Tlasutiwalis, sinu nimi tähendab tõlkes “Ma olen alati otsingutel”, mida tähendab aga olla indiaanipealik 21. sajandil?
Oleme uhked, et vanavanemad ja vanemad suutsid me rahva traditsioone hoida elus ka aastatel 1884-1951, millal Kanadas olid indiaani rahvuslikud esinemised (potlach’id) keelatud ja noored viidi internaatkoolidesse. Need koolid pidi kaasa aitama meie keele ja kultuuri kuhtumisele. 1953. aastal, esimesel keelujärgsel potlach’il, oli meie pere vanaisa, Mungo Martin, tähtsaim pealik. Neil pidustustel ütles ta välja seisukoha, et võtta indiaanlastelt ära meie potlach’id, on sama, mis võtta ära kristlastelt jõulud. See näitas, kui tugev on meie usk. Ja just seda veendumust anname edasi oma lastele – põlvkonnalt põlvkonnale. Sel raskel keeluajal valis enamik perekondi kristluse ja loobus meie usust. Aga Kwakwaka’wakw rahva hulgas oli ka neid, kes praktiseerisid meie kultuuri edasi ajal, mil see oli keelatud.
***
Kuidas teie inimesed saavad endale indiaani nimed? Kes seda otsustab, millist nime panna?
Näiteks nime Tlasutiwalis sain ma oma naise suguvõsa poolt 1995. aasta potlach’il. Selle nime kohta käiva loo jutustas üks Vanematest, kellelt see nimi tuli, ja selle otsustasid mulle anda pealikud ja mu naise suguvõsa vanemad. Mu teine pealikunimi Nas-oom-yees (Vesi On Alati Vaikne Mu Ümber) tuli mu emapoolselt vanaisalt. See on väga vana nimi, mis saab kunagi edasi antud mu vanimale pojale.
***
Mida teie nimed õieti tähendavad? Ja miks on teil kaks nime – kas see on tavaline?
Nime Ma Olen Alati Otsingutel kohta ütlevad esivanemad, et Kingcome Inleti mäel on üks selline koht. Kui ronida üles sellesse punkti, näeb kohta, mille nimi on Wakeman Sound (Wakemani heli). Nimi Vesi On Alati Vaikne Mu Ümber tuli mu emaliini pidi Mowochahtilt, kes oli tuntud kuulsa vaalapüüdjana. Vancouveri läänerannikul on saar, mille ümber vesi alati mässab. Ja nad selgitasid mulle, et ma võin olla tuultepöörise keskpunktis, aga ma jään alati terveks ja ellu, sest minu ümber on vesi ikka vaikne.
***
Milline on indiaanlaste elu Kanadas? Kus te elate ja millist tööd te teete?
Aborigeenid elavad Kanadas suhteliselt vaeselt, kehvades majades, viletsa sotsiaalse kindlustatusega. Meie noortel on väga raske leida tööd. Enamik perekondi tegeleb tööstusliku kalapüügiga, osaletakse ka metsatöödel või mäetööstuses. Aga need tööstusharud on praegu välja suremas. Milles me näeme perspektiivi ? Julgustame oma lapsi omandama korralikku haridust. Olud muutuvad, aga need protsessid on väga aeglased. Mina ise elan Fort Rupertis, Kwagu’li reservaadis ja töötan põhikohaga Kirde-Cosatis puunikerduskunstnikuna. Trupi liikmete hulgas, millega Eestisse tuleme, on veel kunstnikke, õpetajaid, üliõpilasi ja turismitöötajaid.
***
Kes elavad reservaatides? Milline on elu seal?
Meie trupi liikmed näiteks elavadki reservaatides koos oma perekondadega. Fort Ruperti reservaadis on elu rahutu, kuigi ühiskond on suletud ja me töötame põhiliselt koos vaid oma rahvaga. Aga me pingutame pidevalt, et parandada oma olusid – otsime võimalusi koolituseks, uute töökohtade loomiseks. Ja muidugi säilitame ning arendame oma kultuuri pidustuste, potlach’ide ja tantsuürituste kaudu.
***
Mis on teie rahutantsu sõnum?
See on “Seedrikoore” tseremoonia teine pool. Osa sellest on maja õnnistamine – pikk sissejuhatus mingile aktiivsele tegevusele. See on mitmeharuline ja keeruline nagu tootemipuu võra. Rahutseremooniat viiakse tänapäeval läbi näiteks enne külaliste saabumist. Aga algselt oli see mõeldud kahe pealiku lepitamiseks, kes olid tülis ja kes leidsid ühise keele just rituaalse tantsu ajal.
***
Kas te ravite oma inimesi traditsioonilisel viisil? Kas teie hulgas on ka tänapäeval ravitsejaid?
Me kasutame samu ravimtaimi, mida meie esivanemad tarvitasid, aga mitte väga suures ulatuses. Kui te mõtlete ?amaane, siis otseselt meie seas neid pole. Aga muidugi on inimesi, kes neisse siiani usuvad.
***
Kas indiaani kultuuris on ka halbade mõtete ja soovide saatmist, nagu näiteks aafriklaste woodoo?
Ei, mitte iialgi. Kui sa sisened Suurmajja potlach’ile või mingile pidustusele, tuled vaid hea südamega, halvad mõtted-tunded jäta ukse taha.
***
Miks on tants teie kultuuri tähtsaim osa? Miks just tantsu ajal kõnetavad ja õpetavad teid esivanemate vaimud?
Tants on meie tseremooniate kandev osa, see demonstreerib meie pealikute järjekestvust, legende ja regaaliaid – näitab minevikku ja seda, milliseks oleme muutunud tänapäevas. Tants on kohustus, meie vastutuse kandmise viis.
***
Mille poolest indiaani kultuur erineb teistest rahvuskultuuridest, mis on siin unikaalset?
Meie maailmavaade on mitte domineerida oma keskkonna üle, me oleme vaid osa omavahel seotud aspektidest. Me pole üle looduse, vaid selle üks lüli.
***
Kuhu lähevad indiaanlased pärast surma? Kas teil on midagi paradiisi või põrgu sarnast?
Me usume, et need, kes lahkuvad sellest ilmast, lähevad aastapikkusele reisile teise ilma, et kohtuda me Loojaga ja nende armsatega, kes on läinud eel. Paradiisi ja põrgut meile pole – need on kristliku kontseptsiooni osa.
***
Mis on indiaanlaste rahvustoit?
Me ei saa rääkida ühtsest toidust, sest kõigil erinevatel indiaani rahvustel on oma köök. Läänerannikul, kus meie elame, saame põhilise toidu merest – nii et siis kalad ja mereannid.
***
Mis on Kanada ja näiteks Lõuna-Ameerika indiaanlaste erinevus?
Ega polegi suurt erinevust. Me kõik oleme indiaani inimesed oma territooriumidelt – oleme läbi teinud kolonialiseerimise ja püüame vabaneda assimileerimise, repressioonide ning imperialismi käest.
***
Mida tahate öelda Eesti publikule?
Meie lavastus on võimalus heita pilk meie kultuurile nii, nagu see on tänapäeval. See on kultuur, mis pole hävinud, aga mida peab hoidma meie laste ja lastelaste jaoks. See on Kwagu’li rahva identiteet – see on see, mis me oleme.
***
Kwakwaka’wakwi rahva loost
Kwakwaka’wakw rahvast, Kanada indiaanlaste küladest, loodusest, traditsioonidest, tõekspidamisest ja rohkem kui poole sajandi tagusest vägagi masendavast hääbumisest – ajast enne, kui rahvas uue ärkamise leidis -, kirjutab Margaret Craven oma eesti keeldegi tõlgitud raamatus “Öökull huikas mind” (“I heared the owl call my name”). Margaret Craven (1901-1980 oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, tema raamatu tõlkis eesti keelde Victoria Traat.
Raamat on ääretult poeetiline, väga loodustundlik ning paraku ka piisavalt kurb ja masendav. Craven kirjeldab vanade traditsioonide hääbumist, vana keele kadumist ning noorema põlvkonna allakäiku ja kalduvust joomisele ning narkomaaniale.