MEES TAHAB VÄLISMAALE: „Kriuksuv vanker, väsind hobu ees. Vanker sõidab, setukas liigub ja see on ikka midagi muud kui jala vantsimine.“ Nii räägib meie juhtiv euroskeptik Igor Gräzin. Juku-Kalle Raid püüdis lustliku Igori kinni, et temaga veidi eurojuttu veeretada.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Kuule, Igor! Ma tunnen sind kaua aega ja alati oled sa Euroopa Liidu üle irisenud. Nüüd aga kandideerid. Jälle. Kolmandat korda. Usud sa siis skeptikuna tõesti, et see liit veel liigub?
Igor Gräzin (I.G): Mitte ainult ei usu, vaid ka näen. Ja skepsis mille suhtes tahes – alates Veerpalu dopingust ja lõpetades homse ilma ennustuse või Igor Mangi prognoosiga – on igati terve nähtus alati. Vähe sellest, teadlasele millegi muu kui kahtlemise eest palka ei makstagi. Kuigi – nõus: aastal 2003 läks asi hüsteeriliseks. Ene Ergma kuulutas Euroopa Liidus kahtlemise riigivastaseks ja Olari Taal süüdistas kahte professorit (üks olin mina) kavatsuses lasta kraavi Haapsalu rong, millega Juhan Parts sõitis EL astumise poolt hääletama. Muide, pärast seda kandideerisin ma europarlamenti esimest korda.
J-K.R: Kas sa oled skiso või? Olla EL vastu ja siis kandideerida?
I.G: Ei, vastu polnud õieti keegi, aga mõte sellest, et tollane välisministeerium (Strandberg, Ilves, Tarand, Hololei ja nende ühiskondlik aktiiv – Silver Meikar, Anna-Maria Galojan) ei viitsinud meie liitumise tingimusi läbi rääkida, häiris vägagi. Põllumajandusest, elektri hindadest on räägitud, ma toon hoopis kujukama näite… Kõik, kes laevaga Stockholmi on sõitnud, teavad väga hästi, et öösel randub laev millegipärast Mariehamnis Ahvenamaal. Mida kuradit? Aga sellepärast, et seal on tollivaba tsoon, mille Soome endale välja rääkis. Meie mõtlesime, et miks meie ei püüa seda konkurentsi-nippi tasa teha ja ei kehtesta samasugust tsooni Naissaarel. Kusjuures põhjendus oli kõvemgi: erinevalt Ahvenamaast oli Naissaar olnud ka formaalselt omaette riik (1917.–1918. aastal) – Nargeni Nõukogude Vabariik. Kuna seda juhtisid anarhistid, siis oli ta muide sõjajalal Venemaaga, mille eesotsas olid bolševikud. Okei, isegi kui see on rumal idee, on ta väärt kasvõi paaritunnilist arutelu.
J-K.R: Sul oli väga šikk valimisplakat tol ajal, mis ütles, et kui sulle ei meeldi Gräzin, saada ta Euroopasse. Igatahes, europarlamenti sa siis ei saanud, miks õieti?
I.G: Erakond oli kindel, et sisse pääseb üks kandidaat ja see olgu Toomas Savi, kui keegi veel, siis on hästi, aga suurt pingutamist see teine koht ei vääri. Vastupidist varianti ei saanud olla. Olin äsja töötanud Savi abina, kelle ta oli vallandanud (paugupealt, kuulutades kõigis ajalehtedes) selle eest, et olin Marica Lillemetsa TV-saates öelnud Euroopa Komisjoni dokumentide laviini kohta – „mülgas“. (Oh sa, Marica, oh sa, Lillemets – kooliõde pealegi! Kes teab, kuidas oleks elu läinud, poleks sa mind oma televiisorisse kutsunud… Aga, olgu, ilusti läks.)
J-K.R: „Two times a charm,“ ütlevad ameeriklased – teisel korral veab kindlasti?
I.G: Minu kohta see ei kehti. Teisel korral oli Eestisse jõudnud masu ja meie erakonna vastu hääletasid kõik, kes kasvõi kargu najal käia suutsid. Mulle tundub, et meil oli kihvt sõnum ja tegelikult väga hea ideestik, aga saime ühe koha – see läks Kristiina Ojulandile. Tookord nad võitsidki paaris, Kristiina ja Indrek Tarand, nemesised – kolleegid, vaenlased ja üldse. Tarand oli platsidemokraat (null ideid), Kristiina – sofistikeeritud (Vuittoni käekott jne) ja aastaid töötanud, EL mõttes vanimasse põlvkonda kuuluv poliitik. Tasakaal missugune!
J-K.R: Niisiis, kaks üritust, mõlemad negatiivsed, ja sa proovid nüüd kolmandat korda. Visa inimene kuidagi…
I.G: Aga miks mitte? Esiteks, nali naljaks, aga Euroopa Liit on üks minu erialasid, mille õpetamise eest mulle maksti USA-s väga korralikku palka (õpetaja oma, muidugi). Teiseks: vanal europõlvkonnal näikse aeg täis saavat. Kui juba Tarand üldse midagi ei teinud, siis mida veel teistest arvata? No vot: mina olengi see uus noorte põlvkond – pole seal kordagi olnud, kedagi ei karda ja tean, et (elu)ajaline ressurss on piiratud. Ausõna: minu jaoks mingit kõrget perspektiivi aastal 2025 ei eksisteeri. Me kas teeme midagi nüüd ja kohe või läheme auku, sest konkurendid (eeskätt Hiina, Ladina-Ameerika ja ka hingeldav USA) meid järele ei oota.
J-K.R: Nii et põlvkonna pärast siis, et nüüd on sinu kord?
I.G: Ühes mõttes – jah. Vaata, see on üks omamoodi olukord, kus sa oled saalis tuhande lõugava inimesega, kus pole õrna aimugi, kuhu meeleolud võivad keerata, kus sa tead väga umbes, mis oleks hea, kui juhtuks, ja sul pole võimalust isegi nõu küsida… See oli nii NSVL Rahvasaadikute Kongressil, 1989.–1991. aastal. Igamees teadis oma lõiku – sekretariaat, presiidium, Gorba jne – Aasmäe, Haug, Kraft, Varek, Väljas, Vare, Palm jt – igaüks sai ajada oma asja sageli vaid ihuüksi (nõupidamiseks polnud võimalusi ja sa ei teadnud uneski, mis homme juhtub) ja me käisime õhtuti koos pitsikest teed joomas ja infot vahetamas – tagantjärele. Ja pane nüüd tähele, süsteem töötas: MRP tühistati ametlikult ära (mida me polnud suutnud aastate jooksul Eestis! – erinevalt NSV Liidust Venemaa Tartu rahu ei tunnista), IME viidi läbi (st Eesti majanduse lahilülitamine NSV Liidu omast) ja – lõpuks – saadi Eesti iseseisvus. Eks ma liialda, aga meid oli paarkümmend inimest, kes olid võimelised töötama hullumaja tingimustes. Me lubasime vähe, aga saavutasime – vaba Eesti! Ning ma kardan, et see kogemus on jäänud kasutamata. Mitte sellepärast, et EL-iga miskit halba juhtuks, vaid sellepärast, et see on tavalisega võrreldes teine olukord. Andres Tarand ja Ilves olid liiga viisakad ja nomenklatuursed inimesed, mitte loodud sellises olukorras töötamiseks…
J-K.R: Vanker kriuksub?
I.G: Kas ei? Lihtne läbijooks Google’ist: kõik EL juhid kritiseerivad turgu ja turujõude (rikuvad põllumajandust, petavad tarbijat, ei täida direktiive jne), märkamata, et turg pole probleem, vaid lahendus! Olnuks neil parem mälu või haridus, teaksid nad, et kunagi ühisturuks nimetatud süsteem rajaski selle aluse, mida Euroopa Liidu tänased lõuna-poisid (guys from the South) Kreekaga eesotsas (aga ega ka Saksamaa rahadega arukalt ümber ei käi, aga see on siiski nende raha) said pärast maha prassida – pensioneerida, toetada, juua vms. Kui EL ei mõista lihtsat asja: igasugune riiklik heategevus lõpeb ära sellepärast, et raha enam ei ole, siis on… kurb. NSVL tagas parima sotsiaalsuse mis võimalik – tasuta haridus, tasuta arstiabi, sisuliselt tasuta transport ja eluasemed… ühesõnaga, Kristus maapeal! Ainult et see lõppes pankrotiga: vorst ja raha said otsa. Aga muidu oli kõik hästi… Päev enne NSVL lõppu lülitas Moskva linnapea välja elektri NSVL Riigipangast – arved olid olnud kuus kuud maksmata.
J-K.R: Nii et istud kriuksuga ja rondiks muutunud vankri peale?
I.G: Ei tea midagi. Mineviku kaks laksu on mu ettevaatlikuks teinud. Aga kui seda vankri analoogiat jätkata… Nikolai Gogoli „Surnud hingedes“ (mida kaasaegne IT-põlvkond ei loe) on lõpupoole kümmekond lehekülge sellest, kuidas kutsar Selifan valmistub ärasõiduks… Kaless on viltu, ratta rehv pragunenud, rumm ei kanna, rakme kinnis õmblusest lahti tulnud jne. Aga tuleb vaid tahtmine, oskus ja mingi hingerõõm, see kaless ja see need hobud muutuvad imeks: nad lendavad ja helisevad üle kogu maa. (See on nii ilus, et vene lapsed peavad seda kohta 6. klassis tänini pähe õppima. Kui see kedagi tõesti huvitab, vaadaku Vassili Šukšini „Rus Troikat“ – aga kardan, et see kirjanduse tase on meil kadunud. (Vabandust, minus ärkas Rahvusraamatukogu nõukogu esimees, kellele tõesti ei meeldi, et me „paneme“ twitte, vitte, chatte, hatte, laike ja kurat teab mida.) Aga Gogolist jah… Nende hobude lend üle stepinõlvade on võbelev nagu igikestev kaunis laul. Veidi ehmatav ja veidi ootamatu, tolmu üleskeerutav ja sinise taeva poole edasikandev…. Nii et – las ta praegune vanker krigiseb pealegi, aga ma arvan, et ehk võin olla üks kutsareid, kes selle lendu paneb!
