Statistikaamet – kui teada-tuntud riiklikul tasemel mustkunstiaparaat – üritab sujuvalt selgeks teha, et muulaste sulandumine Eesti ühiskonda toimub täiel jõul.
Ausalt öeldes väheusutav, loomulikult kui mitte arvestada seda keelevaldajate hulka, kes oskavad öelda tere hommikust ja head aega. Ja mida siin imestada – eesti keelt pole lihtsalt eestlaste endi poolt vajalikuks tehtud; ametites, kus teoreetiliselt peaks see kohustuslik olema, pigistatakse keeleküsimuses lihtsalt silmad kinni. Isegi politsei, mis peaks olema riigi korrakaitseamet, hoiab oma alluvuses inimesi, kes ei oska eesti keeles oma õnnetuid pereliikmeidki määratleda. Rääkimata umbkeelsetest müüjatest, kes pakuvad produkte nimega “pim” ja “leip”. Heal juhul.
KUST NAD KÜLL SEDA VÕTAVAD?
Kogumikust “Eesti ja eestlased võrdlevas perspektiivis” selgub, et üle poole vene elanikkonnast arvab: ainult vene keet kõneldes saab Eestis ilusti hakkama ja korraliku töökoha sahkerdamiseks piisab mõjukatest tutvustest või heast kvalifikatsioonist ning kedagi su keeleoskus ei koti.
Täiesti loogiline situatsioonis, mil vene koolides peab küll eesti keelt õppima, ent seda mingis kummalises, pea olematus ulatuses. Enamus õppetööst toimub ikkagi vene keeles, eesti keele õpe leiab aset rohkem nagu humoreskitasandil. Mingi keele jäädava omandamise eelduseks on ikkagi pidev praktika, ent kui enamik tutvusringkonnast on ja jääb oma rahvussiseseks, siis polegi ime, et see, mis koolis õpitud, ununeb pärast lõpetamist üpriski kiiresti.
Ühe väikese maa elanikud võiksid omavahel ikkagi mingil tasandil suhelda ning kõik ka riigikeelt osata. Kool on ühtse ühiskonna tekke alguseks ainuvõimalik koht, sest lapsed on teadmistele vastuvõtlikumad ning ühtse koolikeelega õnnestuks pääseda mõnestki hilisemast nõmedusest.
KÕNEKEEL JÄÄB ARUSAAMATUKS
Pahatihti on nii, et vaatamata koolis õpitud lugematutele keelereeglitele, ilusatele sõnadele jms ei osata tavalises suhtluskeeles rääkida või veel vähem saadakse sellest aru. Omad kogemused annavad tunda: mis siis, et ma olen vene keelt viis aastat õppinud, see, mis mu enda vene vanusekaaslased räägivad, on minu jaoks arusaamatu mulin. Kõnekeel muutub kogu aeg, ning võimatu on muutustega kaasas käia, kui pole kedagi kuulata ega kellegagi ses keeles rääkida. Tavaliselt peab keeletundides küll vastavat keelt kasutama, ent see on rohkem püüdlik õpikust näpuga järje ajamine ja õigete käänete-pöörete otsimine.
Tegelikult saaks samasid asju poole kiiremini ja ladusamalt öelda. Rääkimise ja hakkamasaamise kohalt vaadatuna on kõnekeel võrratult olulisem ja seepärast avardakski ühine kool tunduvalt rohkem mõlema osapoole mõttemaailma suhtlusoskust ja tuleviku?ansse.
Eestikeelene kool.
POLITSEIKROONIKA KUI RAHVUSLIK VÄLIMÄÄRAJA
Väga paljudel vanematel inimestel on nõukogude ajast terve ports eelarvamusi venelaste ja nendega seotu vastu. Ja nende vaimupimedus kandub üle ka noorematele. Äärmiselt naljakas on see, et igasugustesse Araabia, Itaalia ja Soome seksituristidesse ja pervertidesse suhtutakse normaalsemalt kui lihtlabasesse vene bõkki. Sest taevas hoidku – kui venelane, siis kindlasti narkomaan, vägistaja ja Ustimenko ideekaaslane. Ja kui Narva või Kohtla-Järvele sõita, siis tulevad kohe narkomaanidest venelased oma HIViste süstaldega juba raudtee- või bussijaama vastu ning torgivad kõik reisijad sõelapõhjaks.
Ühine kool aitaks aru saada, et venelased on ka normaalsed inimesed ning see rahvus ei koosne ainult “Politseikroonika” staaridest. Liiga palju on minu meelest eestlaste ja venelaste nn gängide vahel kaklusi ja muud vägivalda, mis on enamasti tingitud rumalusest ja teadmatusest. Nii pisikesel territooriumil ei ole ruumi kahe Eesti jaoks. Vahel on selline tunne, et suure hurraaga au sisse tõstetud eesti kultuur, riigikeel ja muud sellised ebamäärased sõnad on omadega täiesti surnud punktis. Mina küll ei ole märganud, et keegi nende propageerimiseks midagi suurt ette oleks võtnud. Inimesed peaksid mõistma, et venelaste sulandumine Eesti ühiskonda pole ainult venelaste endi asi.
MITTEAMETLIK RIIGIKEEL
Kui kaotada venekeelne haridus, muutuksid asjad juuretasandil, mitte nii nagu praegu, kui eksisteerivad täiesti eraldi vene ja eesti kogukonnad, kes suhtlevad üksteisega ainult äärmisel vajadusel ning arvavad, et teinepool on üks debiilikute grupeering.
Täiesti normaalne on see, et lapsed, kes siin elavad, õpivad ka kohalikus koolis ja riigikeeles. Vana karu enam reeglina eriti kaunilt tantsima ei õpi, ent noored on tulevik ning just selle pärast peakski lõpetama selle “kahe Eesti” jama. Alustuseks sobib eestikeelne kohustuslik haridus väga hästi. Pealegi – ametlikult pole vene keelt ju teiseks riigikeeles kuulutatud, nii et milleks siis venelastele sellised privileegid?
KAS UUS AUTONOOMNE VABARIIK EESTI PINNAL
Palju räägitakse sellest, et Ida-Virumaa on nagu väike Venemaa Eesti pinnal. Ei saa midagi parata, et seal piirkonnas vene rahvust rohkem on, ent miks peab seal eesti keele kõnelejaid nii vähe olema? Ida-Virumaal peaks vaatamata tema iseärasustele samamoodi õppekavad muutma riigikeelseks, mis siis, et vene rahvus on seal ülekaalus. Neile peaksid kehtima samasugused nõudmised nagu ülejäänud vabariigi elanikele. Teoorias võibolla neile kehtivad samasugused kohustused, aga praktikas pole asi seniajani toiminud.
Vastasel korral; kuna enamik elanikkonnast on seal venekeelne, siis miks mitte kinkida Ida-Virumaa sõprusemärgina Venemaale, mille moodi ta niikuinii rohkem on? Ma ei ole mitte kuskilt kuulnud, et seal oleks esestluse senine propageerimine andnud mingeid kandvaid tulemusi, järelikult on sitasti tööd tehtud. Või ehk – lubage irooniliselt pärida – äkki pole seal tegelikult toimuv avalikkusele teada ning eestikeelsed ja – meelsed päka pikud tegelevad kusagil Narvas 24 tundi päevas põrandaaluse kihutustööga?
MÕTLEMINE KUI MÕISTMISE A JA O
Seaduse järgi on igal rahvusel õigus omakeelsele haridusele. OK. Ent kas see peaks tähendama, et kõiki teisi keeli tuleb osata paremini kui elukohamaa keelt? Mina näiteks ei oskaks eesti keelega ja selles saadud teadmistega Venemaal midagi ette võtta. Minu meelest on ääretult oluline, et selle maa keeles, kus elatakse, osataks ennast vähemalt kuidagigi arusaadavaks teha.
Nende mõne tunniga, mis vene koolis eesti keelt õpetatakse, ei suuda keegi kogu asja rahuldavalt ära õppida. Igatahes vähemalt põhi- kui mitte ka keskharidus peaksid olema kindlasti eestikeelsed kõigile siin maal elavatele tegelastele. Veel: kui panna eri rahvusest lapsed õppima eestikeelsetesse koolidesse, siis ei teki neil ehk ka suhtumist ? la loll venelane või eestlane. Lastel üldjuhul veel mingeid eelarvamusi või põhimõttekindlaid seisukohti rahvuste, rasside ja muu sellise kohta pole. Vast väheneks ka vägivald üksteise vastu, sest kui sõjakasse pubekaikka jõutakse, ollakse üksteisega juba nii harjunud, et ei tule pähe rahvusküsimuste üle lahinguid pidada.
LIIALDATULT PIKK KOHANEMISAEG
Ühine haridusprogramm ehk siis täielikult eestikeelne haridussüsteem annaks vägeva tõuke senisele puudulikule integratsioonipoliitikale. Ma ei anna sellega mõista, et viiekümne kannatuseaasta eest peaks vene rahvus eestlastele maksma võlgu higi, vere ja pisaratega. Lihtsalt – kaksteist aastat iseseisvust on olnud piisavalt pikk aeg kohanemiseks. Kui teadjad mehed väidavad, et Eesti majandus ja välispoliitika liiguvad edasi raketikiirusel, siis miks ei võiks rahvastikupoliitika sama kiiresti lennata?
Ühiseid koole on vaja juba selleks, et välistada absurdsusi, mis leidsid aset viimaste valimiste eel. Nimelt: valimisloosungid polnud suunatud mitte ühtse Eesti elanikele, vaid erinevate rahvuste enda poole võitmiseks. Savisaar on siin kõige ehtsam ja koledam näide.
Integratsioonipoliitika sisaldab endas peale ühtse riigikeele veel palju muudki, näiteks reapoliitikat, meediat, kultuuri jne. Ent selle kõige alguseks saab ikkagi olla vaid üksteisega suhtlemine. Ja see algab koolist. Vaid koolisõpitu on see, mille mõju kandub üle edaspidisesse ellu.
