Aga mõned kahjuks veel ei ole. Ja seda eestlased ostaksid – Charlotte vanaema on eestlanna. Aganomissiis. Igaljuhul, festivali avab Engelkes maailmaesietendusega “Forellen and Me”. See on tükk, mille Baltoscandal on ka kaasprodutseerinud. Ja mida ka Raud ise enne esikat näinud ei ole. Või peaaegu ei ole. Valmisversiooni ei ole. Pulseeriv rootsi pärsas on kotis, ja kaunis, laseb oletada. Või noh, selles mõttes kaunis, nagu kunst seda on, kui ta sind puudutab. Mitte selles mõttes, et akvarellidega tehtud ja läbikumav ja lillepilt.
See tükk põhineb Schuberti romantilistel lauludel. Aga ainult põhineb, sest veski on kuskil universumis. Ja naismöldril on gluteeniallergia – seda innojairja ostaksid. Juba algkujundina kõva, töötav, ehk pisut banaalsevõitu, pisut rootsi, aga kõva. Kokkuhaarav. Visaku siinsetest lugejatest esimene kivi, kellele nagu Kowalskylgi, poleks idiootsuse, lolluse, korruptsiooni, kildkondlikkuse, kitsarinnalisuse, väikluse, väikekodanluse, Asko Künnapi stiilis variserlikkuse, Andrus Värniku stiilis proteiiniaju või muu taolise allergiat. Aga ometi, me elame selle sees iga päev.
Niisiis, veski on kuskil universumis, naismöldril on gluteeniallergia. Ja siis ründavad ta mentist õnnelikud forellid, murelikud nunnad, mõtlikud kaarnad? Teine etendus Charlotte’ilt on nimega “Miss Wery Wagner”. Selle teatritüki raskus on Wagneri ooperite naiskangelannade õlgadel. Monumentaalsed müüdid, mis on tänapeäva erinevatesse elujõulistesse etendamiskunstivormisese sisse valatud. Et piirepurustav perfoormanss, laul, kui kõikevõitev jõud niikuinii, dollarikõlina saatel õilmitsev püsitsesisevkomöödia, varieti-värk.
Kowalsky ootab neid etendusi suure põnevusega. Liiga palju on me ümber sumbuurset, nabanokkivalt sissevaatavat, pseudofilosoofilist, ennast targakstegevalt lolli teatrit. Isegie ehk natuke rohkem, kui sellist elu. Oma elu saame me suures piiris ikkagi ise elamisväärseks elada. Teatrit vaatamisväärseks teha saavad meist vähesed, need, kes ise teatrit teevad. Ja ise teatrit teha ei saa meist igaüks, nii nagu ei saa igaüks ise ka näiteks luuletusi kirjutada. Lugemisväärseid luuletusi. Elngelkase teater paistab, kui kerge kollaa?, mille all on mõte. Ta lauses on alus, öeldis, mõte ja kargeltvulgaarne, värviline, vinjett. Ootusväärne. “Helisev muusika” meets “Carmina Burana”. Või midagi sellist. Kolmapäeval suures saalis ja laupäeval Rahu Hallis.