Integratsioon on viimasel ajal oluline sõna. Isegi nii oluline, et sellele on suisa loodud eestikeelne vaste “lõimumine”. Samas on selle sõna sisu küllaltki umbmäärane. Integratsiooni kui ühiskondliku protsessi kohta on mujal maailmas kirjutatud pakse raamatuid, tehtud ka konkreetseid empiirilisi uurimusi ning mitmes distsipliinis analüüse. Ja näib, et integratsioon kui avaliku arutelu teema on tõusvalt konjunktuurne ka eestikeelses meedias. Jälgin selleteemalisi kirjutisi juba tükk aega ja peab ütlema, et ega nii paks see minu ajaleheväljalõigete kaust ka ei ole. Erinevalt sellest kaustast, kus on Eesti venekeelses meedias publitseeritud integratsiooniteemalised kirjatükid. Teatud mõttes näitavad need kaustad väga ilmekalt, kellel king kõige rohkem pigistab.
ASSIMILATSIOON JA INTEGRATSIOON
Minu jaoks algas kõik Kaur Kenderi artikliga 5. märtsi Postimehes. See kirjatükk pälvis juba sama päeva õhtuks pea sada kommentaari Postimehe võrguväljaandes, Delfi eestikeelses refereeringus nii 115 ja venekeelses üle 120. Järgmisel päeval oli Delfis mõlemas keeles kommentaare juba üle tuhande. Kusjuures Delfi kommentaaride suhtumine oli mõlemal leheküljel pöördvõrdeline. Kui eestikeelsed kommentaarid olid valdavalt äärmuslikult negatiivsed, siis venekeelsed suhtusid ülesvõetud teemasse valdavalt äärmuslikult positiivselt. (Etteruttavalt niipalju, et ma ei tunne Kaur Kenderit isiklikult, pole kunagi ühtegi tema raamatut lugenud ja mind ei huvita ka nende raamatute müügiedu.)
Asi polnud minu jaoks Kenderi isikus. Hoopis selles, et esimesena tõstatas integratsiooni kui diskussiooniteema mitte poliitik ega teadlane, vaid tavaline kirjatsura. Huvitav, miks see nii on? Siiamaani pole poliitikud Eesti venekeelse elanikkonna integratsiooni teemal suurt sõna võtnud. Ja sellepärast jäi Kenderile au lahti seletada väljendi “integratsioon” tähendus. Kender kirjutas: “Kultuuritegelased ja kahjuks ka osa poliitikuid ütleb “integratsioon”, aga mõtleb “assimilatsioon”. Sest integratsioon on see, kui saadakse keskpõrandal kokku, kui saadakse üksteisest aru.” Tegelikult aabitsatõde igaühele, kellel on olnud natukenegi kokkupuudet kas sotsiaalteaduste või ajalooga.
KEELE DILEMMA
Laias laastus tähendab kahe etnilise grupi integreerimine mitte ühe sulandamist teisesse, vaid hoopis kummalegi rahuldavat sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise balansi saavutamist. Ning see on midagi muud kui kogu venekeelne elanikkond piitsa ja präänikut kasutades eestistada. Sotsiaalteadustes on levinud kontseptsioon, mille järgi on kultuuril ja keelel üldse integratsioonis teisejärguline koht. Kuidas siis nii? Üldlevinud arvamuse järgi ju kaob igasugune vajadus kedagi integreerida niipea, kui venelased õpivad ära eesti keele!
Mina olen sellise ülilihtsustatud kontseptsiooni suhtes enam kui skeptiline. Ma elasin kümme aastat Berliinis, linnas, kus elab küllatki soliidne osa Saksamaa türklastest. Ja poole sellest ajast nn türgi linnaosas Kreuzbergis. Hoolimata sellest, et Saksamaal elab juba teine-kolmas põlvkond türklasi, kellest noored ja enamik keskealisi valdab vabalt saksa keelt, on teema “integratsioon” seal ikka aktuaalne. Ainult et see ei tähenda mitte keeleõppe parandamist, vaid sotsiaalselt ja majanduslikult marginaliseeritud immigrantide liitmist ühiskonnaga. Lahtiseletatuna tähendab see, et migrantide linnaosad on kujunenud getodeks ning migrandid kipuvad elama suletud kogukondadena. Iseenesest on seda eraldumist lihtne jälle keerata keele ja kultuuri peale ning väita, et “nad” lihtsalt ongi “sellised”. Kui aga analüüsida probleemi lähemalt, siis avaneb sootuks teine pilt. Vaestes linnaosades on ka koolihariduse kvaliteet madalam. Johtuvalt sellest pääsevad ebaproportsionaalselt vähesed migrantide järeltulijad ka kutse- või ülikooli. Mis neil siis muud üle jääb, kui töötada rahvuskaaslaste juures madalapalgaliselt ja sageli ka illegaalselt. Või pöörduda kuritegevuse poole. Või mõlemat.
Tegelikult täiesti tavaline sotsiaalne ja majanduslik marginaliseerumine, mida ainult pime ei märka ka Tallinnas, Tartus või siis Kirde-Eestis. Huvitav, kas need, kes võrdsustavad integratsiooni keeleoskusega, on märganud, et nii Tallinnas kui mujal Eesti linnades töötavad madalapalgalises teenindussektoris (müüjad, taksojuhid jne) suuremas osas venelased, kes valdavad enam-vähem korralikku eesti keelt, sageli suisa aktsendivabalt? On siis too õnnistatud integratsioon nüüd käes? Vist ei ole, muidu poleks ka teema üleval. Ja vabandust, aga vaene ja teisejärguline kodanik olemine saab lõppeda ainult kibestumise ning vihaga “änamate” suhtes – olgu see piirjoon siis etniline või mitte. Meil siin Eesti Vabariigis kipub piir aga just etniline olema.
OHT SATTUDA AJALOO PRÜGIKASTI
Väga lihtne on lihteestlaslikult rusikaga vastu rinda lüüa ja öelda: “Vaadake, mis nad meile tegid. Ja kui tibladele siin ei meeldi, siis tõmmaku uttu!” Tegelikult on nii, nagu kirjutas Dmitri Klenski 4. augusti SL Õhtulehes: “Venelased ei kao Eestist niikuinii kuskile.” Ja ühiskonda, kus 1/3 on pehmelt öeldes opositsioonis 2/3-ga, on sisse programmeeritud kasvav konflikt. Seega – kuidagi tuleks integratsiooniga konstruktiivselt tegelema hakata!
Eesti riigi olemusel on üks väike konks. Nimelt on tegemist etnilise rahvusriigiga. Ja vähemalt teoreetiliselt võib ühiskonna täisväärtuslik liige olla vaid see, kes kas on või muutub etniliseks eestlaseks. Asja iroonia on selles, et rahvusriiki hoiab ja kaitseb meil hulk ajaloolasi, kes peaksid juba oma ameti tõttu teadma, et rahvusriik kui selline on kunstlik moodustis ja et puhtaid rahvusriike võib ühe käe näppudel üles lugeda. (Sotsiaalteadlaste rollist postsotsialistlike rahvusriikide rajamisel on muide teravmeelselt kirjutanud Vene Teadusliku Akadeemia president Valeri Ti?kov, aga tema on ju tibla ega tule sellepärast arvesse!) Seega, kui venelane tahab saada täieõiguslikuks Eesti ühiskonna liikmeks, peakski ta lahti ütlema oma rahvusest ja taustast.
Tegelikkus muidugi nii dramaatiline ei ole. Teeb keeleeksami, ja mis seal veel vaja on, ära ning saab sinise passi. Kahe kogukonna probleem aga ei kao. Selles suhtes oli õigus kasvõi Jüri Kruusvallil, kes kirjutas, et integratsiooni õnnestumiseks on vaja ka eestlastepoolset pingutust, seda ennekõike just tolerantsi poole pealt (PM 17.06). Ehk eestlased peavad ise olema valmis tunnustama venelasi täieõiguslike ühiskonnaliikmetena. Ma ei usu, et kõik eestlased ikka on selleks valmis. Põhimõtteliselt tähendab see lihtsalt tunnustada fakti, et vene kogukond Eestis ei ela mitte välismaal ja ajutiselt, vaid et Eesti on ka nende kodumaa. Ja see ongi too palav puder, mille ümber poliitikud ringi käivad. Sest esimene, kes sellise mõttega avalikult välja tuleb, lendaks – kasutades möödunud perioodi retoorikat – “ajaloo prügikasti”.
PÕRANDAT KÜÜRIVAD TEADLASED
Eesti keele oskus on integreerumisel muidugi oluline. Ent tuleks õppida teiste riikide vigadest, kes avastasid, et keel on vaid algus ja muu tuleb pärast. Eestil oleks peale korralikkude keeleõppeprogrammide veel vaja ütleme et sotsiaalse rehabilitatsiooni programme. Eksisteerib ka üks arvamus, et venelased ei taha eesti keelt õppida. Samas, ega eesti keele mittevaldamine ole vaid teismeliste probleem. Arvestagem ikka sellega, et paljud inimesed käivad tööl, pärast tööd on vaja minna koju, kus ootab pere jne. Ja nii ongi juhtunud, et mitmed just vanemad inimesed on sattunud nõiaringi: nad teevad madala kvalifikatsiooniga tööd, sest parema (ja sageli erialase) jaoks pole ette näidata keeleoskust tõendavat paberit. Nii tean ma algkooliõpetajat, kes on koristaja hotellis ja arhitekti, kes töötab sanitarina. Kaur Kender teab nähtavasti rohkemgi selliseid. Ning tegemist on inimestega, kes tahaksid teha oma erialast tööd. Ja on kibestunud (arvake ära, kelle peale!), et nad seda teha ei saa. Ja see kibestumus läheb üle järgmisele põlvkonnale.
Mõtlema paneb ühe sellise inimese suust kuuldud repliik: “Saaks kasvõi mõni kuu töötada tasuta oma erialal. Siis ma õpiksin ära nii eesti keele kui ka erialase eesti keele. Teeks eksami ära ja?” Muide, kui paljud eestlased üldse teavad, et mitmetel töökohtadel ei nõuta mitte eesti keele oskust, vaid seda tõendavat paberit. Ja et seda saada, peab olema nii aega kui raha kasvõi eratundide jaoks. Meenutagem, et jutt on ikkagi valdavalt madalapalgalistest inimestest. Noortel on jälle see probleem, et viletsa eesti keele oskuse tõttu (mis on võrdelises suhtes eesti keele õppe kvaliteediga venekeelsetes koolides) ei saa nad kutse- või ülikooli kas sisse või siis lendavad sealt. Ma nüüd ei taha väita, et eelpoolkirjutatu käib kogu Eestis elava mitte-eesti kogukonna kohta. Ent üksikjuhtumitega pole ka tegemist.
Tegelikult ei ole nn sotsiaalse rehabilitatsiooni programmid, mis tõstavad venelaste sotsiaalset ja majanduslikku positsiooni, sugugi rahvuslik allaandmine. Eriti radikaalsed rahvuslased võiks mõelda hoopis sellele, et praegu sõidavad taksot, küürivaid põrandaid, müüvad hamburgereid jne sageli kõrgkvalifitseeritud inimesed. Ning seda nimetatakse teaduskeeles “inimkapitali raiskamiseks”. Eriti ajal, kui käib diskussioon, kas ja kui palju lubada sisserännet ning osta sisse tööjõudu.