Tänane Tallinn meenutab huvitaval kombel kõige rohkem üht kohta Suure Tumma, Charley Chaplini filmist “Hulkur”. Mäletate, kuidas hulkur leiab väikemehe? Väikemees kõnnib mööda tänavat ja viskab sisse kõik aknad, tema hulkurist “isa” aga järgneb ning pakub majaomanikele klaasimisteenust. No justament nagu Jüri Ratas ja Kalev Kallo, linnapea ja tegelik linnapea. Ainult, et kumbki ei paranda midagi, vaid tellikas on peos mõlemal. Jüri Ratas jahub midagi rohelisest Tallinnast, Euroopa Rohepealinnast, siis aga laekub Kallo ja laseb kogu allesjäänud metsa kõrghooneid täis ehitada. Imepärane töö jaotus, kus üks lolli kodanikku rahustab, teine aga samal ajal vilkalt jama kokku keerab. Sestap on ülesanne Kallost kirjutada eriliselt raske ja tüütu.
VÄGA PIKK SISSEJUHATUS
Ega see Kallo-asi kerge ole, on ju meie huvitavamad persoonid tüütuseni ära leierdatud. Ja eks kõik olene ikka ka kirjutaja suhtumisest. Võtame või Arnold Rüütli. Ühed mäletavad kõige eredamalt, kuidas omaaegne kõva punane Rüütel 1988. aasta 24. veebruaril teles esines ja rääkis, et mingit tagasiteed meie suure kodumaa N. Liidu rüpest ei saa ollagi, et kommunism on see ainuõige elukorralduslik ideoloogia ja mingid provokaatorid – kahtlased tüübid, kes räägivad mingist Eesti iseseisvusest USA luure mahitusel. Teised mäletavad seda, kuidas Rüütel Gorbat?ovilt noomida sai nagu poisike, et julges rääkida Eesti suveräänsusest N. Liidu koosseisus.
Ehkki see oli osavalt monteeritud telepilt, läks mõnedele ullikestele Rüütli alandamine Kremli toonase peremehe poolt sügavalt hinge. Ühele meeldib, kuidas Rüütel tublidele eestimaalastele igal vabariigi aastapäeval ordeneid rinda riputab. Vaatavad seda need inimesed ja sisendavad enesele – pole sel Rüütlil häbeneda midagi seda nõukogude aega, ikkagi tubli mees. Teised arvavad jällegi, et on küll Rüütlil vaja sovjetiaega meenutada, miks ta muidu sel aastapäeva pingviinide ballil Lenini ordenit rinda ei pane, see ju auga 1971. aastal välja teenitud. Aga jätame nüüd vanainimese rahule, sest pikemat sissejuhatust tänasele fruktile, Kalev Kallole, ei mahuta leheruum lihtsalt ära. Ja kaugemale ei anna enam lugu Kallost venitada.
MEHED, ME OLEME NII STABIILSED!
Pilvelõhkujate fänn ja parkide täisehitamise ideoloog Kallo, tänane Tallinna abilinnapea või tegelik linnapea, nagu mõned õelad opositsiooniinimesed ütlevad. No mida on kirjutada nii hallist ja isikupäratust Keskerakonna truualamlikust sõdurist?
Kõik mäletavad, kuidas ta purupurjus oma hämaraid teid pidi hangitud Volvoga Tõnismäel kihutas ja autosid mõlkis. See ongi ju ainuke ere sähvatus selle mehe üksluises elus. Meeles on ka see, kuidas KesKus Kallole ja Keskerakonnale seepeale poolteist tonni (1,5 t) limonaadi “Gruuv” ja Scooteri kontserdi piletid kinkis – las veedavad topsisõbrad parem aega kultuurselt klubis, mängigu seal pealegi või tavainimese jaoks liialt nüri tümakas.
Või mida on kirjutada mehest, kes näiteks viimastel Riigikogu valimistel kandideeris Ida-Virumaal ja teatas seal valijatele selliseid “kuldseid mõtteteri” oma programmist: “Ida-Virumaa, nagu ka iga teise maakonna rikkuseks on tema rahvas – inimesed, kes siin elavad ja töötavad. Kuid meil on ka teine rikkus – meie maapõues olev vara, põlevkivi.
Inimest, seda hindamatut väärtust, peame hoidma, kaitsma ja toetama. Põlevkivi aga peame oma hüvanguks otstarbekalt kasutama. Eesti Keskerakonna prioriteediks Ida-Virumaal on rahvusliku põlevkivitööstuse ja energeetika säilitamine ning arendamine. Viimase pooleteise aastaga on energeetika renoveerimisse mahutatud 2,6 miljardit krooni. Praegu on meie elekter üks odavamaid Euroopas. Seega on Ida-Virumaa tööstusarengu võimalused kõige rohkem seotud suures koguses energiat tarbivate ettevõtete tekkimisega.”
Eks umbes samasugust sousti ajasid suust välja omal ajal ka kommunistid igasugustel miitingutel kodumaa suurtest saavutustest halli massi rõõmustades. Toodud mõtteavalduses on kõige tüüpilisem konstruktsioon igale mõttetule poliitbroilerile igas olukorras kustahes riigis. See on jahumine stabiilsusest. Juhmakad poliitikud, kelle peas valitseb suur tühjus, räägivad alati stabiilsusest, sest muud ei ole nad lihtsalt suutelised rääkima.
Tuleb meelde, kui olime Kallole limonaadi õuele kallutanud kurja Juku-Kallega Ukrainas viimastel presidendivalimistel. Enne esimest vooru korraldas Moskva upitatud Janukovit?, keda rahvas Bandjukovit?iks kutsus, suure kontserdi Kiievi peatänaval Kre?t?atikul. Esinesid eranditult vene popmuusika tähed. Kui laval oli oma etteaste lõpetanud tola Filipp Kirkorov, karjus ta rahvale: “Ma armastan teid, te olete nii armsad, te olete nii stabiilsed!” Vot niikaugele võib selle stabiilsusega minna. Ja küll läheks ka Kallo, kui Savisaar tal lavalt valijatele laulda käsiks. Muuseas, stabiilsusest jahus Tegelikkuse KesKus´i saaates ka Ratas, olles äsja linnapeaaks saanud – hämar stabiilsus on tema jaoks nimelt see asi, millega linnavalitsus eelkõige tegelema peaks.
TÜÜPILINE AMETNIKUNÄSS
Kallo on selline tüüpiline ametnikuhing, kellel on kogu aeg vaja kedagi, keda jumaldada ja kellele loota isikliku elujärje pideval parandamisel. Mugav töökoht, tähtis ametipost koos vajaliku komplekti privileegidega ja paljupalju pappi – see ilmselt ongi kogu Kallo maailm. Hetkel on Kallo jumal Savisaar, sest ilma temata ei oleks ta mitte keegi. Vaevalt, et siis ka need väidetavad vene allilmategelased teda enam aitaksid, kes praegu ümber Kallo juhitava poksiliidu tiirlevad.
Aga kunagi ammustel aegadel olid Kallol teised jumalikud leivaisad. Ei õnnestunud kusagilt leida, kas Kallo omal ajal ka komparteisse kuulus, aga küllap ta kuulus. Seda varjatakse ikka arusaamatul põhjusel mõnede poolt suure hoolega. Litsalt Kallo elukäik eeldab parteilist trügimist.
KOOPERAATORIST MINISTRIKS
Kallo on pärit muust asustusest eemal asuvast Pärnumaa Tali vallast. Kunagi olid seal tublid mehed, kes 1941 punastele vapralt vastu hakkasid ja pärast sõda metsavendadena jällegi kommareid mättasse lõid. Kallo puhul torkab silma, et ta omandas ehitaja eriala kõrgkoolis alles vana mehena 1983. aastal, seega 34-aastaselt. Tol ajal oli see tüüpiline näide, kus töökoht eeldas kõrgharidust, karjäär oli teadmistest ette jõudnud. Ilmselt pidi Kallo pingutama TPI õhtuses või kaugõppeosakonnas. Aga see ei takistanud teda töötamast juba enne kõrgharidust tõendava diplomi kättesaamist insener-konstruktorina Kooperaatoris ja Silikaadis. Nii vähemalt väidab Kallo ametlik elulugu. Kõrghariduse omandas Kallo töötades Tallinna Täitevkomitee ja hiljem linnavalitsuse ehitusvalitsuses tervelt 15 aastat, kuni 1994. aastani.
Laulva revolutsiooni, Rahvarinde ja iseseisvusliikumise aegadel ei leia me Kallo nime kusagilt. Ometi leiame ta aga Keskerakonna asutajate seast. Kallo keskerakondliku karjääri algusest saab aga rääkida pärast partei esimest kongressi 1993. aasta aprillis, mil ta valiti juhatusse. Taas valiti Kallo Keskerakonna juhatusse ka 1994. ja 1995. aastal. 1995. aasta Riigikogu valimistelt me Kallot aga Keskerakonna nimekirjast ei leia. Pärast valimisi, kui ka Keskerakond pika kavaldamise järel Tiit Vähi valitsusse pääses, sai Kallost teede- ja sideminister.
HEA NINA JA ÕIGE POOL
Siis tulid toonasele siseminister Edgar Savisaarele ja tema erakonnale rasked ajad – Savisaarele lindiskandaali järel maapagu Hundisilma talus Lääne-Virumaal, erakonna jaoks rahulolematuse kasv liidri stiiliga ja uue esimehe, Andra Veidemanni valimine.
Kalev Kallo kuulus nende keskerakondlaste ringi – koos tapetud Mait Metsamaaga -, kes Savisaare troonilt tõukamist ei pooldanud.
Samal ajal ei maini aga lindiskandaali aegadest vandenõuliku raamatu kirjutanud Vilja Savisaar Kallot mitte kordagi, nagu polekski teda neil Savisaartele rasketel aegadel olemas olnud. Ajutine peataolek Keskerakonnas lõppes märtsis 1996 V kongressiga, kus Savisaar teda jumaldavate parteiliikmete poolt esimeheks tagasi valiti. Veidemanni-Kilveti tiib, kes püüdis erakonda muutusi tuua, sai hävitavalt lüüa ning moodustas mõne aja pärast tänaseks hingusele läinud Arengupartei.
Kallo oli valinud õige poole ja valiti uuesti kongressil erakonna juhatusse.
KARJÄÄRI TIPUL
Alates Savisaare tagasitulekust erakonna etteotsa algas Kallo kiire karjäär. 1996. aastal sai temast Tallinna abilinnapea. Sellest ajast vilksatab Kallo nimi vahelduva eduga pealinna juhttegelaste seas. Aga Kallo poliitilistes ametites liikumisega on alati kaasnenud ka pidevad jamad. Kallo kohe oskab alati mingi skandaali tekitada. Kuid nagu esimese järgu parteibroilerile kohane, ei juhtu sellest midagi, sest partei liigutab oma ustava sõduri uuele tasuvale vastutusrikkale ametikohale. Ühesõnaga, selline tüüpiline Eesti elu erakonnastumine, äri ja poliitika segment koosmõjus.
Juba Tallinna transpordiameti juhatajana oli Kallo hädas tollal parkimist korraldanud Valikaga. Valika saatusliku Volvoga kihutas ringi Kallo. Kui aga Valika rahaasjad segaseks läksid ja linnavõim vaid abitult käsi laiutas, ajas Kallo kõik süübimatult Valika juhi kaela.
1996. aastal valiti Kallo Keskerakonna nimekirjast Tallinna Haabersti valimisringkonnast pealinna volikogusse. Need olid Kallole ühed edukamad valimised, ta kogus 639 häält. 1999. aasta Riigikogu valimistel asus Kallo Keskerakonna üleriigilises nimekirjas koguni kolmandal kohal pärast Savisaart ja Siiri Oviiri. Pidevad jamad Kallo ümber olid ilmselt juba jõudnud murendada valijate usaldust, vaid 523 häält ja neljas tulemus Põhja-Tallinna valimisringkonnas Arvo Haugi, Ain Seppiku ja hiljem raudus kätega teles poseerinud Vladimir Panovi järel.
Ometi tundus, et Kallo oli karjääri tipul. Lisaks Tallinna abilinnapea ametile kaasnevad boonused osalustega ettevõtete nõukogudes. Ning siis taolistele nn poliitikutele karistamatuse tundega kaasnevad apsakad.
VABA LANGEMINE
1999. aasta 23. juulil toimus Kallo ajalooline sõit Volvoga, millest ta teenis hüüdnime Volvo-Kallo. Surmav annus alkoholi ei murdnud karastunud parteisõdurit – 3,43-promillises joobes Kallo mõlkis oma Volvoga Tallinnas Tõnismäel kolme teeveerel seisnud autot. Sellele järgnes kriminaalmeedia kullafondi kuuluv intervjuu purupurjus mökitava abilinnapeaga. Järgnenud skandaali käigus astus Kallo tagasi Tallinna abilinnapea ja Keskerakonna aseesimehe kohalt, kuid ei lahkunud Riigikogust.
“Mul on rahva mandaat,” õigustas roolijoodik Kallo oma Riigikogusse jäämist. Juriidiliselt oli kõik õige, nagu kõlab tänapäeva Eesti poliitikute eneseõigustuslik trend pärast igat sigadust. Kallo oli sellise poliitkultuuri eestvedaja ja tubli ellukutsuja. Nii Villu Reiljan, Edgar Savisaar kui ka Andrus Ansip võlgnevad selles osas Kallole vähemalt sügava kummarduse.
Kallo on alati hoidnud madalat profiili suhtlemisel avalikkusega. Tema eelistab kabinettide vaikust, kuid ka laia ja tähtsat joont.
2000. aastal toimus Kalloga vahejuhtum, mis oleks võinud kriipsu peale tõmmata kogu tema karjäärile, sest ta julges minna vastuollu oma suure juhi ja õpetaja Savisaarega. Keskerakonna kongressil veebruaris 2000 seati erakonna esimehe kandidaatidena Savisaare kõrvale ka Oviir ja Kallo. Tundub, et Kallo kaotas reaalsustunde ja ühel hetkel võis talle tõsiselt kangastuda erakonna esimehe koht. Teisalt toetas ta Keskerakonnas ilmnenud opositsioonilist Oviiri tiiba. Kongressil peetud kõnes halvustas Kallo Keskerakonna suutmatust teha koostööd teiste erakondadega. Tema sõnul peaks ka erakonna sees valitsema suurem avatus. Esimehe valimised läksid aga ikka nagu peab – Savisaar 732, Oviir 120 ja Kallo 40 häält. Kallo läbikukkumist tervitati saalist aplausi ja parastavate hüüetega. See pidi Kallo maa peale tagasi tooma, sest ta oli rikkunud pühamast pühamat printsiipi Keskerakonnas – ustavust juhile. Ilmselt tegi Kallo vastavad orgjäreldused ning istus vaikselt Riigikogus, kus ta mitte millegagi eriti silma ei paistnud. Ka tema purjus peaga Volvo-ralli polnud veel meelest läinud.
OMASID EI JÄETA
2002. aasta kohalikel valimistel Kallol enam nii hästi ei läinud, Tallinna Haabersti valimisringkonnast tuli vaid neljas tulemus 151 häälega, samal ajal kui Vladimir Panov kogus samast 1906 häält. Nihu läksid Kallol ka 2003|. aasta Riigikogu valimised. Keskerakonna üleriigilises nimekirjas oli seekord Ida-Virumaal kandideerinud Kallo alles 31. kohal! Ja Ida-Virumaalt tuli kesine tulemus – häältearvuga 692 vaid kaheksas positsioon keskerakondlaste seas.
Kuid vahepealne lojaalsus Savisaarele tagas kõigele vaatamata head ametikohad – Tallinna Lasnamäe linnaosa vanem ja Tallinna Sadama nõukogu liige, aprillist 2004| pärast Keskerakonna tagasitulekut pealinna võimukoalitsiooni Kesklinna vanem. Väike vaheperiood, kui Keskerakond Tallinna võimu juurest eemale tõrjuti, päädis Kallo sooviga saada koguni Narva linnapeaks, kuid sooviks see paraku jäigi. Iseloomulik on siiski, kuidas Narva Keskerakonna tugisammas Mihhail Stalnuhhin parteikaaslast toetas. “Kallol on linna juhtimiseks piisav kogemus, sest ta on olnud teede- ja sideminister ning Tallinna abilinnapea ning juhib Eesti Poksiliitu.” See viimane tunnustus on samuti iseloomulik, sest poksiliidu juhina suhtleb Kallo paljude hämarate vene keelt kõnelevate tegelastega, keda meedias seostatakse ikka terminitega ühiskassa ja allmaailm. Kuid Kallo lembus igat sorti vene tegelaste vastu on üldse viimasel ajal eredalt avaldunud. Küll pühitseb Kallo koos Vene ortodoksi kiriku patriarhi Aleksi II siinsete vene ärimeeste kaaskonnas uut Moskva patriarhaadi kirikut Lasnamäel, küll sebib Kohtla-Järvel sealsete legendaarsete rahajõmmidega. Parteikassa täitmine võibki olla üks põhjus, miks Kallo taas Savisaare usaldusaluseks on saanud. Ja lõppude lõpuks pole Keskerakonna pink teab mis pikk, et karastunud parteisõduritest loobuda. Pole neid Savisaarel ka kusagilt väga võtta, kui arvestada ajude hooajalist, kuid pidevat äravoolu sellest erakonnast.
TAAS PRO?EKTORITE VALGUSVIHUS
Täna on Tallinna abilinnapea Kalev Kallo taas pro?ektorite valgusvihus. Eelmise linnapea Tõnis Paltsi peatatud koleprojektid on pealinnas taas eluõiguse saanud. Ja niipea, kui Kallost sai Riigi Kinnisvara AS-i nõukogu esimees, algasid seal jamad kuni tulistamiste ja süütute lapsohvriteni välja.
Kallo sõnavõtud Nõmme parki majade ehitamise lubamisest, samal ajal, kui ametlik linnapea Jüri Ratas jutlustab rohelisest Tallinnast, koleda kõrghoone ehitamine Piritale mere äärde, kõrghooned kesklinna, ridamaja keskaegse linnamüüri äärde jne. Need on vaid esimesed pudemed Kallo uuest tähelennust. Uus tõus ja uus reaalsustaju kaotus.
Kallo tegutseb jälle.