Kord olin ma lastehoidja. Need ei olnud minu lapsed ja seepärast võisin neid jälgida kiretu uudishimuga. Õde oli oma vennast kaks aastat noorem ja nende kaklused lõppesid alati väikese tüdruku pisaratega. Mind kui nende hoidjat hirmutas venna äkkviha ja jõud. Kummatigi sain aru, et ma ei tohtinud nende tülidesse vahele segada, sest vastu pidiselt mu ootusele ei olnud väike õde üldse tänulik, kui ma jõuga ta suurema venna kaklusest eemale tirisin. Ta kaebas sel puhul alati emale, et ma olen ta venna vastu jõudu kasutanud. Veri oli paksem kui vesi. Ometi oli mul taas ja taas hirm, kui suurem vend jälle täiest jõust esimese kättejuhtuva asjaga õele vastu pead virutas. Veidi hiljem hakkasin nägema nende käitumises mudelit, kus sai selgeks, et peaaegu alati oli tüdruk see, kes pealtnäha ilmaasjata provotseeris venna raevuhoo. Seejärel, kui nägin taas sarnast provokatsiooni algamas, püüdsin ma tüdrukuga rääkida, selgitades, et asi lõpeb mõne aja pärast tema enda pisaratega. Ta ei jäänud mind uskuma. Asjata.
Ometi taipasin järsku, mis meid, täiskasvanuid, lastest eristab. Meie saame aru põhjuse ja tagajärje seosest, aga nemad ei ole seda veel õppinud. Lapsed ei saa sellestki aru, miks vanemad neid armastavad. See lihtsalt on nii, aga ka armastus on segane mõiste.
SAAR JA MANNER PAISTAVAD KITSA TRIIBUNA
Käisin juba koolis, kui ühel talvisel laupäeval toimus Kuressaares rahvamatk. See tähendas, et sportlikud inimesed ja nende hulgas paljud koolilapsed jalutasid üle merejää Abruka saarele, jõid seal rahvamajas sooja teed, hammustasid sooja kuklit ja siis asusid tagasiteele. Nojah, midagi ei juhtunud, ehkki kalda ligidal oli jää päris õhuke ja lainetas, kui sellele peale astuda. Meie, koolipoisid, saime aru, et sellisel jääl ei tohi läbivajumise hirmus seisma jääda, vaid tuleb kogu aeg liikuda ja kui õnneks läheb, siis võib selja taga kuulda ragisevat ja pragunevat jääd, aga ees oleks ikka veel lootus kuiva jalaga teisele poole vett saada. Ei. Hirmu ei olnud. Oli hoopis see kirgastav kogemus, olla korraga keset jäävälja, nii et Abruka saar ja Saaremaa “manner” paistavad mõlemad kitsa triibuna silmapiiril. Ja kusagil all on nii palju vett, et suvel upuks ilmselt ära.
Jõudsin sõbraga kõrvuti astudes varsti tagasi Saaremaa kindlale pinnale ja kui esimene eufooria ja ärevus hingest kadus, tundsin, et olin päris väsinud. Teekond oli ikkagi oma 16 kilomeetrit pikk olnud, aga koduni oli oma 3 kilomeetrit veel minna. Seepärast ei vaielnud ma vastu, kui sõber arvas, et ma võiksin talle külla tulla, kuna tema kodu asus poole tee peal. Mõeldud-tehtud. Sõbra ema pakkus meile sooje pannkooke ja õige pea algas televiisorist “Kass Arturi postkontor” ehk telesaade, mille vaatamata jätmist ei olnud mingil moel võimalik õigustada. Kui saade oli läbi ja mina puhanud, läksin koju. Väljas oli juba pime, mis ei olnud ka imelik, sest talvel lähebki vara pimedaks.
HIRM ARMASTUST KAOTADA
Ma ei mäleta oma ema silmi, kui ma lõpuks koju jõudsin. Ma mäletan kummalist raevu, läbi mille tulid etteheited. Et kas ma mõtlesin ka, mida ta pidi tundma, kui ma nii kauaks ära jään? Ei, ma tõepoolest ei olnud sellele mõelnud. Et kas ma saan üldse aru, et mu ema oli tahtnud juba miilitsasse ja haiglasse helistada? Ei, ma ei saanud sellest aru, sest ma ei olnud oma meelest mingis hädaohus. Iseenda jaoks jõudsin ma tookord järeldusele: sain riielda seepärast, et ma olin justnagu rikkunud mingit võib-olla tehtud kokkuleppet tulla kohe pärast matka koju. Teiste sõnadega ei mõistnud ma miks minuga niimoodi kurjustati. Mida paha ma oma emale tegin, et ta minuga niimoodi õiendama pidi? Mitte midagi ju.
Aastaid hiljem olin koos sõbra perekonnaga ühe järve ääres puhkamas. Sõbra väikesed lapsed jooksid omapead mööda järvekallast ringi ja ühtäkki ma tajusin, et olin täiesti pinges hirmust, et nendega midagi juhtub. Sõber aga käitus täiesti rahulikult, usaldades oma laste alalhoiuinstinkti. Siis meenus mulle järsku mu ema, keda ma kujutlesin kodus ootamas mind tagasi sellelt talviselt matkalt. Väljas läheb juba pimedaks, aga poega ei kusagil. Võib-olla oli aknast näha veel enne päris pimeduse saabumist mõni teine matkaja, kes koju saabus. Poega mitte kusagil, on vaid teadmine: üle jää minek ei ole kunagi täiesti ohutu. Iga rannikuelanik teab lugusid merre jäänud meestest ja jääauku uppunud lastest. Iga tundmatu täiskasvanu, kes suure maja trepikotta astus, võis tuua teate, et poeg ei olegi enam koju tulemas. Kui selline rumal mõte on kord peast läbi käinud, siis ei saa seda enam sealt välja.
Armastus on ka hirm armastatut kaotada. Jah, aga lapsena ei olnud mul mingit aimu, et ema võis minust hoolida. See ju ongi emade loomulik olek. Millest me räägime?
