1.
Olin kaksteist, kui toimus Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine Boråsi linnas. Hoidsin Eesti lippu ja mul oli Pärnumaalt pärit rahvariided seljas. Üks tädi (Eesti skautidest) oli meid riidesse pannud, jutustades, et tema oli noorena väga sale ja et see on nii ilus ja et rahvariidevöö teebki saledamaks. Vöö oli vastikult pingul, hingata oli vastikult raske.

Oli 1980ndate algus. Ma ei osanud eesti keelt, ma ei teadnud, mis see Eesti on ja kuidas mina kogu värgiga seotud olen. Hoidsin muudkui lippu ja tajusin, et saalis valitses tõsidus, et mina selle tõsiduse osa ei ole ja et tegelikult ei saa ma toimuvast tuhkagi aru.

2.
Elasin üsna pikalt teadmata, et olin mõnes mõttes “välis-eestlane”. Minu vanavanemad tulid Eestist Rootsi 1944, siin said nad kokku. 1949 sündis juba Rootsis mu isa Erik ja paar aastat hiljem onu Toivo. Sel ajal arvati harilikult, et lastel võib olla vaid üks kodukeel ning et kõik muu on kahjulik. Minu isa aga taipas juba seitsmeselt, et eesti keel ei too sisse. Ta oli mingi sigaduse toime pannud, mille peale mu vanaisa Hiljar ütles, et see poiss ei tee ainult trikke, vaid räägib ka eesti keelt nagu venelane. Isa sai otsekohe aru, et tegemist on äärmiselt kahtlase asjaga ning sellest päevast peale kasutas ta ainult rootsi keelt. Vanemad omakorda muidugi eesti keelt. Isa passiivne keel oli siiski piisavalt hea, et oma närve Kukerpillidega rahustada. Üksinda keldris. Kõvasti.

3.
Mu rootslannast ema, Iréne, oli küllalt üllatunud, kui esimest korda isa kodu külastas. Ta vaatas mõistmatult eesti sümboleid. Lipud, kaardid, nahast kaaned Tallinna motiividega ja tugitoolid pruuni-rohelise-kollase kootud kattega seisid igas õiges välis-Eesti kodus. Hiljem tekkis juurde igasugu muid esemeid, selliseid, mille peale oli kirjutatud “Tallinn ´80”. Kultuurilise kapitali sümbolid ei pea järelikult alati kenad olema – tähtis on nende olemasolu. Ema muidugi ei saanudki asjale päriselt pihta ja on väga võimalik, et ta ei tea siiamaani, millise suguvõsa esindajaga ta 30 aastat abielus on olnud. Ei tea ka, kas ta saab aru, miks mina 1994. aastal Eestisse kolisin. Poliitilise kliima tõttu oli Eesti kaugel ja keel niivõrd omapärane, et tegemist oleks sama hästi võinud olla mingisuguse Aafrika riigiga. Ema kolm hirmu on siiani venelased, koerad ja Jeesus.

4.
Algkoolis rippus tahvli kõrval Euroopa kaart. Lääne-Euroopa riigid olid värvilised, Ida- Euroopa valge. Lääne-Euroopas olid hästi palju linnu – Ida-Euroopas vaid pealinnad ja raudteerööpad. Seepärast arvasin alati, et seal ei ela kedagi. Tühjusetunne suurenes, kui kirjutasin kaheksandas klassis referaadi Nõukogude Liidu poliitilisest süsteemist. Kirjutasin ja püüdsin seletada seda, millest ma ise aru ei saanud. Aitab ühest parteist – vaadake, mis arvud siin juures on – kõik ju hääletavad – eks nad ole siis ju oma riigiga rahul? Ehk on neil siis vähem mölisevaid poliitikuid, kui meil Rootsis?

5.
Üheteistkümneselt tulin ükspäev koolist koju ja seletasin, et nüüd meeldib mulle rahvatants. Koolis oli olnud mingi teemapäev rahvatantsuga, tahtsin ka ise taielda. Ei tea siiamaani, kuidas mu vanemad selle peale tulid, et õige koht rahvatantsu jaoks on Boråsi Eesti Maja. Või õigemini – kelder. Vanaema Ilme kaudu sai isa kokku fanaatilise skaudiliikumise muti Sigridiga, seejärel käisime neli aastat noorema õe Jennyga Eesti Keldris kord nädalas tantsu vihtumas.

6.
Ega Eesti keldris suurt midagi ei toimunud. Pärast olen aru saanud, et pensionieas juhendajad Sigrid, Harald ja Liina taaselustasid meie jaoks pühapäevakooli. Meid oli neli. Õde Jenny, ühe väliseestlasest klassivenna õde Ulrika ja üks tüdruk naaberlinnast. Mida me siis tegime? Esimesel kokkusaamisel õppisime laulu:

Ema pani supi sooja, supi sooja Lapsed laulsid halleluuja, halleluuja Klimbid sees, klimbid sees

Sõnad “supp” ja “halleluuja” meenutasid rootsi vastandeid “soppa” ja “halleluja”. Hakkasime esinesima eesti pidudel, kus ma õppisin oma esimest eestikeelse vajaliku väljendi: “Üks veel, palun”. See oli nagu võlusõna. Selle peale sain kohe kommi, mahla ja pai.

7.
Ükskord korraldasid Sigrid ja Harald meile talvelaagri, enda juures metsas. Mu õde tahtis tegelikult kohe koju minna, mis oli tema puhul üsna tavaline, ta tahtis alati koju. Sigridi juures sündis aga hirmsaid asju – juba esimesel tunnil. Kui ema-isa oli ära sõitnud, seisime veidi esikus. Õde haaras mõtlemata ühest rippuvast kepist kinni. Ta hoidis seda tükk aega, kuni avastas, et kepp on kuivatatud madu. Õde karjus ja tema sõrmed sattusid ukse vahele – sellal kui mina teda aidata üritasin. Jäime sellesse koledasse kohta talvelaagri lõpuni. Päevad möödusid laulmise, jäämaja ehitamise, kelgutamise, joonistamise ja eesti keele õppimisega.

8.
Sigrid oli üks väga tugev naisterahvas ja õpetaja. Meie olime tema viimased õpilased. Metsa minnes ja isegi liumäel kandis ta vaid nailonist sukkpükse ning teadis kõigest kõike. (Ära topi nuga suhu – võib juhtuda, et suu ulatub hiljem kõrvast kõrvani.) Me ei saanud ikka veel pihta, mis see Eesti õieti on, üheks põhjuseks kindlasti, et Sigrid elas vaid Välis- Eestis, uskudes, et kodu-Eesti on selle imeliku Skandinaavia perifeeria tegelik tuum.

9.
Kuidagimoodi õppisin Sigridi käe all veidi eesti keelt. Mäletan, et kirjutasin ühe muinasloo ja paar aastat hiljem ei saanud oma loost enam ise aru. Ei jõudnud keelega eriti kaugele. Vahele tuli puberteet ja soov olla klassiõdedega sarnane. Hakkasin käima jalgpallitrennis, minust sai naiskonna väravavaht ning ma alustasin Eesti keldrist paasutmist.

10.
Öeldakse, et eesti meel areneb eelkõige peredes. Ma ei tea, kas nii, aga igatahes lõin oma esimesi stereotüüpe eestlastest sugulastele toetudes. Ma arvasin näiteks et:
* eesti keelt räägitakse nii välja kui sisse hingates, sest isa onu Vello tegi just nimelt niimoodi
* kõik eestlased on vanad, sest mu sugulased, kes ikka veel omavahel eesti keeles suhtlesid,
olid vanad
* eestlased päevitavad palju, sest mu vanaema jaoks oli hea suvi vaid siis, kui keha korralikult pruun
* eestlased on äärmiselt kokkuhoidlikud, sest mu isa onud olid hullumeelselt kokkuhoidlikud.

11.
1980ndatel muutus mu suhtumine eestlastesse kaardinaalselt. Kümnendi lõpus õppisin gümnaasiumis ja me lahendasime iga päev koos humanistidest tuttavatega Boråsi kohvikutes maailmaprobleeme. Äkki hakkas Ida-Euroopa lähenema – lugesime Rumeenia lastekodudest, Berliini müüri varisemisest ja iseseisvusliikumistest Balti maades. Vihastasin, et ma ei teadnud eestlusest pea midagi ja et esmakordselt ei olnud süüdi mu vanemad, vaid hoopis Molotov-Ribbentropi pakt.

Seejärel juhtusin kohtuma toredate eesti muusikutega ühes rahvamuusikalaagris. Ööd venisid koiduni ja mul oli esimest korda võimalus kõike otse küsida. Seekord oli suhtluskeeleks inglise. Tekkis tahtmine minna Eestisse, et näha, kuidas seal tegelikult on. Ja miks minna sugulaste kaudu, kui on olemas laev “Estonia” ning teisel rannal mõttekaaslased- sõbrad ja seiklused ootamas?

12.
See suvine sündmus pani mind uuesti eesti keelt õppima. Kõndisin tehnikagümnaasiumi direktori juurde ja nõudsin emakeele tunde. Rootsi riik korraldab neid, aga seni olin ma kõik pakkumised tagasi lükkanud. Nüüd tuli Aino Haljasmäe ja hakkas mind kord nädalas õpetama. Aga millised tunnid need küll olid! Tere. Minu nimi on? Mina elan? Mulle meeldib? jne. Hea, et keegi meie tunde kontrollima ei tulnud.

13.
Sügisel 1990. aastal osalesin miitingutel Boråsi keskväljakul. Rääkisin kõik õpetajad pehmeks argumendiga, et ma tahan olla juures, kui kirjutatakse ajalugu. Minu vanast hipist füüsikaõpetaja Karlgård liitus meie kohviku kambaga. Ta oli ammu suitsetamise maha jätnud, aga siis olid ajad nii põnevad, et ta ostis endale tükkikaupa sigarette – meie arutelude jaoks. Ta väitis, et Nõukogude Liit peab püsima jääma. Et süsteem võib-olla ei ole maailma parim, aga et globaalse julgeoleku tasakaal vajab Nõukogude Liitu.
Mina ütlesin, et see on küll üks väga nõrk globaalne süsteem, kui kõik sõltub Nõukogude Liidust. Vaidlesime terve aasta, kuni ma kolisin mujale.

14.
Vähemalt kord aastas tulid külla eesti sugulased. Nad seisid ukse peal ja olid väga hallikas- pruunid, ehkki – tõsi – nende silmad põlesid. Vahtisin nende silmi ja üritasin välja mõelda, kes nad tegelikult on. Imelik on olla enam-vähem täiskasvanud ja tutvuda üsnagi lähedaste sugulastega.

Minu esimene eestikeelne raamat oli Friedebert Tuglase kogutud teosed ja minu esimene Eesti lemmiklaul oli Jaak Johansoni “Hei poisid, kas olete valmis?”. Mulle kingiti Johansonide kassett koos sõnadega juba rahvamuusikalaagris suvel 1990. Koju tulles üritasin teada saada, millest laul räägib, aga mu eesti-rootsi sõnaraamat oli kahjuks õhuke. Pöördusin lõpuks vanaema poole. Ta luges sõnad paar korda läbi ning vangutas kohkunult pead. “Mis see veel on?” küsis ta, “siis lükkame korraga? Misasja?” Vanaema meelest oli tegemist täieliku absurdiga ning ta keeldus laulu põhimõtteliselt tõlkimast.

15.
Millal oli see otsustav hetk, mil tundsin, et ma ei ole enam puhtalt rootslane? Olgu, keel on identiteedi põhiline baas, selles ma ei kahtle, aga mis pani minusuguse seda keelt õppima? Milles seisnes motivatsioon?

Mäletan 1991. a jaanuari. Olin alevis tööl ja lugesin, et Leedus on mingi jama lahti. Hakkas hirm – segatud viha ja teadmatusega. Läksin nuttes koju. Ema küsis, mis on? Ma näitasin ajalehte, kuid nemad ei saanud aru, miks ma seda nii isiklikult võtan. Minu jaoks oli aga toimuv väga oluline, mulle tundus, et lõpuks ometi on tegemist päris asjaga. Et tähtis oli midagi muud, mitte välis-Eesti elutubade lipud, vaibad ja verivorstid. Eestlus ei olnud minu jaoks enam “subkultuur” Rootsis, vaid üks iseseisev tundmatu kultuur teisel pool Läänemerd. Alles siis, kui ma olin paigutanud eestluse mujale, Eesti territooriumile, tekkis mul tahtmine seda maad vaatama minna.

16.
Kolisin Eestisse 1994. Passilaua ametniku jaoks olin ma eestlasena sündinud ning sain kohe passi kätte. Mul oli kaasas vanaisa ja vanaema EW passide koopiad ja üks tõend, mis näitas, et isa on vanaisa poeg ja mina oma isa tütar. Minu jaoks ei ole need asjad iialgi nii lihtsad olnud, aga küsimusele, kas ma olen Rootsist, vastan ma meelsasti, et tulin Rootsis jah.