2005|. aasta sügisel toimus I Vene Rahva Liidu taasasutav kongress. Põhjus oli lihtsamast lihtsam – kaasaegsel Venemaal puudus kõiki patriootilisi jõude koondav keskus. Täpselt aasta hiljem toimus Vene Rahva Liidu II kongress, kus liidu esimeheks sai valitud kindral-polkovnik Iva?ov.
KOLMEFAASILINE REVOLUTSIOON
Vene Rahva Liidu ajalooline eelkäija oli sama nimega organisatsioon, mis loodi novembris 1905 Sankt-Peterburis ning kuhu kuulus 500 osakonda erinevates Vene Impeeriumi linnades. Monarhistlik platvorm, millele Vene Rahva Liit toetus, sisaldas endas ka nõudmisi parandada töörahva olukorda ning pisutki õgvendada riigis tollal vohavat riigibürokraatiat.
Liidu juhtideks valiti siis Dubrovin, Puri?kevit? ning Markov. 1908. aastal eraldus Liidust Peaingel Miikaeli Liit kui ultrarahvuslik liidu tiib. 1910.-1912. aastate vahemikus lagunes Vene Rahva Liit kaheks osaks – Vene Rahva Liiduks ja Ülevenemaaliseks Dubrovinlaste Liiduks. Kõikide nimetatud liikumiste lõpp leidis aset veebruarirevolutsiooni järel.
Tegemist oli massilise patriootliku organisatsiooniga, kui pealinnas Peterburis hakkas pead tõstma revolutsiooniline liikumine. Venemaal ei ole kunagi olnud kolme revolutsiooni, nagu õpetasid meid nõukaaja ajalooteadlased, vaid üks revolutsioon, millel oli kolm faasi.
ULTRAMONARHISTLIK LIIKUMINE
Pärast Venemaale nii õnnetult lõppenud Vene-Jaapani sõda tõstsid pead mitte ainult vene intelligentidest demokraatia eest võitlejad, vaid ka impeeriumi põlised vihkajad – vabamüürlased ja mõnede vähemusrahvuste esindajad. Vene Rahva Liidu looja ja asutaja Dubrovin koondas enda ümber erksama ning teotahtelisema patriootide seltskonna. Liitu astusid ka paljud tolleaegsed prominendid – keiser Nikolai II, preester Ioann Kroonlinnast, tulevane Venemaa patriarh isa Tihhon, duumasaadikud Seglovitov, Maklakov, vürstid Volkonski, Muratov, Klimovit? ja paljud teised.
Liidu ülimaks sihiks oli venelaste rahvusliku enesetunnetuse arendamine ning venelaste liitmine isamaa hüvanguks. Tegemist oli ultramonarhistliku liikumisega. Liidus vastu võetud dokumentides rõhutati, et nad ei samasta keisrivõimu bürokraatliku riigivõimuga, mis seisis müürina vene rahva ja armastatud ning austatud keisri Nikolai II vahel.
Seesama bürokraatidest ning liberaalidest koosnev riigit?inovnikute võim saavutas 1917. aastaks selle, et Vene Rahva Liidu esindajaid ei lastud enam üldse otse suhtlema keiser Nikolai II-ga ning tundes oma jõuetust, ei suutnud Liitu koondunud vene kaupmees-, töölis- ning väikeametnikkond lüüa valusalt mööda näppe revolutsiooniliselt meelestatud punastele ning iga teist värvi riigikukutajatele. Resultaadiks hävis nii riik kui suhteliselt demokraatlikult toimivad poliitilised organisatsioonid, takkapihta suures osas ka vene rahvas ise.
JUURED XII SAJANDIST
Juba tollal kasutasid paljud valgekraed ja riigibürokraatia tippu kuuluvad kõrged ametnikud Vene Rahva Liidu kohta halvakõlalist väljendit “mustsajalised”. Vaadakem aga lähemalt, mida see väljend ajalooliselt tähendas. Toetun siinkohal ühele vene ajaloo klassikalise koolkonna suurkujule V. Kljut?evskile. Tema toob välja selle nimetuse juured XII sajandist. Oma teoses “Venemaa ajaloo terminoloogia”, mis avaldati 1885. aastal, näitab ta, et nimetus “must sadakond” oli vene kroonikates juba XII sajandil ära märgitud. Tollane vene ühiskond jagunes kaheks suureks osaks. Esiteks teenistusinimesed slu?ilõje ljudi ning teiseks mustad inimesed – t?jornõje.
“Mustadeks” liigitati linnainimesi ning vabu talupoegi. Mustad sadakonnad olid niisiis kohalikud kogukonnad, mille moodustasid nimetatud ühiskonnakihtide esindajad. Teenistusinimesed olid aga põhiliselt teenistusaadlikud ning tollase riigiadministratsiooni teenistujad. Mustsajakondlased olid niisiis koondunud zemstvo ehk maakogukonna printsiibil erinevalt teenistusinimestest, kelle elu ja tegevus oli vahetult seotud riigiaparaadi kui sellisega. Kui Vene Rahva Liit nimetas oma organisatsioone “mustaks sajakonnaks”, siis rõhutas ta sellega oma püüdlust taaselustada vene riigis iidsed, riikluseelsed idaslaavlaste ühiskonnaelu korrastavad demokraatlikud printsiibid. Suureks eeskujuks ajaloost toodi XVII sajandil tegutsenud Ni?egorodi kaupmehe Minini ümber koondunud “must sadakond”, kelle eestvedamisel vabastati nii Moskva kui kogu Venemaa poolakatest ning kohalikest röövlitest.
SELGE KONFRONTATSIOON
Niisiis on vist igati arusaadav, et Vene Rahva Liit ei koonda endas mitte ründerühmlasi, vaid just rahva omakaitse platvormil seisvat uut – hästi unustatud vana – rahvuslikku liikumist. Siht pole peale tungida, vaid kaitsta. Kaitsta vene rahvakultuuri eripära ning hoida mujalt tulnud laenideoloogia eest venelasi, kelle käsi tänapäeval just eriti hästi ei käi.
Selles suhtes erinevad kaasaegsed mustsajalised olulisel määral na?istidest, kelle ideoloogia on umbes selline: kes pole meie poolt, on meie vastu ja meie vaenlane. Selgelt ründav hoiak kogu maailma vastu. Ja veel üks asi – na?istid on selgelt Putini-meelsed. Nad meenutavadki noorputinlikke rünnakrühmasid, olles truud oma suure juhi isikule. Mustsajalised on aga selgelt kaitserühmlased ning nende suhe Putiniga on hoopis teine. Siin ei saa rääkida mingist sümpaatiast või leigest viisakusest. Tegemist on selge konfrontatsiooniga. Kaasaegne mustsajaline on väljakujunenud maailmavaatega tõsine tegija, kellele on täiesti võõras komsomolkuslik hurraapatriotism.
LOOBUMINE IMPEERIUMIST
Millal võib mustsajalaste liikumine Eestit ohustada? Vaid siis, kui Vene president mingi ime läbi nendega ära lepiks ja oma vankri ette rakendaks. Omal ajal Saksamaal vahetas ju ka üks teine juht rünnakrühmlased kaitserühmlaste vastu välja. Siis on küll perse majas, sest mustsajalise ja na?isti vahe on sama suur kui on vahe ida ja lääne vahel. Kui otsustatakse, et ka lähisvälismaa on põline Vene ala, siis on häda majas jah.
Siiski arvan ma, et mustsajalised ei kipu laiendama oma tegevussfääri väljapoole Venemaa ajaloolisi rahvuspiire ja just nendelt loodan ma miskipärast kõige rohkem seda, et nad ühiskondliku ja ka poliitilise jõuna mõistavad: Venemaa võimalus muutuda normaalseks riigiks on võimalik vaid siis, kui suudetakse lõpuks loobuda impeeriumist rahvusriigi kasuks.