MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmel pajatab maakera mõttetutest riikidest, millise määratluse alla kuuluvad ühel või teisel moel kõik riigid. Aga mõned on mõttetumad kui teised. Täiesti käsiteldamatu supp keeb aga Iisraelis ning Palestiinas. Alljärgnevalt teine lugu sealsest segadusest.
Pärast Iisraeli vabadussõda ja vaherahulepingute sõlmimist araabia riikidega oli kõigile selge, et see olukord saab olla ainult ajutine. Araabia liiga riigid ei loobunud oma lipukirjast ja pühast missioonist juudiriik hävitada.
Kuuepäevane sõda ja eellugu
- aastal blokeeris Egiptus Iisraeli laevadele Tīrāni väina, mis ühendab Al-‘Aqabah’ lahte ja Punast merd ning eraldab Siinai ja Araabia poolsaart. Väina lääneosa laius on 1200 meetrit ja sügavus 250 meetrit, see eraldab Siinaid rahude ahelikust. Väina keskel on neli rahu, mille vahel on kitsad väinad. Rahusid eraldab Tīrāni saarest 800 meetri laiune ja 71 meetri sügavune väin. Tīrāni saart lahutab Araabia poolsaarest madal väin.
Elat (kasutatakse ka nimekuju Eilat) on kuurortlinn Iisraeli lõunatipus, Al-‘Aqabah’ lahe ääres Punase mere rannikul. Iisrael rajas Elatisse suure sadama. Sadam oli väga vajalik, sest naaberriigid olid kõik Iisraeli suhtes vaenulikud ega lubanud Iisraelil oma sadamaid kasutada. Näiteks Egiptus keelas pärast Suessi kriisi 1956 Iisraeli laevadel Suessi kanali läbimise, see keelati isegi laevadel, mis tulid Iisraelist või sõitsid Iisraeli. Seetõttu oli Elati sadam Iisraeli kaubanduse jaoks Aafrika ja Aasia riikidega asendamatu. Alles 1979 sõlmiti rahuleping Egiptusega ja 1994 Jordaaniaga, mis võimaldas inimestel Elati lähedal piiri ületada.
- aasta suvel toimus Egiptuses sõjaväeline riigipööre, mille järel kukutati monarhia. Võimule tõusnud Gamal Abdel Nasser alustas sotsialistlikke reforme ja lähenemist Nõukogude Liidule. 1956. aasta suvel riigistas ta Suessi kanali ja sulges selle Iisraeli laevadele. Sellele järgnenud konflikti on hakatud nimetama Suessi kriisiks.
Kanali senised omanikud Suurbritannia ja Prantsusmaa lootsid Iisraeli kätega probleemi lahendada. Iisrael alustaski rünnakut Egiptuse vastu. Suurbritannia ja Prantsusmaa otsustasid aga veidi hiljem silmakirjalikult saata oma väed kanalit kaitsma. Iisrael vallutas Egiptuselt Siinai poolsaare ja Gaza sektori. Kuid maailma avalikkus oli Egiptuse vastase agressiooni suhtes väga negatiivselt meelestatud. Leidis aset midagi täiesti uskumatut ‒ ainus kord ÜRO ajaloos hääletas USA koos Nõukogude Liiduga oma liitlaste Suurbritannia ja Prantsusmaa vastu. Suessi kanali tsooni sisenesid ÜRO rahuvalveväed. Iisrael lahkus Siinai poolsaarelt ja Gaza sektorist. Egiptus lõpetas Tīrāni väina blokaadi.
Aastatel 1948–1956 toimus Iisraeli ja Egiptuse poolt okupeeritud Gaza sektori piiril igal aastal Egiptuse poolt tuhandeid piiririkkumisi. Araabia riikides väljaõppe saanud terroristid imbusid sealt üle piiri, õhkisid tsiviiltaristu objekte ja tapsid Iisraeli rahulikke elanikke.
Aastatel 1964–1966 pingestusid Iisraeli-Süüria suhted Jordani jõe veeressursside kasutuselevõtu pärast. Piiril toimusid pidevad tulevahetused tankide ja lennukite osavõtul. Strateegiliselt soodsatelt Golani kõrgendikelt tulistas Süüria Iisraeli külasid.
- aasta kevadel saatis Egiptus ÜRO rahuvalveväed minema ja viis Siinai poolsaarele 100 000 sõdurit. Samuti sulges Egiptus taas Iisraeli laevadele Tīrāni väina.
- aasta kuuepäevane sõda ei alanud seega tühjalt kohalt. 5. juunil alustas Iisrael rünnakut Egiptuse vastu. Iisraeli õhujõud hävitasid üllatusrünnakuga suurema osa Egiptuse õhuväest.
Seejärel võttis Iisrael ette Jordaania, Süüria ja Iraagi õhujõud. See oli otsustav pööre selles sõjas. 5.–10. juunini toimunud sõja tulemusena vallutas Iisrael Egiptuselt kogu Siinai poolsaare, Süürialt suure osa Golani kõrgendikest ning Palestiina riigi moodustamiseks antud alad – Gaza sektori Egiptuselt ja Jordani jõe läänekalda koos Ida-Jeruusalemmaga Jordaanialt. Sõja järel põgenes Jordani läänekalda aladelt 400 000 Palestiina araablast ja Golani kõrgendikelt 100 000 Süüria araablast.
Yom Kippuri sõda
- oktoobril 1973, juudi kalendri kõige pühamal päeval, alustasid Egiptus ja Süüria üllatusrünnakut Iisraeli vastu. Sel päeval juudid tööd ei tee ja paljud sõdurid olid kodus perede juures. Esimesel päeval ületasid Egiptuse ja Süüria väed kuuepäevase sõja vaherahuga kehtestatud piirid Siinai poolsaarel ja Golani kõrgendikel. Sõda muutus ka külma sõja kahe peamise vastaspoole katsumuseks, sest USA toetas Iisraeli ja Nõukogude Liit araabia riike. Nõukogude Liit tõstis koguni tuumarelva kasutamise ähvarduse lauale.
Iisraeli armee kogus ennast nädalaga ja asus vasturünnakule. Sõjategevuse lõpuks jõudsid Iisraeli väed 40 km kaugusele Damaskusest ja 100 km kaugusele Kairost. 25. oktoobril nõustusid pooled vaherahuga. Rahu tulemusena tunnustas Egiptus esimese araabia riigina Iisraeli iseseisvust, riikide vahel taastusid normaalsed suhted. Iisrael omalt poolt andis Egiptusele tagasi Siinai poolsaare, mille oli kuuepäevases sõjas vallutanud.
Palestiina põgenikud
- aasta detsembris moodustati ÜRO juurde Palestiina pagulaste abiorganisatsioon (UN Relief and Works Agency for Palestine Refugees in the Near East ‒ UNRWA), mille ülesandeks määrati Palestiina pagulastele humanitaar- ja arenguabi andmise organiseerimine. UNRWA alustas tööd 1. mail 1950 ja sai ÜRO peaassamblee abistava asutuse staatuse. Siinkohal tuleb märkida, et põgenike probleemidega kõigis teistes ÜRO-sse kuuluvates maailma riikides tegeleb ÜRO põgenike ülemkomissari amet (UNCHR).
UNRWA kasutab mõistet “põgenik” ja määratleb neid praeguseni järgmiselt: “Isikud, kelle alaliseks elukohaks oli Palestiina ajavahemikul 1. juuni kuni 15. mai 1948, kes kaotasid 1948. aasta konflikti tulemusena nii kodu kui ka elatusvahendid. Peale selle on neil õigus registreerida Palestiina põgenike järeltulijad meesliini pidi, sealhulgas lapsendatud lapsed.”
Tegelikult on see ka ainus rahvusvahelise taseme juriidiline määratlus mõistele “palestiinlane”. Palestiinlane ei ole mingil ajahetkel Palestiinana määratletud territooriumi elanikud, ei ole sellel territooriumil elanud/elavad araablased või juudid ja araablased või kõik seal elanud/elavad rahvad, ei ole Palestiina riigi kodanikud, kuna tegelikkuses sellist riiki de facto ei eksisteeri, ei ole araabia keele dialekt ega ei ole ka araablaste eriline hõim, ei ole moslemitest elanikkond, sest ka araablaste seas on mittemoslemeid.
Palestiinlased on tavalised araablased – nii nagu tartlased, järvalased, saarlased ja mulgid on eestlased. Ainukene enam-vähem kindel määratlus ongi ÜRO välja mõeldud “Palestiina põgenik”.
Paar paralleelküsimust
Pärast Teist maailmasõda pidid oma kodud jätma (sealhulgas Ida-Preisimaalt) 12‒14 miljonit sakslast, kes jagati laiali allesjäänud piirides Saksamaal. Mõnes piirkonnas moodustasid põgenikud üle 40% kohalikust rahvastikust. Kas keegi on näinud või midagi kuulnud Saksa põgenikelaagritest, kus inimesed elatuvad ÜRO abist?
Nõukogude Liidu poolt Talvesõja tulemusena okupeeritud aladelt jõudis 1940. aastaks Soome 422 000 põgenikku, kes moodustasid sel hetkel 12% Soome rahvastikust. Kas keegi on näinud või midagi kuulnud Soome põgenikelaagritest, kus inimesed elatuvad ÜRO abist?
1992.–1993. aasta Gruusia-Abhaasia sõja tulemusena Abhaasias toimunud etnilise puhastuse tulemusena saabus Gruusiasse üle 200 000 sõjapõgeniku. Ehkki Gruusial oli alguses sõjapõgenike probleem väga raske koorem, kas praegu on keegi näinud või midagi kuulnud Abhaasiast saabunud põgenike laagritest, kus inimesed elatuvad ÜRO abist?
Tavalised araablased, mitte “palestiinlased”
20 araabia riiki ei ole 74 aasta jooksul suutnud sulandada Palestiina araablastest põgenikke. Peamine põhjus on selles, et algusest peale nägid araabia riigid Palestiina põgenikes tööriista võitluses Iisraeliga.
Seda võimaldas ÜRO antud Palestiina põgeniku määratlus, mis andis sellele pärimusliku staatuse. Mitte ükski põgenike kategooria maailma ajaloos ei ole enne ega pärast seda saanud pärimuslikku staatust. Just sellele viitavadki araabia riigid mitte andes Palestiina põgenikele kodakondsust. Oma otsust seletavad nad loosungiga: me ei saa neilt võtta õigust naasta oma põlisele kodumaale. Näiteks Saudi-Araabia kodakondsusseadus mitte ainult ei võimalda Palestiina põgenikul saada kuningriigi kodakondsust, vaid isegi ei võimalda kohalikule siseministeeriumi allasutusele esitada läbivaatamiseks dokumente kodakondsuse taotlemiseks.
Palestiina põgenikud saabusid Jordaaniasse põhiliselt aastatel 1947‒1967. Jordaania on ainus araabia riik, mis on andnud Palestiina põgenikele kodakondsuse. See tuli sellest, et Jordaania okupeeris 1948.–1949. aasta Araabia-Iisraeli sõja järel ÜRO otsusega Palestiina riigi moodustamiseks määratud territooriumi Jordani jõe läänekaldal. 1950. aastal kuulutas Jordaania Jordani jõe läänekalda oma riigi osaks. Seetõttu said Jordani jõe läänekaldal elavad inimesed, kes ei olnud juudid ja elasid seal alaliselt perioodil 1949‒1954, võtta Jordaania kodakondsuse. Jordaania ei käsitlenud seal elavaid Palestiina araablasi kui sõjapõgenikke, vaid kui Jordaania riigi alamaid.
Jordaania seisukoht läks teravalt vastuollu kõigi teiste araabia riikidega, kes nõudsid Palestiina põgenike tagasipöördumist alalistesse elupaikadesse Iisraeli ja Palestiina aladel. Samal ajal ei vabastanud Jordaania kodakondsuse saamine Palestiina araablasi rahvusvahelisest põgenikustaatusest. Seetõttu tekkis maailmas veel üks täiesti ainulaadne põgeniku staatus ‒ kodakondsusega põgenikud.
Pärast Jordani läänekalda hõivamist Iisraeli poolt 1967. aastal Jordaania küll tühistas tuhandete palestiinlaste kodakondsuse, et nurjata kõik katsed asuda alaliselt ümber Jordani jõe läänekaldalt Jordaaniasse. Läänekalda palestiinlastele, kelle perekond oli Jordaanias või kellel oli Jordaania kodakondsus, väljastati kollased kaardid, mis tagasid neile soovi korral kõik Jordaania kodakondsetega võrdsed õigused.
- aasta seisuga jagunesid Palestiina põgenikud territoriaalselt: Jordaanias 2,1 miljonit, Gaza sektoris 1,3 miljonit, Jordani jõe läänekaldal 774 000, Süürias 529 000 ja Liibanonis 453 000. Seega, kokku oli kaheksa aastat tagasi registreeritud 5 149 742 Palestiina põgenikku. Aastatel 2005–2015 kasvas Palestiina põgenike arv peaaegu 1 miljoni inimese võrra. Nii nagu päritav põgeniku staatus, on ka ajas pidevalt kasvav konkreetse määratlusega põgenike arv maailmas täiesti unikaalsed nähtused.
Nii on kasvanud uued põlvkonnad Palestiina põgenikke, kes peale vaesuse ja põgenikelaagri viletsuse pole oma elus mitte midagi muud näinud. Nad elavad valdavalt ÜRO abirahadest ja humanitaarabist, millest tavapõgenikeni jõuavad muidugi ainult riismed.
See igasuguse tulevikuperspektiivita koolihariduseta seltskond on hea materjal kõikvõimalikele islami äärmusrühmitustele, et vormida neist tublisid võitlejaid juudiriigi hävitamise püha ürituse elluviimiseks.
Islamimaailmas populaarse Memri TV korrespondent küsis pärast Hamasi 7. oktoobril korraldatud veresauna selle terroriorganisatsiooni poliitbüroo juhi asetäitjalt Abu Marzookilt: “Te rajasite 500 km maa-aluseid tunneleid, kuid te pole mitte midagi ehitanud Gaza sektori tsiviilelanike jaoks. Miks?” – “Meie ei pea hoolitsema tsiviilelanike eest, ÜRO peab nende eest hoolitsema,” vastas Hamasi üks ninamehi lapseliku siirusega.
Iisraeli araablased
Pärast Iisraeli vabadussõda jäi riiki elama 122 000 araablasest moslemit. Nad moodustasid 11% Iisraeli rahvastikust ja nad kõik said kohe pärast sõja lõppu Iisraeli kodakondsuse. 2020. aastal moodustasid 1 069 000 Iisraeli araablast 18% riigi elanikkonnast. 2023. aastal moodustasid Iisraeli riigi rahvastikust 73% juudid, 21% araablased ja 6% teised. Kui Iisrael vallutas 1967. aastal kuuepäevase sõja tulemusena Jordaanialt Jordani jõe läänekalda ja Ida-Jeruusalemma, said kõik sealsed araablased õiguse Iisraeli kodakondsusele. Nende staatus on Iisraeli seadustega määratud kui alaline Iisraeli elanik. Nad võivad valida ja olla valitud kohalikesse omavalitsuste volikogudesse, kuid nad ei saa osaleda Iisraeli parlamendi valimistel.
Maailmas on üle 360 miljoni araabia keelt rääkiva inimese, kellest 1,7 miljonit elavad Iisraelis, kus nad moodustavad umbes 20% rahvastikust. Araabia keel on heebrea keele kõrval Iisraelis teine ametlik keel. Seda räägivad Iisraeli moslemid, araablasest kristlased, druusid, samuti 1948.–1949. aasta Araabia-Iisraeli sõja ajal araabia maadest põgenema sunnitud juudid ja nende järeltulijad.
Araabia ja heebrea keelel on tuntavaid sarnasusi. Mõlemas kirjutatakse paremalt vasakule ja mõlemad kuuluvad semiidi keelte rühma. Kõik Iisraeli seadused avaldatakse kolmes keeles: heebrea, araabia ja inglise. Kõik liiklusmärgid ja riiklikud teabeviidad, nimetused kaupade pakendil ja etiketid, juhised ohutustehnika reeglite kohta, arstimite tarvitamisõpetused jne peavad olema tõlgitud ka araabia keelde. Samuti peab olema kogu teave valimiste kohta ka araabia keeles saadav. Iisraeli parlamendis Knessetis võivad rahvasaadikud pidada sõnavõtte araabia keeles ja paljud seda ka teevad. Riigi avalik-õiguslikes meediakanalites (televisioon, raadio) peab teatud hulk saateid olema araabia keeles.
Iisraeli koolides on araabia keele õpe, araabia kultuur ja ajalugu osa haridusprogrammist. Heebreakeelsetes koolides on araabia keele õpe kohustuslik 7. kuni 10. klassini. Pärast seda jätkab umbes 25% õpilasi araabia keele õppimist õpingute lõpuni. Paljud Iisraeli araablased õpivad araabiakeelsetes koolides. Iisraeli ülikoolides on maailma tasemel araabia keele ja kultuuri osakonnad.
Palestiina Vabastusorganisatsioon
- aastal tegi Araabia liiga katse moodustada killustatud ja laiali paisatud Palestiinat esindada üritavate grupeeringute asemele ühtne ja keskne Palestiina esindusorganisatsioon Iisraeli vastu võitlemiseks. Palestiina Vabastusorganisatsiooni tähtsaimaks programmiliseks dokumendiks oli 1968. aastal Kairos vastu võetud Palestiina harta, mis nägi ette Iisraeli riigi likvideerimise, sionistliku kohaloleku eemaldamise Palestiinast. Palestiina riiki nähti jagamatuna endise Briti Palestiina mandaatterritooriumi piirides pealinnaga Jeruusalemmas.
- aastal tõusis Palestiina Vabastusorganisatsioonis (PVO) domineerivaks jõuks Kuveidis elavate Palestiina araablaste loodud Fatah’ fraktsioon, mille juhiks sai Yāsir ‘Arafāt. Ehkki Arafāt esindas näiliselt mõõdukamat liini, aktiveerus järsult ka terroristlike rühmituste tegevus, mis sai tuge ja väljaõpet Nõukogude Liidu KGB-lt ja araabia riikide luureteenistustelt.
PVO terroristlike grupeeringute baasiks kujunes Jordaania, kust korraldati reide Iisraeli territooriumile. PVO võitlejad hakkasid Jordani jõe idakaldal ennast aina enam tundma peremeestena. PVO hakkas looma sidemeid Jordaanias keelatud parteidega, nende seas kommunistliku parteiga.
Jordaania kuningas Ḩusayn ei olnud huvitatud Iisraeli-vastaste terrorirünnakute baasriigiks olemisest ja pidevatest PVO tekitatud piiriprobleemidest Iisraeliga. Ta otsustas PVO tegevusele Jordaanias lõpu teha. 1970. aastal viidigi läbi operatsioon “Must september”. Operatsiooni käigus tapeti umbes 3500 Palestiina võitlejat, ülejäänud võitlejad suruti maalt välja Liibanoni.
Ilan Pappe kirjutatud tänapäeva Palestiina ajalugu käsitlevas ülevaates kirjeldab ta seda sündmust: “Palestiina revolutsioon lonkas Jordaaniast minema, et lakkuda oma haavu ainsates naaberriikides, kes veel nõustusid teda vastu võtma – Süürias ja Liibanonis.”
Liibanonis tabas aga PVO-d samasugune fiasko nagu Jordaaniaski. Nad kisti kohe Liibanoni kodusõtta või olid ise ühed sõja põhjustajad. Pärast veriseid kokkupõrkeid Iisraeli okupatsioonivägede ja Liibanoni kristlaste relvarühmitustega lahkusid PVO võitlejad 1982. aastal pärast vaherahu sõlmimist ka Liibanonist.
PVO viimaseks pelgupaigaks sai Tuneesia. Kui heita pilk kaardile, on selge, kus on Tuneesia ja kus on Palestiina. Kaugel maast, mille eest peetakse võitlust, tulevad pähe igasugused mõtted. ‘Arafātil näiteks selline mõte, et järsku tuleks Palestiina asja ajamisele hoopis kasuks parem läbisaamine Iisraeliga.
Palestiina omavalitsus ja Ḩamāsi teke
Palestiina Rahvusnõukogu kuulutas 1988. aasta 15. novembril aga välja iseseisva Palestiina riigi. Sealjuures ei kontrollinud PVO sel hetkel mitte ühtegi territooriumi, millele ta pretendeeris. ‘Arafāt istus selle olematu riigi olematu presidendina 1993. aastani Tuneesias, kuid Palestiina araablaste aladel alustas 1987. aastal ülestõusu hoopis uus jõud – võimsust koguv terroriorganisatsioon Hamās.
Ḩamās kasvas välja panislamistlikust fundamentalistlikust rühmitusest Moslemi Vennaskond selle Palestiina haruna. Moslemi Vennaskond rajati Egiptuses 1928. aastal. Araabia kevadena tuntud revolutsioonilise liikumise ajal muutus Moslemi Vennaskond mitmes araabia riigis (Egiptus, Sudaan) legaalseks poliitiliseks jõuks. Vennaskonna õpetus on sunniitlik, kuid sellele vaatamata toetab liikumist šiiitlik Iraan. Rühmituse lõppeesmärk on islamimaade ühendamine kalifaadiks.
‘Arafāt, kes otsis uues geopoliitilises olukorras PVO-le meeleheitlikult uut kohta, ütles 1988. aasta detsembris ÜRO-s peetud kõnes avalikult lahti terrorismist ning andis mõista, et PVO on valmis tunnustama Iisraeli riigi iseseisvust ja eluõigust selle koha peal. Kui kõik tundus taas hästi olevat, väljendas ‘Arafāt 1990. aastal toetust Kuveidi okupeerinud Saddam Husseinile. Sellega suutsid PVO ja Fatah välja vihastada ka oma peamised sponsorid Pärsia lahe riikide näol. Kuid mingil moel suudeti veel korra sadulasse tõusta.
- aasta saavutati Iisraeli ja Palestiina suhetes läbimurre. Norra vahendatud Oslo kokkulepete tulemusena Iisraeli ja Palestiina vahel jõuti vastastikuse tunnustamiseni, mis päädis 1994. aastal Palestiina rahvusliku omavalitsuse loomisega. Palestiina riigi loomist kokkulepe ei käsitlenud. Samal ajal võtsid mõlemad pooled konkreetse kohustuse mitte ette võtta ühepoolseid samme Jordani jõe läänekalda ja Gaza sektori staatuse muutmiseks.
De facto ei ole Palestiina riiki tänase päevani loodud ja sellel ei ole reaalset suveräniteeti. Palestiina riiklikud institutsioonid on moodustatud ainult fragmentaarselt. Palestiina omavalitsuse halduskeskus asub ajutiselt Jordani jõe läänekaldal Jeruusalemmast 15 km kaugusel loodes Rām Allāhi linnas. Seal tegutsevad küll president, parlament ja valitsus, kuid Palestiina omavalitsusel ei ole armeed. On vaid politseijõud ja poolsõjaväelised struktuurid. Palestiinal ei ole oma rahandust ega rahvuslikku rahaühikut, kasutusel on Iisraeli seekel ja USA dollar. Palestiinas ei ole mitte ühtegi rahvusvahelist lennuvälja ja omavalitsuse liidrid peavad välisreisideks kasutama Jordaania pealinna Ammani lennuvälja.
Suuremat osa Jordani jõe läänekaldast, sealhulgas Ida- ja Lääne-Jeruusalemma, kontrollib Iisraeli armee. Samuti kontrollib Iisrael praktiliselt kogu Palestiina territooriumi piiri, välja arvatud vaid Gaza sektori piir Egiptusega. Iisraeli kontrolli all on ka Gaza sektori merepiir.
Palestiina riiki on ametlikult tunnustanud 138 riiki. Nende seas ei ole enamikku lääneriike, sealhulgas Eestit. 2012. aastal sai Palestiina ÜRO-s vaatleja staatuse.
Gaza sektor
Gaza sektor on üks tihedamini asustatud piirkondi maailmas. See on umbes 40 km pikkune kirde-edela-suunaline maariba Vahemere ääres. Kirdes kitsamas osas on see maariba umbes 6 km laiune ja edelaosas umbes 12 km laiune. Sellel maaribal elab 2 miljonit inimest. Sellesse arvu ei saa aga suhtuda kui täiesti usaldusväärsesse. Rahvastikuandmeid esitab kohalik Hamāsi administratsioon. Iisraeli demograafid on Hamāsi esitatud rahvaarvu seadnud kahtluse alla, pidades seda kolmandiku võrra tegelikust suuremaks.
Asi on selles, et peaaegu kolm neljandikku Gaza sektorist moodustavad Palestiina põgeniku staatuses inimesed, kes elavad suuresti rahvusvaheliste organisatsioonide abist. Sealhulgas andis Iisrael iga aasta Palestiina omavalitsusele 1,2 miljardit dollarit tagastamatut abi. Jah, te lugesite õigesti. Ei ole küll selge, kui palju sellest summast on läinud Jordani jõe läänekalda ja kui palju Gaza sektori administratsioonile. Seetõttu on Hamāsi administratsioonile kasulik näidata suuremat rahvaarvu rahvusvahelistelt abiorganisatsioonidelt suurema finants- ja majandusabi saamiseks.
Gaza sektoris on kõrge sündivus, üle 28 ‰ (28 sündi 1000 elaniku kohta). Seetõttu on rahvastik noor, umbes 40% Gaza sektori elanikest on nooremad kui 14 aastat.
Gaza sektor ei tooda midagi, seal puudub majandus selle sõna otseses tähenduses, elataksegi abirahadest. On selge, et see ei ole suurem asi elu. Vastupidiselt šabloonkujutelmale ei ole Gaza sektor siiski linnriik, sellel 360 km² suurusel alal on siiski ka kohti põllumajanduse viljelemiseks. Kuni 2001. aastani, mil Iisrael sulges palestiinlaste teise Al-Aqsa intifada (araabia keeles ülestõus) tõttu piiri, oli Gaza sektori põhiliseks tuluallikaks põllumajandustoodangu, eriti tsitruseliste eksport Iisraeli.
- aastal nõustus Iisrael likvideerima Gaza sektoris kõik oma uusasundused ja piirkond läks Palestiina omavalitsuse territooriumi koosseisu. Aastast 2006 valitseb Gaza sektorit Hamās. Tegu on faktiliselt iseseisva riigiga, mille suurimaks tuluallikaks on ÜRO abi. Võimuvõitlus lõppes Gaza sektoris 2007. aastal kodusõjaga. Mitu päeva kestnud lahingute järel Gaza sektoris tappis ja vangistas Hamās olulisemad Fatah’ esindajad ning sundis Palestiina omavalitsuse presidendi Maḩmūd ‘Abbāsi partei liikmed Gazast põgenema. Fatah’ julgeolekujõud omakorda arreteerisid läänekaldal rea Hamāsi liikmeid. Alates 2007. aasta juunist oli Hamās Gaza sektoris ainuvalitseja.
Palestiina riigiks pürgiv omavalitsus koosneb praegu kahest eksklaavist, kus ühes on võimul (Jordani jõe läänekallas) Fatah’ esindaja, nime poolest Palestiina omavalitsuse president Maḩmūd ‘Abbās, teises (Gaza sektor) terroriorganisatsioon Hamās. Ja kumbki neist ei esinda eriti Palestiina rahvast. See küsimus tuleb teravalt päevakorrale pärast seda, kui Iisraeli armee Tsahal on Hamāsi Gaza sektoris likvideerinud. Mis saab edasi, kelle kontrolli alla läheb Gaza sektor, kas Palestiina riigi moodustamine on üldse reaalne idee, kas Iraan ja mustade jõudude koalitsioon võivad rünnata Iisraeli jne?
Gaza sektorist Iisraeli pihta tulistatud rakettide arv
2001 4
2002 35
2003 155
2004 281
2005 179
2006 974
2007 783
2008 2048
2009 158
2010 103
2011 375
2012 1632
2013 39
2014 4225
2015 24
2016 15
2017 29
2018 1119
2019 1403
2020 196
2021 3631
Allikas: Ben Sasson-Gordis (2016) ja Meir Amit Terrorism and Information Center (2017‒2022)
