MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (nr 96): KesKus’i sari maailma kasututest riikidest. Geograaf Toomas Kümmel teab, et ühtki päris mõttekat riiki planeedil ei eksisteerigi. Indoneesia on nii mõttetu, et tal pole otsa ega äärt.
Indoneesia on väga suur maa, millel ei ole otsa ega äärt. Tundub, et tihti ei saa Indoneesia isegi aru, kus ta algab või lõpeb. Indoneesia ulatus piirist piirini ida-lääne suunal on linnulennult üle 5200 km. Võrdluseks siia, et näiteks Moskvast Vladivostokini on linnulennult üle 6400 km.
Pindalaga 1 904 569 km² on Indoneesia riikide pingereas maailmas 15. kohal, jäädes veidi alla Mehhikole ja edestades Sudaani. Rahvaarvu pingereas on aga 274 miljoni elanikuga Indoneesia 4. kohal Hiina, India ja USA järel. Moslemite arvukuselt riigi kohta on Indoneesia maailmas esikohal. Täiesti mõttetu suurus. Igal juhul ei lisa tohutu pindala ega suur rahvaarv ühelegi riigile karvavõrdki mõttekust juurde.
Indoneesia hõlmab suurema osa Indohiina poolsaare ja Austraalia vahele jäävatest saartest. Indoneesia saared paiknevad mõlemal pool ekvaatorit ja neid on üle 17 500, millest asustamata saari on umbes 6000. Suuremad saared on Jaava, Sumatra, Kalimantan (Indoneesia osa Borneost), Uus-Guinea (Indoneesia jagab Uus-Guineaga) ja Sulawes. Kõige tihedamini on asustatud Jaava saar, kus asub ka pealinn Jakarta. Eestlaste seas on populaarseks turismi sihtkohaks muutunud Bali saar, mille järgi paljud Indoneesiat teavadki.
Ekvaator on igal pool käe-jala juures
Ei ole midagi loogilisemat kui järeldus, et ekvaatori läheduse tõttu valitseb Indoneesias ekvatoriaalne kliima. See tähendab ühtlast palavust aasta läbi. Aasta keskmine õhutemperatuur on rannikupiirkondades 28 °C, sisemaal 23–26 °C, mägedes üle 1500 meetri on muidugi vertikaalse tsonaalsuse tõttu jahedam. See kõik tähendab taifuunide esinemist.
Sademete hulk võib piirkonniti suuresti erineda ja seda mõjutavad valdavalt mussoonid, vihmaperioodid vahelduvad mõõdukate kuivaperioodidega.
Indoneesia saartelt leiame kohati küllaltki kõrgeid mäeahelikke. Riigi kõrgeim tipp Puncak Jaya (4884 m) asub Uus-Guinea saarel.
Geoloogiliselt paiknevad Indoneesia saared kolme suure laama (Indo-Austraalia, Euraasia ja Vaikse ookeani laama) kontaktvööndis, mis tähendab suurt vulkaanilist ja seismilist ebapüsivust. Indoneesias on üle 150 tegevvulkaani.
Ekvaatori lähedus, lisaks tohutu suurus ja mitmekesine saarestik on eelduseks ja aluseks suurele bioloogilisele liigirikkusele ja mitmekesisusele. Riigi taimestiku ja loomastiku hulgas on esindatud nii Aasia kui ka Austraalia päritolu liigid. Sumatra, Jaava, Kalimantan ja Bali olid kunagi ühenduses Euraasia mandriga, Paapua Uus-Guinea aga Austraaliaga ning seetõttu on sealne taimestik ja loomastik lähedane Austraalia floora ja faunaga.
Suurim oht saarte ökosüsteemidele on olnud metsade liigne raiumine. Viimase aastakümne jooksul on metsade pindala vähenenud kiirusega 2 miljonit hektarit aastas.
Muidugi on Indoneesia geograafiline asend ja saarte tohutu rannajoon loonud võimsa turismimajanduse. Maapealne paradiis jääb turistidele, põliselanike päralt on kahjuks ka looduse teine pale – vulkaanipursked, maavärinad, taifuunid, üleujutused ja mudalaviinid.
Hollandlaste ülemvõim
Indoneesia ajalugu on selle piirkonna tüüpiline koloniaalajalugu. Malai hõimud imbusid Aasiast Malai saarestikku 4000 aastat tagasi. Saared olid ka enne seda asustatud, kuid eelnevast teatakse vähe.
Hiina ja India kaubalaevade teekond läbi Malai saarestiku andis tõuke kaubavahetusele ja hinduismi ja budismi levikule. Esimene riik, mis ühendas saarestikku, oli 7.–14. sajandil võimas kaubandusimpeerium Syriwijaya. Riigi keskus asus Sumatra saarel. Jaava saarel tekkis 8.–11. sajandil Matarami riik. Võimsuse kasvades laienes Syriwijaya impeerium ka Jaavale ja teistele saartele, hõlmates isegi Malaka poolsaare ning Indohiina lõunapoolset osa.
- sajandi lõpus alustas prints Jayakatong Syriwijaya impeeriumi vastu ülestõusu ja rajas Jaava saarel Majapahiti hinduistliku kuningriigi. 200 aasta jooksul laienes selle mõjuvõim kogu praeguse Indoneesia saartele. Väidetavalt oli just Majapahiti riigi lipp punavalge, mis on praeguse Indoneesia riigilipp. Selle lipuga on Indoneesial olnud jamasid, sest täpselt samasugune lipp on Monacol ja vastupidises järjestuses on samad värvid ka Poola lipul. Lipu pärimus Majapahiti aegadest andis Indoneesiale aluse väita, et nende lipp on vähemalt sama kaugest minevikust kui Monaco vürstiriigi oma.
- sajandil hakkas koos araabia kaupmeeste saabumisega saarestikus levima islam. Majapahiti lagunemisel killustus saarestik 16. sajandil paljudeks väikesteks moslemiriikideks. Nii kinnistus islam, ainult Bali saarel on praeguseni säilinud hinduism. Tänapäeva islam Indoneesias on tugevasti saanud mõjutusi hinduismist, budismist ja kohalikest hõimuusunditest.
Kolonistidest saabusid saartele esimesena 16. sajandil portugallased maitseainete järele, seejärel hispaanlased, kuid 17. sajandil hõivas saarestiku Hollandi Ida-India kompanii, mis valitses kuni 1799. aastani. Ida-India kompanii rajas oma halduskeskuse Bataviasse, millest kujunes hiljem Indoneesia pealinn Jakarta.
Pärast maitseainete turu üleküllastust Euroopas rajasid hollandlased istandusi, kus kasvatati alguses eelkõige tubakat, seejärel kohvi, suhkrut, indigot ja kautšukit. Samuti oli Euroopas hinnatud väärispuit. Sellega seoses saabus saarestikku hulgaliselt võõrtööjõudu ja kaupmehi Hiinast. Praeguseni on hiinlastest ärimehed Indoneesia majanduseliidi esirinnas. Hiinlased moodustavad 4% Indoneesia rahvastikust.
Napoleoni sõdade ajal Euroopas langes Holland sõltuvusse Prantsusmaast. Kartes niiviisi Prantsusmaa mõjuvõimu laienemist Malai saarestikule, okupeeris Suurbritannia 1811. aastal Ida-India kompanii valdused ja valitses seal kuni 1816. aastani. Selle lühikese perioodi jooksul tegid britid reforme, mis kiirendasid Indoneesia majanduse arengut. Pärast Napoleoni võimu kadumist Hollandist läks Indoneesia tagasi hollandlaste võimu alla, kuid nüüd juba ametlikult Hollandi krooniasumaana. Brittide algatatud muutused hakkasid Indoneesia rahva seas juuri ajama.
Iseolemise tee
Indoneesia rahvaste vastuhakk koloniaalvõimudele aina kasvas. Rahvusliku ärkamisaja alguspunktiks peetakse õigustatult kultuuriseltsi “Kõrge siht” asutamist 1908. aasta kevadel. 1922. aastal asutasid rahvuslikult meelestatud Hollandis õppinud tudengid organisatsiooni “Indoneesia liit” ja võtsid oma värvideks kunagise Majapahiti riigi punavalge kombinatsiooni.
Siinkohal tahaks üllatunult märkida, kui sarnaselt võib ajalugu voolata nii erinevates maailma paikades. Nimelt teame ju Eesti ja Läti lipu lugu. Mõlema värvid võtsid Tartu ülikoolis 19. sajandi lõpus kasutusele eestlaste ja lätlaste tudengiorganisatsioonid.
- aastal tuli Jaava saarel koloniaalvõimude keeldu trotsides kokku Indoneesia rahvuspartei asutav kogu ja Indoneesia vabadusvõitluse innustajana lehvis punavalge lipp. Rahvuspartei juhiks sai Ahmed Sukarno. “Laev, mis viib meid vaba Indoneesiani, on ühtsuse laev,” oli Sukarno kreedoks. Oma hilisemates kirjatöödes mainis Sukarno, et ühendas Indoneesia vabadusvõitluse kolm peamist suunda – rahvusluse, islami ja sotsialismi.
Rahvusparteid vaenasid koloniaalvõimud, politsei jälitas selle liikmeid ja juba 1931. aastal läks partei laiali. Sukarno viibis aga vangistuses aastatel 1929–1931 ja 1933–1942.
Teise maailmasõja ajal okupeeris Indoneesia saared Jaapan. Sukarno asus uute võimudega iseseisvumise nimel koostööd tegema. Jaapan lubas Indoneesiale anda iseseisvuse, kuid ei kiirustanud sellega, enne lõppes Teine maailmasõda ja Jaapani okupatsioon. Sukarno käis isegi visiidil Jaapani keisri juures ja teda autasustati impeeriumi kõrge ordeniga. Sukarno vastased põlastasid teda koostöö pärast jaapanlastega, Sukarnol oli neile aga alati vastus olemas: “Me istutame rahvusluse seemneid, las jaapanlased kasvatavad neid.”
Kolm päeva pärast Jaapani kapitulatsiooni 17. augustil 1945 luges Sukarno oma kodu juurde kogunenud inimestele ette Indoneesia iseseisvusdeklaratsiooni. Sukarno asus iseseisva Indoneesia nimel juhtima relvastatud võitlust Hollandi koloniaalvõimu vastu, kes olid naasnud brittide abiga. 1948. aastal pommitasid Hollandi väed Jakarta lennuvälja, vallutasid iseseisvuslaste käest linna ja vangistasid Sukarno. USA survel ning ÜRO vahendusel oli Holland sunnitud 1949. aastal tunnustama Indoneesia iseseisvust. Loomulikult valiti esimeseks presidendiks Sukarno.
Demokraatia indoneesialikus käsitluses
Sukarno valitses Indoneesiat presidendina 22 aastat – 1954. aastast 1967. aastani. Tasapisi hakkas ta võimu riigis oma kätte koondama. See kulmineerus 1957. aastal, kui Sukarno kuulutas välja nn juhitava demokraatia idee. Tegelikkuses tähendas see poliitiliste parteide tegevuse piiramist, parlamendi otsustusjõu vähendamist ja presidendivõimu suurendamist. Sellel ajal tegutsesid riigis mõjukad separatistlikud liikumised, praktiliselt olid nende kontrolli all Sulawesi ja Sumatra saared. Separatistide relvajõude toetasid USA ja lääneriigid, Nõukogude Liidu toetus kuulus Sukarno valitsusvägedele. Selles võitluses jäi peale Sukarno juhitud keskvõim.
Algas Sukarno juhitud Indoneesia kiire lähenemine Nõukogude Liidule. See tõi kaasa ka Indoneesia kompartei tugevnemise. Sukarno aina süvenenud autoritaarse valitsemise suhtes kasvas riigis rahulolematus. Lisaks tabas riiki majanduskriis. Selleni viis hollandlaste omandi natsionaliseerimine ning hollandlaste ja hiinlaste maalt väljaajamine.
- aastal ööl vastu 1. oktoobrit puhkes sõjaväeline mäss. Mässajad kuulutasid võimu üleminekust Revolutsiooninõukogu kätte, kuid ei astunud selleks mitte mingeid praktilisi samme. Tekkinud kaoses kogus kindralmajor Suharto kokku talle ustavaks jäänud väeosad ja lämmatas mässu. Suharto süüdistas koos armee juhtkonnaga mässu organiseerimises kommuniste. Riigis hakati valjuhäälselt nõudma Sukarno tagasiastumist. Kõik lõppes sellega, et 11. märtsil 1966 andis Sukarno presidendivõimu üle Suhartole, Teises maailmasõjas nii hollandlaste kui ka jaapanlaste poolel sõdida jõudnud kindralile, kes valiti 1968. aastal ametlikult Indoneesia presidendiks.
Suharto kehtestas riigis autoritaarse režiimi ja jäi võimule 30 aastaks, kuni 1998. aastani.
Suharto valitsemisperiood rüütati kena ideoloogilise loosungiga “Uus kord”. Esimese asjana kehtestas Suharto riigis terrori mässukatses süüdistatud kommunistide vastu, mille käigus hukkus hinnanguliselt pool miljonit inimest. Samas muutus Indoneesia majanduspoliitika “uue korra” ajal avatumaks ja läänemeelseks. Majanduse alustoeks sai nafta ammutamine maapõuest, samuti põllumajanduse arengust tekkinud võime end ise ära toita, aga ka riiki voolanud välisinvesteeringud. 1970. aastatel hakkas Indoneesia majandus kiiresti tõusma ja riik rikastus. See rikkus ei ole aga jõudnud siiani kõigi inimesteni.
Esimestel vabadel parlamendivalimistel pärast Suharto tagasiastumist 1998 kerkis poliittaevasse endise presidendi Sukarno tütre Megawati Sukarnoputri täht. 2001. aastal valiti ta presidendiks, kuid sama kiiresti tema täht ka kustus.
- aasta esimestel vabadel otsestel presidendivalimistel võitis Susilo Bambang Yudhoyono, endine kindral ja Demokraatliku partei liider. Tema valitsemisloosungiks olid neli eesmärki: õitseng, rahu, õiglus ja demokraatia. Ta valiti presidendiks ka teiseks ametiajaks 2009. aastal.
Järgnevalt presidendiks valitud Joko Widodol on praegu käsil teine ametiaeg. Ta on jätkanud Indoneesia avatuse ja demokraatia liini, kuid võrreldes kõigi eelnevate presidentidega tuleks esile tõsta tema muusikalembust. Talle meeldib rokkmuusikat kuulata, punn põhjas. Tal on kitarr ansambli Metallica kõigi liikmete autogrammidega, tema üks lemmikutest on ansambel Napalm Death. Vähemalt ei ole igav.
Rahvastik
Indoneesia rahvastiku aastane juurdekasv läheneb 2 protsendile ja arvatakse, et see peatub alles 50 aasta pärast. Seetõttu on rahvastik noor.
Üle 85% Indoneesia 274 miljonist elanikust on moslemid. Indoneesiale kuuluvatel saartel elab üle 300 rahva ja etnilise grupi ning räägitakse üle 700 keele ja dialekti. Indoneesia suurim rahvas on jaavalased, kes domineerivad ühiskonna kõrgeimas hierarhias ning kelle osakaal Indoneesia rahvastikus on 45%. Teistest rahvastest on suuremalt esindatud sundad (14%), madurad ja malad ning ülejäänud rahvad. Hiinlaste, hindude ja araablaste väiksemad grupid elavad valdavalt linnades.
Rahvastik paikneb Indoneesia saartel väga ebaühtlaselt – Jaaval, suurima elanike arvuga saarel maailmas, elab üle poole Indoneesia rahvastikust. Suur rahvastikutihedus on probleemiks ka Bali saarel. Juba alates 1960. aastatest on riik viljelenud elanike ümberasustamise poliitikat hõredamalt asustatud piirkondadesse, mis on ühiskonnas ka pingeid tekitanud.
Indoneesia keeleks nimetatakse riigi iseseisvumise järelt ametlikult juurutatud keelt nimega bahasa indonesia, mille struktuur on sarnane malai keelega, kuid milles on noote mitmest kohalikust dialektist. Kuigi bahasa indonesiast on saanud üldine ja kõikidele mõistetav keel, mängivad kohalikud keeled tänaseni samaväärset rolli edasi. Seetõttu on enamik Indoneesia elanikkonnast vähemalt kakskeelne ning kindlasti lisandub neile inglise keele erineval tasemel oskus.
Indoneesia imperialistlikud üritused
Tavaliselt räägitakse Indoneesia puhul vähem sellest, et tal on kõik impeeriumi tunnused. Riigil, millel ei ole otsa ega äärt, kipuvad imperialistlikud mõtted lihtsalt pähe tulema.
Indoneesia iseseisvumisel jäi ainsana hollandlaste kontrolli alla Uus-Guinea saare lääneosa. See põhjustas erilisi vaidlusi. 1963. aastal liitis Indoneesia selle enda külge. ÜRO jäi sellega nõusse ainult tingimusel, et 1969. aastal korraldatakse seal rahvahääletus edasise kuuluvuse suhtes. Loodusvarade poolest rikkal piirkonnal pole otsest kultuurilist ega etnilist sidet ülejäänud Indoneesia saartega. Paapualased on melaneeslased ja enamasti kristlased.
Indoneesia rikkus kokkulepet ja rahvahääletust ei korraldanud ning hoopis nimetas selle Lääne-Iriani provintsiks. Piirkonnas tegutseb jätkuvalt iseseisvust nõudev liikumine Free Papua Movement.
- aastate alguses tekkis Indoneesial terav konflikt Malaisiaga, nõudes endale Kalimantani saare põhjaosas asuvaid alasid.
- aastatel läks palavaks Indoneesia ja Sumatra põhjatipus asuva endise Acehi sultaniriigi vahel. Acehis asuvad Indoneesia suurimad nafta- ja maagaasivarud. 1976. aastal loodud Acehi iseseisvusliikumine avaldas keskvõimu vägedele relvastatud vastupanu kuni 2005. aastani. Soomes Vantaas sõlmitud rahuleppe järel pani Acehi iseseisvusliikumine relvad maha ning keskvõim viis sealt välja oma sõjaväe- ja politseijõud. Leppe täitmist valvavad ASEAN-i ja Euroopa Liidu vaatlejad.
Detsembris 1975 annekteerisid Indoneesia väed Ida-Timori, kes oli veidi enne seda kuulutanud välja oma iseseisvuse Portugalist. Juulis 1976 liitis Indoneesia Ida-Timori provintsi staatuses. Kuni 1999. aastani kestnud relvakokkupõrgetes iseseisvuslaste ja valitsusvägede vahel hukkus üle 100 000 kohaliku elaniku. ÜRO järelevalve all korraldati augustis 1999 referendum, kus ülekaalu said Ida-Timori iseseisvuse pooldajad. Ida-Timor kuulutati seejärel ÜRO haldusaluseks territooriumiks ja iseseisvaks riigiks 20. mail 2002.
Majandus – igavesti perspektiivikas arengumaa
Indoneesia suurus avaldub ka riigi majanduses. Sisemajanduse kogutoodangult (SKT) on Indoneesia 17. kohal maailmas ning esikohal Kagu-Aasias, edestades Saudi Araabiat, Hollandit ja Türgit, kuid jäädes alla Hispaaniale, Mehhikole ja Austraaliale. See võib tunduda küll muljetavaldav, kuid Aasia tiigritele, milleks peetakse Lõuna-Koread, Taiwani, Hongkongi ja Singapuri, ei saa Indoneesia ligilähedalegi, kui võrrelda SKT-d ühe elaniku kohta. Selle näitajaga (4691 dollarit elaniku kohta) on Indoneesia maailma riikide seas 113. kohal.
Lohutusauhinnaks Indoneesiale on tema nimetamine “perspektiivikaks arengumaaks”. Selle perspektiivi ja arengu omavahelise suhte üle on muidugi raske arutleda ja midagi arvata. Arvestades eriti, et Indoneesia majandusmootori kütuseks jäävad loodusvarad, nafta, maagaas, põllumajandus, sisetarbimisest toituv pangandus ning teenidus ja logistika.
Edevuse laat on kesine
Tärkava jõukusega mõttetutes arengumaades võtab tavaliselt kähku koha sisse edevuse laat, mille kohustuslike komponentide loetelu on üldteada. Kindlasti kuuluvad sellesse pilvelõhkujad ning mida kõrgemad, seda parem, vormel-1 võidusõidu GP, hiiglaslikud mälestusmärgid ja megaprojektid nagu uute tulevikulinnade planeerimine. Seda loetelu võiks jätkata, aga aitab. Indoneesial on kõige sellega halvasti.
Turistile võib tunduda, et Indoneesia pealinna Jakarta linnastus, kus elab üle 30 miljoni inimese, kerkib iga päev uus pilvelõhkuja. Kuid need ei ole piisavalt edevad ja kõrged nagu naabritel.
Kui Malaisia korraldas vormel-1 GP, siis tõrjus selle välja Singapuri GP, aga Indoneesia vormel-1 GP korraldamisõigust saanud ei ole.
Indoneesia vabariigi aastapäeval 17. augustil mängib erilist rolli rahvuslik ausammas Monas. See sõna on lühend Monument Nasionalist, kus asub ka muuseum. Monas on 132 meetrit kõrge ning leek selle tipus on kaetud 35 kg kullaga. Hiiglasliku ausamba rajamine algas juba esimese presidendi Sukarno ajal 1961. aastal. Kuid maailmast leiab väga palju märksa uhkemaid ja kõrgemaid ausambaid.
Parem on olukord megaprojektide vallas – pealinna uude kohta viimisega Jakartast džungliga kaetud Borneo saarele, mis tagasihoidlike arvestuste järgi läheb maksma vähemalt 50 miljardit dollarit. Nimigi on uuele pealinnale juba välja mõeldud – Nusantara. Ehkki Indoneesia president tutvustas seda projekti maailmale innukalt eelmise aasta novembris Bali saarel toimunud G-20 riigipeade kohtumisel, tuleb grandioosne plaan ka veel ellu viia.
Muidugi oli Indoneesia edevusele tohutult tähtis G-20 maade riigipeade kohtumise korraldamine. Teine asi on aga see, mida me sellest kohtumisest meenutama jääme. Kindlasti mitte igavaid arutelusid maailma globaalset valu tekitavate probleemide üle. Ehk jääb meelde vaidlus, kas kutsuda sinna Vladimir Putin või mitte. Ehkki Widodo läkitas Putinile isikliku kutse, jäi Ukraina agressiooni tõttu paaria seisusesse langenud Putin tulemata. Aga ilmselt oleks ta niikuinii tulemata jätnud, arvestades tema kommet istuda kõigist inimestest kahe trammipeatuse kaugusel.
