Tegelikkuse Keskuse peatoimetaja Juku-Kalle Raid kasutas oma furoori tekitanud ETV saates bussijuhi ja prostituudi võrdlust, mis iseenesest ongi üsna sarnased ametid. Lihtsal põhjusel. Mõlema töövahendisse väljub ja siseneb pidevalt palju erinevaid inimesi.
Hooramajandus pole põrmugi häbiväärsem kui bussijuhindus. Küsimus on lihtsalt asjade õiges valguses vaatamises ja hindamises, mida ei saa muidugi eeldada meie radikaalsetelt naisõiguslastelt, kelle maailm koosneb hetkel Lumivalgekesest ja seitsmest ?ovinistlikust pöialpoisist. See feministide poolt loodud kuvand sülitas õnneks vähemalt neile endile otse näkku.
PALJU ÕNNE, TE OLETE OMA KUTSUMUSELT PROSTITUUT!
Ametiseisus maksab tihtipeale rohkem kui töö kvaliteet. On ju olemas ka harituid, ilusaid ja igatpidi tip-top prostituute, kes teenivad normaalselt ja on rahul, sest oskavad oma asja hästi. Ent mingid suvalised kõrvalised inimesed ütlevad ikka, et nad on sunnitud selleks kõlvatuks ja alandavaks tegevuseks. Et no way, pole võimalik, et keegi müüks vabatahtlikult oma keha, sest tal tuleb see hästi välja? nii ebamoraalne!
Võibolla ma eksin, ent iga amet on auväärne, kui seda hästi osata. Ja kui on võimalik, et mõni on sündinud poliitikuks, elektrikuks või ehitajaks, siis peab olema ju ka neid, kes on sündinud maailma vanima ameti käibelhoidmiseks. Aga ei, sinu kutsesobivus ei huvita kedagi, põhiasi on selles, et oled prostituut, rasvase punase kirjatähega rinnal. Samas tsiteeriksin “Riskigrupist” kuuldud maanteeprostituut Katjat: “Mingi 2000 krooni eest ma küll üheksast viieni tööle ei kavatse hakata.” Järelikult on neid, kes omadega rahul ning ilmselt teevad seda tööd ka hästi.
Ja ärgu keegi mulle öelgu, et naistel pole valikut, sest sellise jutu peale kavatsen ma vilistada. Alati on valikuid, oleneb lihtsalt, millised meile rohkem meeldivad ja mugavamad näivad.
KÕIK LEPINGUD SÕLMITAKSE VOODIS
Kuidas saab bordellindusse suhtuda kui millesegi ebaeetilisse ja -moraalsesse ja võtta seda kui alandamist? Milline organisatsioon paneb meil paika need kriteeriumid – kas kombluspolitsei? Sellise vooruse verstaposte püstitava institutsiooni olemasolul peaks linnast, televiisorist jms terve hunnik seksi abil pakutavaid kaubaartikleid koristatud olema.
Seks müüb, kes julgeb sellele vastu vaiel da? Kõike müüb, alates mootorsaest, lõpetades viinaga, miks ei võiks ta siis ka ennast kõige ehedamal kujul müüa? Sest prostitutsioonist ongi ju kogu seksiäri alanud, praeguseks on mõiste “seksiäri” lihtsalt tunduvalt laienenud, võiks isegi öelda, et ta kipub hõlmama kõiki ärivaldkondi.
Viimasel ajal üritatakse kõiki küsimusi lahendada, lähtudes ürgsest kutsest. Mõnede arvates ei peaks otsused lähtuma mitte kainest mõistusest, vaid suguhormoonidest, mis teadupärast välistavad ratsionaalse ja terve mõtlemise.
Meie esikpartei soovitas Euroopa Liitu astumise hääletusel mõelda seksikate meeste tulvale, kes Eesti linnu ja tänavaid hakkavad ummistama. Aga võibolla mõeldi selle valimisloosungiga hoopis meesprostituutide suuremat vajasissevoolu?
(Ma mõtlen siin soolise tasakaalu ja võrdsuse huvides, et meeskõlvatuid oleks ikka samapalju kui naisi. Järsku vaibub siis mõneks ajaks väsimatute naisõiguslaste võitlusvaim?)
Nojah, poliitika ja seks on alati parimate sõpradena käest kinni käinud, jalutavad praegugi üsna sõbralikult. Seega on ajuvabadus isegi nende niinimetatud mõjuvate põhjuste üle arutada, miks enesemüümine kaotada. Poliitikute suu läbi kõlab kõlblusnormidest rääkimine ikka liialt küüniliselt ja groteskselt. Seda esiteks. Teiseks, keskaeg, kus igasugune seks oli kiriku poolt tabuks kuulutatud, ent paavstid põdesid jumal teab milliseid suguhaigusi, on läbi.
KÕIGILE NORMAALSED TÖÖTINGIMUSED
Kui rääkida teatud valikutele eelnenud tagamaadest, siis ma ei arva, et “prostituut vabal tahtel” põhimõte kehtib sajaprotsendiliselt kõigi suhtes. Võibolla tõesti ei saa lugeda vabatahtlikuks prostituudiks mingit luukõhna, alaealist, õnnetute lehmasilmadega Narva tütarlast, kes tuleb tänaval end sulle 150 krooni eest pakkuma. Ta ei pruugi isegi olla mingi narkomaan, lihtsalt lootis pealinna solgiämbrist päikest leida ning taipas hästi, et enese äraelatamiseks pole midagi muud vaja teha kui jalgadevaheline aparaat üldisesse kasutusesse anda. Samas aga oleks ta võinud juba enne arvestada ettetulevate komplikatsioonidega oma õnneleidmise teel. Jääb vaid
tunda kaasa rumalusele ja lühinägelikkusele.
See viimane näide on tõesti ilge, ent selle vastu ei pea võitlema, asetades kõiki kehamüüjaid ühe mütsi/voodi alla, ning põhjendada ärakaotamissoovi mingite totakate, naisõiguslaste suust pärinevate fraasidega eetikast ja moraalist.
Eesti Ekspress näitas ühes oma numbris erinevate “lõbustusasutuste” väliskülgi ja asupaiku. Olles näinud majade välisilmet, julgen ma oletada, et ka seesmine vastab sellele, mida lehes demonstreeriti – tüdrukud, toad, teeninduse kvaliteet jne. Sellistes seest ja väljast korralikes asutustes pole minu arvamust mööda mitte midagi nilbet. Siit ka võrdluse mõte; säärase tegevusala üle peaks käima tavapärane kontroll, ettekujutus äri suurusest ja ahnete kupeldajate kastitagumine, siis on võimalus, et 150-kroonised ebahügieenilised üritajad kaovad.
KAS PROSTITUTSIOON VÕI LIHTSALT HOORAMINE
Mõnest aspektist vaadelduna tundub prostitutsioon mulle tüki maad ausama ja moraalsemana kui ühiskond, kus ta ennast viljeleb. Tegemist on (vähemalt enamjuhul) ausa tarbija-müüja vahelise suhtega, mis pakub rahuldust mõlemale poolele. Prostituut vähemalt ei valeta sulle, et peab sind ilusaks, seksikaks, targaks ja et ta armastab sind. Tema juurest saad sa täpselt seda, mida küsima tulid, ilma ümbernurgajutu ja meelitusteta.
Bordell on asutus, kus rahulolevalt väljuvate klientide protsent on kindlasti suurem kui näiteks sama ajaga supermarketit külastanud inimeste oma.
Siiski on säärane aus tehing paljude meelest ebamoraalne.
Siin tekib küsimus, kuidas suhtuda kulissidetagusesse hooramisse. Pool linna on täis pikkade jalgadega end silmanägemise kaotuseni näljutanud neiukesi, kes päevast päeva ootavad mere pealt tulevaid sigalakku täis soomlaste jahte nagu Valget Laeva. Ning pärast seda kui armsad põhjanaabrid on randunud ning sisse seadnud end kohalikus ööklubis, lendavad Tallinna tibid kohale justnagu parv vareseid lihatüki peale. Teisitiöelduna: liiga palju on neid, kes on valmis parema elu nimel oma keha maha müüma, ent kulissidetagused prostituudid müüvad lisaks kehale ka hinge. Seda ei nimeta keegi ebamoraalseks või ebaeetiliseks, teise inimese (antud juhul siis turisti) alandamiseks ja ärakasutamiseks.
Miks, huvitav küll, välismaalased ütlevad, et meie naised on toredad – nii-iii rumalad ja kerglased?
MIS OLEKS, KUI PROSTITUUTE POLEKS?
Mõnes mõttes võib prostituute võtta kui ühiskonna sanitare. Mees, kes on inetu, kelle rahakott pole oma mõõtmetelt samuti atraktiivne, kes on häbelik ja vaevleb juba lapsepõlvest peale kompleksides jne – ka tal on vajasissevoolu? seksi järele. Selle täitmise eest on senini hoolt kandnud lõbumaja. Siis ühel päeval ärkab ta hommiku- uudiste peale – prostitutsioon kaotati ära. Fuck!!! Õigemini, no fuck any more!!!! Talle tuttava väikese maja lõbusad ja töökad asukad on likvideren. Mida ta peab tegema, see vaene mees? Võib juhtuda, et rahuldamata seksuaalvajadusest tingitud depressiooni ja viha mõjul tirib ta ööhakul ükskõik millise vähegi naise moodi asja põõsasse ning vägistab ära. Traagilised tagajärjed.
Üldse, mis sanitarlusse puutub, siis olen kuulnud ka seda, kuidas prostituudid räägivad, et on mehi, kes ei taha midagi muud kui ainult rääkida – et keegi neid kuulaks. Ilmselt seal asutustes siis kuulatakse neid.
Vaatamata kõigile tervetele argumentidele räägitakse aga prostitutsioonist kui patust edasi. Kahjuks. Sealjuures – ma kahtlen sügavalt, kui paljud meist selle sõna tähendust mäletavad. Kolm kaadrit saatest “Tegelikkuse Keskus”: Mai ja sotsiaaltöötaja Marian, Mai ja Juku-Kalle ning Mai ja virsikud.
