% riigist on Karakumi kõrb).
5. vägitükk: Turkmenba?i on tulnud järeldusele, et Ashgabat on pealinnana väga tore linn, kuid kahjuks puudub seal jõgi. Nüüd seda juba kaevatakse.
6. vägitükk: Pealinna lähedale, Turkmenba?i kodukülla rajatakse Kesk-Aasia suurim mo?ee. Korraga saab palvetada 40 000 inimest. Kupli alla (läbimõõt 120 m.) mahub varju alla palvusele 10 000 inimest (3 000 naist, 7 000 meest). Religioosete söömaaegade ruum mahutab 3 000 inimest. Ehitab Prantsuse firma.
7. vägitükk: Turkmenba?i Kaotas ära venekeelse koolihariduse. Ainuke vene gümnaasium (Pu?kini nimeline) asub Ashgabadis, mille lõpetajaid oli sel kevadel alla saja õpilase.
8. vägitükk: Vladimir Putini presidendiks taasvalimise päeval lammutas ära Ashgabadi kesklinnas asuva Pu?kini nimeline Vene Ooperi-ja Balletiteatri. Näitetrupp tänas teda selle eest avalikult. Seinad lükati maha täpselt sel ajal, kui Ba?i Putinile telefoni teel õnne soovis.
9. vägitükk: Kaotas ära vene-turkmeeni topeltkodakondsuse. Kes valis vene kodakondsuse, sellelt võeti korter ära. Neid kortereid said eelisjärjekorras korteripuuduses “jõustruktuuride” töötajad. Korterite hinnad langesid mõneks ajaks mitu korda. Korterid turkmeenidele kampaania oli hästi korraldatud. Topeltkodakondsuse ärakaotamise nõusolek võeti Venemaalt Putini allkirja näol. Muidu poleks Türkmenistan müünud Venemaale maagaasi, mis seal kipub otsa saama. Topeltkodakondsed, kes saabusid riiki, pidid piiril kohe otsustama, kumma kodakondsuse nad valivad. Kes valis vene, see oli kohe korterist ilma. Kes aga turkmeeni, see ei saa enam riigist välja.
10. vägitükk: Nagu juba eelpoolgi öeldud, pani kõik vene lapsed tübeteikat kandma. Kõigil koolilastel on kohustuslik koolivorm, mille juurde käib tübeteika. Soolisel, rahvuslikul ja usutunnistuslikul alusel siin erandeid ei tehta.
11. vägitükk: Kõigile elanikele on kodusteks tarvidusteks gaas, elekter ja vesi tasuta. 2003|. aastal kulus selleks 3,3 miljrardit kuupmeetrit maagaasi.
12. vägitükk: Rajas Ashgabadi lähedale mägedesse valitsuse terviseraja ca 30 km, põhjendusega, et õige turkmeen ei pea olema tugev ainult vaimult, vaid ka kehalt. ministrid ja juhtivametnikud peavad selle aeg-ajalt jalgsi läbima. Kes seda ei suuda või saab näiteks südamerabanduse, peab ametist lahkuma.
13. vägitükk: Sellest oli kah korraks enne juttu – püstitas pealinna keskväljakule oma kuju. See on kullatud ja pöörleb ümber oma telje. Käsi näitab alati päikesele, ka siis, kui see on horisondi taga. Paljudele võib Turkmeenias tunduda, et tema enese käsi suunabki päikest.
15. vägitükk: Rahvusvahelised riigihanked võidavad reeglina Iraani, Türgi, USA, Jaapani, Ukraina, Prantsuse ja Saksa ettevõtted. Vene firmad jäävad alati auväärsele teisele kohale.
16. vägitükk: Ehitatakse raudtee läbi Kara-Kumi kõrbe. Samuti maantee.
17. ja kõige olulisem vägitükk on Turkmenba?i poolt kirjutatud raamat “Ruhnama”, mis kujutab endast omapärast segu turkmeenlase moraalikoodeksist, näpunäidetest, kuidas elada Nijazovi võimu all, pluss heroilised pildid kodumaa ajaloost ning igikestvast patriotismist. Ruhnama on Turkmeenia konkurentsitult enimmüüdud raamat, millele järgneb kusagil kaugustes koraan.
*
Ruhnama, mis ilmus paar aastat tagasi, on sisuliselt vaba ja iseseisva mõtlemise aseaine. Literatuurselt kujutab see endast midagi patriootliku poeemi, põhiseaduse ning heroilise ajalootõlgenduse vahepealset. Ruhnama on turkmeeni rahva moraali- ja aukoodeks. Või nagu ütleb Meie Sõber ise: “Ruhnama on kajastab turkmeeni rahva olemust nii, nagu see ideaalis olema peaks ja nagu see tulevikus olema saab. See ei ole esimene käsk ainult praegustele, vaid ka tulevastele põlvkondadele”.
Sinu isamaa on taevas – sa lendad.
Sinu isamaa on kõrb – su jalad puutuvad maad.
Sinu isamaa on mäed – sa tõused.
Sinu isamaa on meri – sa ujud seal.
Allah on sinu looja, isamaa on sinu kaitsja.
Turkmeen! On´s maailmas kohta, mida vahetada isamaa vastu?
Selle aasta mais, Turkmeeni noorsoo organisatsioonide üleriiklikul kokkutulekul rääkis Nijazov veel kord Ruhnamast, ent nii jõulist ülesastumisest pole ma isegi tema suust varem kuulnud.
“Ruhnama on esimene tõde.
Ruhnama on turkmeeni rahva püha pale.
Ruhnama on maailm, kus kohtuvad kõik turkmeenid.
Meie ülesanne on õppida Ruhnamast katkematult.
Lugege hoolega Ruhnamad!
Mitte aru saada Ruhnamast on kui tarvitada haiguse puhul vale rohtu.
See on kui pesta käsi puhtas vees, selle asemel, et seda juua.
Lugege Ruhnamad uuesti ja uuesti.
Lugege Ruhnamad lapsepõlves, teismelisena, noorukina, täiseas ning vanaduses.
Lugege seda surmale silmi vaadates, sest sellest raamatust leiab igaüks uut ja uut tähendust igal eluetapil”.
Ja samas vaimus edasi.
*
Aga asi on läinud veel hullemaks. Teisel augustil teatati Turkmeeniast, et kõigis Turkmenistani autokoolides hakatakse uuest õppeaastast alates lisaks liikluseeskirjadele, auto tehnilisele konstruktsioonile ja praktilistele sõiduoskustele kohustuslikus korras õpetama ka suurteost “Ruhnama”.
Vene uudisteagentuuri esindaja Bella Vanilova kirjutab mulle: “Juku! Küsisin, trans pordiministeeriumist, et mis pagana päralt. Aga nemad, et 16 tundi pühakirjakursust autojuhtidele on minimaalne ja ainult esialgne samm, kuna selle najal saab õppida mitte ainult kõlbeliselt elama, vaid ka liiklema! Et iga ühiskonna pisemgi osake, isegi autojuht, peab olema oma rahva kõlbeline poeg! Ja selleks on vaja tunda Ruhnamad.”
Igal juhul – ilma Ruhnama-teemalist eksamit sooritamata võib lubadest moka puhtaks pühkida. Veel enam – siitpeale on kõik autokoolid allutatud kaitseministeeriumile.
Ja samas vaimus edasi.
*
Kui ma loen oma vene sõprade meile, näen ehmatusega, et Nijazovit on Ruhnama eest ülistanud, tema tagumikku lakkunud, tema ees alandlikult käperdanud ning talle hosiannat laulnud mitmed tuntud vene kultuuri- ja poliitikategelased: Piiteri kuberner Prokorenko, kirjanike liidu üks juhte Sorokin, akadeemik ?eremet, ajaloodoktor Berzin, etnoloogiaprofessor Dubova, lugupeetud poetess T?ipakina?
Ja samas vaimus edasi.
Ma lihtsalt mõtlen, et kas Nijazovit ülistatakse tõesti tema raamatu või pigem mingi omapärase suurrahvusliku vaimu kuulutamise eest.
Ja mõtlen endamisi, et viimane variant on ikka vist õige.
*
Vahemärkusena: Ruhnama on tõlgitud enam kui tosinasse keelde, näiteks araabia, valgevene, hiina, t?ehhi, inglise, farsi, poola, vene, türgi, ukraina, urdu, leedu, somaali?
Ja samas vaimus edasi.
Eestis on samuti üks eksemplar Ruhnamad, mis asub Rahvusraamatukogus. Venekeelne.
Nüüd aga on Tema Pühadus Atajevit? Nijazov ületanud ennastki ning juuli lõpul sai valmis Ruhnama teine osa. See avaldatakse ametlikult septembris, millele järgnevad oktoobri alguses üleriigilised gigantsed pidustused.
Igal juhul nimetati Ruhnama järgmise osa ilmumise auks ümber september, mis kannabki nüüd nime “Ruhnama”. Ka laupäev pole enam laupäev, vaid hoopis Rukhgyun, nn “vaimne päev”. Mõni aeg tagasi valmis Nijazovil käskkiri, kus nimetatud nädalapäe val peavad kõik turkmeenid ennast vaimselt harima: lugema Ruhnamad, käima kinos ja teatris.
*
Hoolimata igavese presidendi staatusest teatas Nijazov mõni kuu tagasi, et korraldab 2007|.-2008|. aastal presidendivalimised, kuna tema sõnade kohaselt “peab taanduma noorema põlvkonna ees”. Veel enam: juulis ilmusid signaalid, et president on lasknud pealinna tänavatelt ära korjata “sadu ja tuhandeid teda kujutavaid pilte”. Süüdistuskõnes “ministrite nõukogule” ütles Nijazov: see on teie süü, ministrid, et mind diktaatoriks peetakse. Kes käskis need plakatid üles toppida?
Kas järjekordne teater?
Uskuda võib.
Valentin Popovit?, turkmeeni keele spetsialist Moskvast, kirjutab mulle: “Ma kujutan juba ette, mis toimub – umbes sama, mis juhtus Ivan Julmaga. Nijazov paneb ameti demonstratiivselt maha, misjärel ilmuvad halavad rahvasaadikud, kes paluvad tal uuesti tüür oma kindlatesse kätesse haarata. Saparmurat Atajevit? peab südantlõhestava kõne, ent möönab, et tema rahva soov on talle seaduseks?”
Võimalik.
Igal juhul teatasid Turkmeenia uudiste agentuurid sel aastal presidendi sünnipäeval, et president ei saa kahjuks oma tähtpäevapidustustest osa võtta, kuna? ta maja on kingitustest ümber piiratud ja ta ei mahu uksest välja.
Muude kingituste kõrval sai lugupeetud Atajevit? ka karja valgete kaamlite (Turkmeenias erilise tähendusega loom) õnnelikuks omanikuks.
Ojulinnu oinas on selle kõrval tõesti nagu kärbes karu käpal.
*
Kõige selle juurde kuulub üks ” aga”, päikesekuldse mündi põrgutõrvane pool. Väga suur osa turkmeeni rahvast ei ela mitte marmorist Ashgabadis ega ka muudes linnades, vaid Karakumi kõrbes, mis moodustab – nagu eespool öeldud – umbes 80% riigi pindalast.
Elamistingimused kõrbes on nõukogude aja lõpust ainult halvenenud. Laste suremus tõuseb pidevalt, nende regioonide keskmine kuusissetulek inimese kohta on 10 dollarit, mis teeb näiteks absoluutselt kättesaamatuks arstiabi – seda valdkonda riigis ei doteerita.
Kõrbes on dieet, kui väljenduda musta huumori abil. Kõrbeturkmeenide toidulaud koosneb põhiliselt mustast teest, kaamelipiimast ja nanist – turkmeeni lava?i meenutavast leivast.
Telefonikasutamise järjekord külades on vähemalt 24 tundi. Tööd (kui veoautojuhid välja arvata), ei ole.
Kui ajakirjanik Filip Noubel küsis kõrbeturkmeenide käest, mida nood Turkmeenia Kuldsest Sajandist arvavad, vastati talle, et seda näeb ainult televiisorist, marmorlinnast Ashgabadist õhkupaiskuvate eetrilainete vahendusel. Külades kuldset sajandit ei usuta – ainus asi, millega nemad arvestada saavad, on nende kaamelid – just nii, nagu see on kestnud läbi sajandite.
Nii et – ka Turkmeenias on oma teine Eesti.
Mõelgem sellele.
Ehkki samal ajal presidendi merd muudkui kaevatakse ja kullast Saparmurat tiirleb Ashgabadis päevast päeva koos päikesega, käsi pühalikult valguse poole ette sirutatud?