Nüüdismaailmas on meil kõigil vaja ennast, oma olemist ja kuulumist pidevalt uuesti määratleda, sest kontekst muutub väga kiiresti. Täna ei saa enam eluedu võtmeks olla strateegiline eesmärgikindel liikumine muutuvas ajas ja ruumis, vaid mistahes uute ruumide – kultuuriliste, sotsiaalsete, majanduslike, poliitiliste, geograafiliste – loomine.
Eesmärgi saavutamiseks on alati erinevaid teid – nende nägemine ja eriti veel uue tee rajamine eeldab aga loovust. Loovus on üha enam nõutav kõigil aladel. Muutustele väga tundlikus ärimaalimas öeldakse, et turundusest, kliendikesksusest ja heast brändist enam ei piisa – ajastu nõue on loovus.
Analüütikud väidavad, et viimase kolme aasta jooksul on nõudlus tippjuhtide järgi, kel on haridus ja/või kraad loovatel erialadel (in Arts) tõusnud 200%. “Mina nimetaks seda uut ajastut Loovaks Ajastuks, kuna firmade jaoks on ärimaailma edasijõudmiseks kõige olulisemaks muutunud ideede olemasolu”, ütleb Briti suurima kommunikatsiooifirma direktor Mark Earls..
FILOSOOFIDE LAEV
Keskaja lõpul ilmus Saksamaal satiir “Lollide laev”. Selle autor lootis sellega ühiskonnast välja saada hulganisti hädasid ja totrusi. Neli sajandit hiljem kogus Lenin Venemaal kokku kõige targemad pead ja pani nad laevale ning saatis riigist välja. Venelased ise nimetasid seda “filosoofiliseks laevaks”. Aga sakslased vaimutsesidki kutsudes seda “XX sajandi lollide laevaks”, mis viis 1922. aastal Nõukogude Venemaalt ära vaimse eliidi.
Laeval olid vene filosoofilise koolkonna isa Nikolai Losski, sügav eetik Novgorodtsev oma andekate jüngrite, vene religiooosse filosoofia hilisemate suurkujude Iljini ja Võ?eslavtseviga, pärastine sotsioloogia maailmanimi Pitirim Sorokin, religiooni- ja ajaloofilosoof Karsavin, kes oli pärast professoriks meile lähedases Leedus, võib-olla vene kõige süsteemsem ja suurem metafüüsik Semjon Frank, kellelt kui juudisoost mõtlejalt Trotski veel viimase minutini ootas kahetsust ja oma vaadetest lahtiütlemist ning Läänes vene filosoofia esindusnimeks tõusnud särav ja ekspansiivne Nikolai Berdjajev, kes on ehk kõige sügavamale vaadanud vene hinge ja saatusse (Gulõga 1995: 158).
VENE RENESSANSS
XX sajandi algul vene kultuuris toimunud tõusu on nimetatud vene renessanssiks. “Andke vene koolipoisile tähistaeva kaart,” kirjutab Dostojevski “Vendades Karamazovites”, “millest tal eile polnud aimugi ja juba homme tagastab ta selle teile täiendatud ja parandatuna.” Vene intelligents oli haaratud nn. viimastest küsimustest. Venemaal vaieldi ikka hea ja kurja olemuse, elu mõtte, tahtevabaduse, jumalinimese ja jumalariigi üle.
Vene renessanssi ei saa küll võrrelda Euroopa renessanssiga, sest sellele ei eelnenud keskaega, vaid vene intelligentsi valgustumine. Vene renessanssi võiks võrrelda XIX sajandi alguse saksa romantismiga, millele samuti eelnes valgustusaeg. “Kõigile renessanssidele on ühine dionüüsosliku alge läbimurre, “ütleb Berdjajev.
Vene renessanssile oli omane müstika. Venemaal ei ole sellist enesega rahulolevat kultuurikõrgistust nagu Lääne-Euroopas ja kuigi vene renessanssil olid ka oma lääne mõjutajad – eriti Nietzsche filosoofia – oli see suurenisti vene enesetunnetuse otsimine, milles ületati XIX sajandi Läänele omane nihilism.
Just vene renessansis sai populaarseks Dostojevski looming, tähtsustus Vladimir Solovjov, loeti Tjut?evit, avastati rahvatark Fjodorov.
Berdjajev ütleb, et vene rahvas on religioosne oma tüübilt ja hinge struktuurilt. Kusjuures religioossus on omane ka uskumatutele. Niikaua kui kestab vene rahvas, niikaua püsib ka see eriline tõejanu, mida iseloomustab vana ütlemine: “Kuis siis nii, härrased, laiali minna, kui me pole veel Jumala olemaolu kohta midagi ära otsustanud?”
Sarnaselt itaalia renessanssiga tõusis oluliseks loovuse küsimus. Loovuses pakkus vene intelligents lahendust ajastu probleemidele ja see ei olnud ei revolutsiooniline ega evolutsiooniline, vaid uus olemine loovuse läbi. Paraku kukkus ka see püüe läbi nagu itaalia renessansi titaanide võitlus.
BERDJAJEVI LOOVUSE FILOSOOFIA
Berdjajevi loovuse filosoofia toetub Jochaim da Fiore poolt juba XIII sajandil väljendatud kolme ajastu käsitlusele. Need on siis Isa, Poja ja Vaimu ajastu.
Berdjajevi jaoks on need kolm ilmutusepohhi: käsu, lunastuse ja loovuse ilmutus. Need ajastud pole üksteisest selgelt eraldatud, nad eksisteerivad teatud määral koos. Võibolla ei ole veel lõplikult läbi elatud käsu ajastu ja pole veel lõplikult teostunud lunastus.
XIX sajandil arendasid seda mõtet edasi saksa filosoofid Baader ja Schelling rääkides, et religioosne ilmutus läheb üle kolmandasse Vaimu faasi, milles kerkib esile apostel Johannese kirik, praegu domieeriva Peetruse kiriku kõrval ja asemel.
Vaimu ajastu pole aga veel täielikult manifesteerunud. Vaimu ajastu on antropoloogilise ilmutuse ajastu, milles inimese saladus avaneb tema loomingu läbi ja mis on ühtlasi ka Jumala saladuse avanemine. Inimese loovusaktis ilmneb jumalinimese kvaliteet.
INIMLIKU ILMUTUSE AJASTU
Loovusajastu on kolmas ilmutus – antropoloogiline ilmutus, mis tuleb Vana ja Uue Lepingu järel. Vana maailm lähenes lunastusele, aga lunastust ei olnud enne Kristust. Uus maailm läheneb loovuse ajastule, kuigi loovust ei ole veel meie ajas. Kultuurilooming on olnud olemise-loovuse aseaine käsu ja lunastuse ajastul.
Me näeme tänases maailmas transtsendentsuse ehk üleloomuliku kadumist. Me võime küsida, miks transtesndentne laseb end kaotada. Üks võimalik vastus on just see – et viia meid sisemise – immanentse juurde. See on kvalitatiivne üleminek väliselt sakraalsuselt sisemisele.
Käsu ajastul on rõhutatud elu moraalne aspekt, lunastuses saab sellest armastus, et tuua välja inimese kõrgem kutsumus ja jumalanäolisus loovuses. Olemise loominguline täius on inimesele kättesaamatu, kui Jumal jääb transtsendentaalseks ja on kättesaadav teispool lunastust, kui Jumal on immanentne. Kui lunastus rajaneb Jeesuse ristil ja ohvril, siis loovus tema ülestõusmisel ja valitsemisel.
LOOVUSE MÕTE
Berdjajevi loovuse filosoofia aluseks on teadmus, et see maailm pole päris valmis.
Loovusakt on tegelikult transtsendeerumine, sisemise tegelikkuse piiride ületamine. Armastus loomingu vastu on inimese võimatus jääda selle fenomenide maailma piiridesse.
Loomingul ei ole ainult kultuuriline, vaid sel on ka eetiline ja religioosne mõõde. Loovus ei ole ainult inimese õigus ja vajadus, vaid Looja nõue inimesele ja inimese kohustus. Jumal ootab inimeselt loomingulist akti kui vastust Jumala loomingulisele aktile. Inimene on kutsutud ja valitud Jumala koostööpartneriks: kaasloojaks.
Kuid Looja ei saa avada inimesele seda, mida inimene peab ise avama Loojale. Pühakirjas ei leia selget ilmutust inimese loomingust. Loovuse kutsumus pole ilmutatud, vaid on varjatud Looja poolt.
LOOVUS – INIMESE SALADUS
Filosoofiat on tema algaegadest saatnud idee, et lahendades inimese saladuse, leiab lahenduse ka olemise saladus. Tunneta iseennast ja seeläbi tunnetad maailma. Filosoofia ju ongi sisemine maailma tunnetamine inimese kaudu.
Berdjajevile on inimese loovuse probleem uue antropoloogia probleem. Berdjajev ütleb, et Jumala idee inimesest on märksa kõrgem kui traditsioonilised käsitlused on julgenud mõelda.
Täiesti harjumatu on mõte, et Jumal vajab inimest – inimese vastust ja inimese loomingut. Kuigi see käsitlus on müstikutel olemas. Saksa müstik Angelus Silesius ütleb, et armastav Jumal ei saa olla ilma armastutud inimeseta. “Aga sellele ei saa rajada ratsionalistlikku ontoloogiat – seda saab käsitleda vaid sümbolistlikult, “ütleb Berdjajev. Berdjajev kinnitab, et loovuse müsteerium ei ole vastuolus lunastuse müsteeriumiga – see on selle müstilise draama teine vaatus.
JUMALIK JA DEEMONLIK LOOMING
Looming ei pruugi alati olla tõeline ja ehe. Looming võib olla ka võlts ja illusoorne. Inimesele on omane ka pseudolooming. Inimene võib vastata mitte ainult Jumala, vaid ka pimedusevürsti kutsele.
Võib olla ka kuri – deemonlik looming. Just sellepärast ei tohigi loomingut jätta antikristuse kätte, ütleb Berdjajev oma 1926. aastal ilmunud artiklis “Lunastus ja looming”.
Kui Leonardo da Vincil ka oli mingi deemonlik aspekt, siis loovuse tules põleb see täielikult. Berdjajev kinnitab, et tõelises loomingulises aktis kaob igasugune kuri, kuid möönab ka, et demonismi probleem loomingus on väga keeruline.
Loovusimpulss kajastab alati ka looja isiku tasandit või teisi sõnu: inimese loovus peegeldab ka tema moraalset tasandit. Loovus ei tee inimest a priori paremaks, vaid võib vahel välja tuua ka tema halvema ja tumedama poole. Just loovuses tõuseb taas nõue kolme sfääri esteetilise, eetilise ja religioosse ühtsusest, mis modernismiajastul eristusid.
Berdjajevi loovuse filosoofia näitab, et ühiskonna kasvav ilmalikustumine ja religioossuse vähenemine on vaid üks etapp inimteadvuse evolutsioonis ja nimelt välise mittejuurdunud sakraalsuse ületamine, mis võib viia kvalitatiivselt uude etappi inimkogemuses – sisemise antropoloogilise ilmutuse äratundmiseni, et sakraalne ei sõltu välisest, vaid inimese sisemisest loovusest, mis teda transtsendentsega ühendab.