Ahto Muld (AH): Genialistid, mille kaudu sind enamasti teatakse, on ju vana grupp. Ja loodud vist üldse mitte ülevabariigilise kuulsuse nimel?
Ivar Põllu (IP): Ausõna, meie tahtsime kõige paremat ja et endal oleks ka lõbus. Et saaks teha seda, mida mujal ei saa. Kokkukutsutud pillimeestele oli see eelkõige puhkuseks nende tollaste populaarsete ansamblite piiridest.
(AH): Mis on asja fenomen, miks värk nii läks?
(IP): Küllap see oli kellelegi kasulik.
(AH): Rääkides pändist ideeliselt – ütle, millal saab Põltsamaa sinepist soome ket?up?
(IP): Kui viimaseks plaadiks (Genialistid olid siin, 2004|, mille lindistasimegi Soomes) pole saanud, siis ei saagi. Kuidas Sulle tundub? Aga kui arvestada seda, et Põltsamaa sinep kuulub soome kapitalile, siis milles on küsimus?
(AH): Kui Genialistid oleks jook, siis mis jook?
(IP): Mis on selle kokteili nimi, mis segatakse viiest alkohoolsest ja ühest mittealkohoolsest joogist iga kord eri vahekordades ja mõjub iga kord erinevalt?
(AH): Tõsta nüüd ise esile mingit Eesti pändi, milles sa ise ei mängi ja mis ei ole Genialistid.
(IP): “Koer”.
(AH): Populaarsusest vaba aega sisustad sa Pärnu teatris. Räägi, miks.
(IP): Tegelikult ei töötagi seal enam. Kas ma olen nüüd kogu aeg populaarne?
(AH): Teatrist on läinud aastakümnetel räägitud ikka kui millestki müstilisest. Muld ei saa asjast aru – mis müstikat saab olla ühes tavalises kultuurivabrikus.
(IP): Eesti mõistes tähendab “teater” eelkõige kultuuritemplit, ehk -maja. Selles majas pole enamasti tõepoolest midagi müstilist. Teatri kui meelelahutusvormi populaarsus on aga täiesti ebaloomulik. Et mõnele inimesele meeldib hea lavastus, sellest ma saan aru, aga et väga paljud armastavad halba meelelahutust, see on imelik. Võib-olla meeldib inimestele vaadata, kuidas kunstiinimesed püüavad, aga midagi välja ei tule? Võib-olla publik käib sadistlikust naudingust teatris, et ükski teatritöötaja ealeski aru ei saaks, kui kasutut ametit nad õppinud on ja kui mõttetut tööd nad teevad?
(AH): Mis on tänase Eesti teatri märksõnad? Peale selle, et tegemist on rahva sundrahastatud kultuurikombinaatidega?
(IP): Kestmine. Auahnus. Eesmärgitus. Mugavus. Õiges kombinatsioonis väga elujõuline.
(AH): Olen seda küsind igalt teatriga seotud inimeselt: miks sina ei räägi, et teater peaks olema isemajandav, nagu iga teinegi kultuurinähtus – olgu selleks kirjanik, kirjastus või pänd?
(IP): Pigem võiks kirjastused, kirjanikud ja bändid ka riigitoetust saada. Popmuusikat kui ainsat meelelahutuse liiki ei toeta isegi kultuurkapital.
(AH): Ja nüüd küsimus, millele on sul kindlasti halb vastata – milline eesti muusikalidest on kõige-kõige halvem?
(IP): Ma ei teagi, aga loodan, et see on juba möödas.
(AH): Mil määral on sinus kirjanikku?
(IP): See suri minus varapuberteedi lõppemisel.
(AH): Mida sa praegu kirjutad?
(IP): Teatriarvustusi. Stsenaariumi Tauno Aintsi instrumentaalteatrile Eesti Muusika Päevadeks. Näidendit, kus nii näitlejad kui publik istub alasti päris linnasaunas.
(AH): Aga loed?
(IP): Marshall Sahlins “Saared ajaloos”.
(AH): Räägi, milline on mitmestumine nende Ivarite vahel, kellest üks rokib täiega laval, teine räägib Ahto Mullaga, kolmas talitab oma igapäevast asja ja neljas imeb kusagil vilinal?
(IP): Imedeks peab alati valmis olema. Mullaga rääkides proovin end kuidagi kontserdilava ja köögilaua vahele paigutada. Ühesõnaga pole mitmestunud, naudin vaheldust.
(AH): Mis sulle tänasel päeval kõige enam vastukarva käib?
(IP): Et inimesed polegi võrdsed.
(AH): Abiks fännidele: millises baaris sind kõige tihedamini kohata võib?
(IP): Kuna praegu elan võrdselt kolme linna vahel, siis kodukõrtsi pole. Ja ausalt öeldes on seoses ansamblitegevusega suitsuhaisust, alkoholist ja eelkõige lärmist nii kõrini, et vabatahtlikult kõrtsi ei lähe.