On muutunud tavaks rääkida Lääne teoreetikute ja ekspertide “sinisilmsusest” Venemaa mõistmisel. Oma prognoosidega astusid ämbrisse tuhanded kremnoloogid ja sovetoloogid 80-ndatel aastatel,oma nõuannetega vene demokraatidele 90-ndatel läksid Lääne asjatundjad samuti rappa. Milles asi? Kas tõesti on õigus F. Tjutsevil, kui ta oma luules kinnitab, et mõistusega Venemaast sotti ei saa? Kas tõesti on venelastes peidus mingi saladuslik eripära, mis teeb Venemaa müstiliselt mõistmatuks?
LÄÄNELIKU LÄHENEMISVIISI FORMALISM VENEMAA SUUNAL
Ei, asi pole Venemaas, vaid pigem traditsioonilise läänepoolse lähenemisnurga piiratuses. Lääneriikides massiliselt kasutusel oleva neopositivistliku, saientistliku, analüütilise filosoofia, strukturalismi jmt. metodoloogiaga olemuslike probleemide avamisel kaugele ei jõua. Kitsas formalistlik mõttemall takistab süvitsi minekut.
Selgitan probleemi sellise lääne filosoofia võtmekuju nagu Karl Popper (1902-1994) näite varal. Filosoofi teos “Avatud ühiskond ja selle vaenlased” on muutunud demokraatliku ühiskonna lauaraamatuks. Aga K. Popperil on teinegi tuntud teos “Historitsismi viletsus”. Kriitilise ratsionalismi esindaja K. Popper nimetab, näiteks, kreeka filosoofi Platonit totalitaristiks ja heidab talle tänapäevase avatud ühiskonna vaatevinklist ette kümneid surmapatte. Kuna K. Popper ei tunnusta historitsistlikku lähenemisviisi, siis puudub tal oskus mõelda konkreetselt ajalooliselt ning elada sisse ühe või teise ajajärgu konteksti. Platoni motiivid Popperit ei huvita. Siit formaalse ratsionalismi suutmatus vaadata konkreetse kultuuri peale seestpoolt, mõista teda seestpoolt.
Sama loogika käib laias laastus ka enamiku läänepoolsete Venemaa uuringute kohta: võib teha sotsioloogilisi uurimusi, analüüsida objekti nii funktsionaalse kui ka strukturaalse külje pealt, teha statistikat, joonistada tabeleid jms – ning ikkagi mitte mõista venelaste reaalseid hoiakuid (täpselt samuti nagu Popper ei mõistnud Platonit) ja minna oma soovitustega rappa.
Venemaa 90-ndate aastate läänelikku majandusuutmist võib vaadelda kui popperliku “katse ja eksituse meetodi” kasutuselevõttu, ainult et kui firmasid ongi võib-olla võimalik arendada selle loogika järgi, siis sellise kolossi nagu Venemaa puhul on sellised kapitalismi kiire sisseviimise katseeksperimendid ülimalt ohtlikud.
Nii et kui tahad saavutada poliitilisi tulemusi, siis õpi algul sisseelamist iga konkreetse riigi ja rahva ajalukku ja kultuuri. Ei saa teha efektiivset poliitikat, rahva põhihoiakuid ja hinge mõistmata.
MEIE VAIMNE ELIIT ON LIIALT AUPAKLIK
Eestlased armastavad oma uutele partneritele kinnitada, et nemad on asjatundjad vene värgis. Loogiliselt võttes see ju nii peakski olema. Samas torkab silma, et uute ideede genereerimine pole seni küll meie rahva tugevaim külg, oleme pigem head õppijad, kiired ?niti võtjad (eriti välise ?niti võtjad) ning, loomulikult, üheaegselt ka suured ugrilikud virisejad. Igatahes anglo-ameerika majandusmudeli võtsime kiiresti omaks, uute tehnoloogiate sisseviimisel oleme samuti tublid olnud. Ei tea kui palju oleme iseendale aru andnud selles, et meie Läände integreerumise edukuses mängisid oma tähelepanuväärset rolli ka esivanemate protestantlikud arusaamad, sest Max Weberil on kindlasti õigus, kui ta kinnitab, et protestantidest kui kõige ratsionalistlikuma religiooni kandjatest saavad head kapitalistid.
Ka vaimse elu sfääris oleme viimasel ajal püüdlikud õpilased. Uue avatud maailma vaimsed väärtused nõuavad läbiseedimisaega. Filosoofilises plaanis on ingliskeelse Eesti uueks majakaks saanud analüütiline filosoofia (isegi vastava leksikoni suutsime välja anda). Ja kuigi lord B. Russell võib ju uskuda, et anglosaksi filosoofia on kõigist etem, oleks kahju kui meie vaimuväed liialt ühekülgseks muutuksid – majandussfääris on anglosaksid vaieldamatult autoriteedid, vaimses sfääris tervikuna ilma sakslaste, prantslaste, itaallaste, aga ka teiste eurooplasteta läbi ei saa. Vene ajal kui intellektuaalne keskus oli Moskvas, paistsid eestlased silma isepäisuse ja originaalsusega, täna kui lähtutakse New Yorgi või Londoni vaimujuhtidest, on meie uus vaimne eliit muutunud liialt epigoonlikuks ja aupaklikult jäljendavaks. Isegi vene küsimuses me lihtsalt kordame ja veelkord kordame lääne autoriteete.
EESTI SUUDAKS OLLA HEA ANALÜÜTIK
Aga alles ju kiitlesime, et oleme vene värgis asjatundjad! Selleks, et olla vene suunal esimopsist klähvija, suurt mõistust vaja ei lähe. Meie vaimne potentsiaal on tegelikult märksa suurem kui see välja paistab. “Möte” trükkis omal ajal kõrvuti kuulsa J. Habermasi ja T. H. Ilvese sarnased artiklid. Lugege ja veenduge – Ilves oli sakslasest peajagu parem. Pool sajandit Venemaa all on eestlasele andnud hindamatu vaimse kogemuse. Me tõepoolest tunneme vene elu paremini kui läänlased. Aga selle asemel, et oma teadmistepagasiga rikastada euroopa poliitikat ning arusaamu Venemaa suunal, me lihtsalt läheme alandlikult kaasa enamiku lääne analüütikute kitsa ja formaalse lähenemisviisiga (näiteks a`la P. Globe). Me peaksime ju olema suutelised seletama vene elu nähtused lahti konkreetselt ajalooliselt. Ka marksism on andnud meile üksjagu machiavellilikku tarkust, millest pole vaja niisama kergekäeliselt loobuda. Tänu üleelatule oleme ajaloo vastuolude mõistmisel märksa rafineeritumad kui suur osa ausaid, aga üheülbalises must-valges maailmas elanud läänlasi.
Nii et otsides Euroopa kui terviku huvist lähtuvat välispoliitilis-intellektuaalset ni?i Eesti jaoks, jätame ameeriklastele kahtlase väärtusega ideed araablaste demokratiseerimisel, las t?ehhid jagelevad kuuba kommunistidega, las prantslased vaidlevad jänkidega araabia ja juudi teemadel, las sakslased nuputavad midagi välja seoses türklastega jne – meie puhul oleks rumal nähes meie sõprade jätkuvat mannetust vene suunal, jätta kasutamata meile jõukohane ?anss muutuda tõelisteks Venemaa analüütikuteks (s.t. lääne ühisväärtustest lähtuvateks ning samaaegselt Venemaad mõistvateks). Just tõsiseltvõetavateks analüütikuteks, mitte aga “ristisõdijateks” (I. Tarand) või muidu klähvijateks. See oleks meie panus Euroopale, milles saaksime kindlasti kasutada ka kohalikke europiseerunud venelasi. Ja milline avar põld meie intellektuaalidele tõsiseks loometegevuseks!
VÄIKE KOORDINAATIDE SÜSTEEM. STEPI PEALETUNG.
Enne 13.sajandi mongolite sissetungi olid Novgorodi-Kiievi Venemaal olemas linnad, kauplemine, ristiusk, kirjakeel, maa eraomand. Tegemist oli feodaalsete euroopa tüüpi riikidega. Jaroslav Targa ajal ilmus seaduste kogu – “Vene tõde”. Venemaa tekkis normanni, slaavi ja soome hõimude assimilatsiooni tulemusena. Mongolite alla jäämine tähendas Venemaale täielikku õigusetust. Stepp pani Venemaa oma pilli järgi tantsima. Khaani ees olid kõik võrdselt õigusetud – nii vürstid, bojaarid, talumehed ja holopid. Kõik muutusid holoppideks. Õitsvate linnade riigist muutus Venemaa maarahva riigiks. Linnad hävitati, linnaelu ja tsivilisatsiooni areng praktiliselt lakkas, kogu elu unifitseerus. Mongolid kaotasid eraomandi – kogu maa kuulus khaanile. Stepp jättis privileegid vaid vene õigeusu kirikule. Kirik säilis, kuid muutus nüüdsest igasuguse võimu alluvaks tööriistaks. Kui Moskva vürstiriigi päevil venelased lõpuks võitsid mongolid, siis olid nad stepipoegadelt pärinud kõik printsiibid. Moskva vürstiriiki nimetavad ajaloolased ka Moskva õigeusklik Khaaniriik – s.t et tatari-mongoli asiaatliku süsteemi põhistruktuur ja põhiväärtused säilisid ja nende edasikandjaiks said venelased ise, kogu maa kuulus nüüd tsaarile. Kõik seisused olid tsaari ees õigusetud holopid.
Riik oli kui üks suur sõjalaager – ka see oli mongolite pärand. Vabamad põhjapoolsed regioonid eesotsas linnade isa – Novgorodiga alistati; vetsest kustutati isegi mälestus. Ivan III ja Ivan IV oma kuritöödega olid asiaatlike khaanide usinad õpilased. Ivan III ajal oli vaen Lääne suunal sedavõrd suur, et riigipiiri ületamise eest ootas surmanuhtlus.
STEPIMENTALITEET ON TÄNASENI ALLES
Riik mida Peeter I reformima ja europiseerima hakkas, oli kultuuriliselt mahajäänud kinnine riik, mis oli vaenulik välismaa ja eriti katoliku kiriku suhtes, isikulise kultuuri algestki oli raske rääkida, valitses pärisorjus, üleüldine õigusetus, külakogukonna kollektivism ja mitte kuhugi kadunud stepp (vene filosoof S.Solovjov hakkas seda nimetama “sisemine stepp”).
Stepp tähendas hilisemas vene ajaloos mitte ainult pilusilmseid stepirahvaid, vaid ka vene kasakate ja maameeste plahvatusohtlikku kogumit,mis oma barbaarsusega võis alati pead tõsta ning tekkiva tsivilisatsiooni alustalasid põrmustada. Stepp vallandus Stenka Razini ja Pugat?ovi ülestõusudes, ta mängis juhtrolli ka 1917. aasta vene revolutsioonide ja kodusõja keeristes. Mongolid justkui võideti, aga nende printsiip mitte midagi ehitada, mitte midagi luua, vaid ainult võtta, tappa, röövida – see jäi. Selline on ka tänaste vene kantide maailmavaade.
Peeter I järgijad reformeerisid tasapisi tõusu- ja langusperioodidega Venemaad, kuid ikkagi puudutasid reformid rohkem ühiskonna pealispinda. Jekaterina II vabastas aadlikud ihunuhtlusest, formaalselt seadustatakse eraomand. Venemaa hakkab õppima Euroopalt. Saavutab edu kirjanduses ja kunstis. Euroopaliku, isikulise kultuuri elemendid jõuavad vene priviligeeritud seisusteni. Talurahvas on aga kirjaoskamatu ja elab edasi oma külakogukonnas, saamata personaalselt endale maad isegi pärast pärisorjuse kaotamist.
Vene intelligentide hulgas on küllaltki popp arusaam,et haritud inimestel on süü rahva ees. Igatahes 20.saj. alguseks on pilt selline, et valitsevad klassid reforme läbi viia ei suuda, farmerlust ei teki, sügavamalt tsiviliseerida käib eliidil üle jõu ning käes ongi krahh. Tulevad bol?evikud. Ärkab üles ka “sisemine stepp”. Bol?evikud taastavad sisuliselt kõik mongolite võimustruktuurid. NSVLiidust saab jällegi sõjalaager, kinnine ühiskond, läänele vaenulik ühiskond. Tekib riik, kus suur osa rahvast istub GULAG`is ja teine osa valvab viimaseid.
MEIE JA NEMAD. SÕJALAAGRI MENTALITEET KEHTIB.
Tõstaks eelnevast ajaloo osast praegu välja vene riigi kui suure sõjalaagri idee. Sedatüüpi tunnetus elab edasi ka tänapäeva Venemaal. Maailmas oleme “meie” ja “nemad” (uus patriootlik noorsooliikumine – nazi). Tõsi, veel võivad olla “meie” sõbrad. Kõik “nemad” võivad aga kergesti muutuda vaenlaseks. Ei saa eitada tõde, et arusaam riigist kui sõjalaagrist aitas mobiliseeruda ja tegi venelased sõjalises mõttes tugevaks. Mehi kasvatati kollektivistlikus vaimus kui sõjamehi, kui otet?estvo kaitsjaid, kes peavad olema halastamatud vaenlaste vastu. Mongolite asiaatlik julmus pole kuhugi kadunud ja elab edasi sõjardites, elab kasakates (kes hiljuti Venemaal uuesti troonile tõsteti).
T?et?eenid kes julgesid ületada teatud Rubico – hävitatakse. Venelaste kättemaks on oma olemuselt asiaatlik. Oligarh M.Hodorkovski rikkus kokkuleppeid võimumeestega ja teda lüüakse täie rauaga, kuigi majanduslikus mõttes oli ju “Jukose” hävitamine arulage. Ei, vaenlast on vaja lüüa, kõik muu pole tähtis. Millise riigi parlamendis tõstatatakse tõsiselt küsimus oma ?veitsis asuva eksministri tapmisest?! Ja loomulikult pole sõjalaagri mehe seisukohast vahet, kas Karimov laseb tappa Usbekimaal 1000 või 10 000 inimest, sel pole tähtsust, peaasi et vaenlased (antud juhul islamistid) hävitatakse.
SÕJALAAGRI KASVATUSE PRODUKTID
Sõjalaagris kasvatatud vene mehe väärtusarusaamad on teised kui tänasel skandinaavlasel, nad kisuvad rohkem viikingi poole. Jah,j õukus on tähtis. Aga mitte kõige tähtsam asi. Tähtis on jõud, eeskätt tugev vaim. Ning kõige olulisem on see, kes kellele ära teeb, kes kellest üle on. Kuigi ka eestlane oli kunagi idaviiking, vaatab ta täna tsivilisatsiooni kandja eurooplase ja ameeriklase peale alt üles, venelane ei tee seda kunagi. Venelane teab, et on rikkast eurooplasest vajaduse korral jõuga üle. Jõud, sõjaline aspekt on määrav. Ameeriklane on ainuke tõsiseltvõetav vastane, aga ka tema peale ei vaadata alt üles. Jah,tal on momendil mõningane edumaa, kuid ainuke reaalne tuumariik ameeriklase kõrval on ikkagi Venemaa. Ja kui muud üle ei jää, võib kartmatu venelane tuumapaugu ära panna. Ta jättis endale oma kaitsedoktriinis ka ennetava tuumalöögi õiguse.
Ratsionalistlik lääne ekspert hakkab siin kohe rääkima sellest, et Venemaa riigieelarve on Hollandi tasemel, et rahvas joob, elab poolvaesuses, et on narkootikumide, kodutute laste, sõjaväepensionide, üldse pensionite jmt. probleemid. Iga normaalne eurooplane ütleb, et tuumarelv pole mänguasi ja arukas inimene nii vastutustundetult ei käitu.
Ent sõjalaager ei olegi kasvatanud arukaid inimesi, ta on kasvatanud omamoodi mõistetud autundega inimesi.
Kui araabia poisike läheb märtrisurma, on siin tegu usumeeste poolse ajude komposteerimisega. Venelane ei lähe võitlusse usulistel kaalutlustel. Venelane võib minna võitlusse siis, kui keegi püüab alandada teda kui Sõjameest. Sõjamees on püha, ta on aluste alus. Sõjamehe autunne on püha.
ÜKS MORAAL OMADELE, TEINE ÜLEJÄÄNUD KARJALE
Naerge või nutke, aga need mongolite poolt loodud sõjalaagri tunnetusega venelased on viimased mohhikaanlased, kes kultiveerivad euroopa tarbimisühiskonnas sellist anakronismi nagu sõdalase mentaliteet. Venelased on läbi aegade säilitanud ja hoidnud ürgse sõdalase arhetüübi ja elavad selles poolmütoloogilises maailmas siiamaani.
Ei maksa imestada, et vene rahvusfundamentalistide hulgas on nii populaarseks muutunud F.Nietzsche. Ka saksa filosoofil on ju üks moraal omade jaoks, teine karja jaoks. Nietzsche teeb suurele osale vene natsionalistidest sümpaatseks see, et filosoof vihkab anglosaksi liberalismi, kapitalismi, demokraatiat, parlamentarismi, kristlikku alandlikkust, sotsialismi. Nietzsche januneb manduvas Euroopas autunde järele, ka temal oli sõjamehe kultus esikohal. Nietzsche unistab Saksamaa ja Venemaa suurliidust (tõsi, võtab kolmanda poolena kampa ka juudid).
Ajalugu on Nietzsche jaoks müüt, maailma on vaja mitte tunnetada, vaid teda on vaja omandada. Nii et ärgem nähkem sõjalaagri meeste suurhuvis saksa suurvaimu vastu midagi imelikku – siin on olemas hingesugulus. Venemaal ootab Nietzsche oma järjekordset tagasitulekut.
VENEMAAL MAKSAB SUBJEKTIIVSUS
Lääne õigusruumis valitseb seadus. Tallinnas hakkas juba 1248. aastal valitsema Lübecki õigus. Kogu meie rahva ajalugu on üks suur võitlus tõe ja õiguse eest. Eestlane on harjunud lähtuma konkreetsetest faktidest. Kui Vladimir Putin ütles hiljuti, et meid olla ära võetud 1939. aastal, siis näitas vene president seega üles eestlaste meelest oma harimatust. Putini mehed aga kinnitavad, et sisuliselt pandi ju Eestile käpp peale 1939. aastal, nii et Putinil olla õigus.
Jah, aga Venemaal pole kunagi olnud seaduse ülemuslikkust. Määrav on alati olnud isiklik faktor, subjektiivne faktor. Tähtis on see, kuidas otsustajad pooled sisuliselt kokku lepivad. Alluvad ametnikud teevad paberid korda nii nagu vaja, juriidiline vormistamine on oma olemuselt teisejärguline tehnoloogiline asi. Sisu on ikka tähtsam kui vorm. Paberid võib alati ringi teha.
Meie jaoks on Tartu rahu paberid pühad, sest seal andsid venelased meile lubaduse, et austavad igavesti meie iseseisvust. Aga mida ütleb vene poliitik täna Tartu rahu kohta: see oli ju kurjategijate bol?evikega sõlmitud rahu ja allakirjutaja oli juut Joffe,eestlased kasutasid Venemaa ajutist nõrkust ja surusid peale Tartu rahu piirid jne. Ja kuna läti kütid olid bol?evikega mestis, siis on Baltikum üldse süüdi emakese Venemaa ees?
Meie faktidel üles ehitatud raudsed argumendid ei maksa ida pool miskit. Seal valitsevad nietzschelikud müüdid. Tõde ei huvita kedagi, omandamine on tähtis. Igas vene propagandafilmis käib Baltikumi kohta tavaline nahaalne valetamine. Kokku on põrganud kaks ilmavaadet, kaks lähenemisviisi ja sõnasõda muutub poolte vahel üha räigemaks.
VENEMAA, PUHAS TEATER
Võibolla on õigus M.Mutil (EP 18.05.05), et ehk pole mõtekas vene suunal üldse eriti askeldada. Senist sõnasõda pidada on täiesti mõttetu ja absurdne. Kui venelastega üldse vaielda, siis tuleks seda teha teisiti – artistlikult ja suursuguselt. Näiteks paluda venelaste käest vabandust, et kindral Laidoner oma võimsa armeega 1918. aastal Judenit?iga koos punase Petrogradi peale ei läinud, seda ära ei vallutanud ning jättis vaesed venelased seega bol?evistlike bandiitide meelevalda seitsmeks aastakümneks. See oli 1918. aastal muidugi eestlaste suur viga, kinnitame vene poolele ning võtame neilt vastu vabanduse 40ndate aastate bol?evistlike tegude eest.
Paraku: nõuda tõsimeelsetelt eesti poliitikutelt sellist kõrgpilotaa?i ja mängulist alget on vast liiast. Ehkki venelastele kui teatraalsele rahvale läheb just sedalaadi tsirkus peale. Venelased ju kuulavad ka eurodaamide ja härrade moraalijuttu demokraatiast, noogutavad, mängivad kus vaja kaasa, aga tuletavad isekeskis itsitades meelde, kuidas nad 18. sajandil Berliinis käisid, 19. sajandil Pariisis ratsutasid ning 20. sajandil pooles Euroopas peremeest mängisid. Ameerika kongresmenide kriitilised otsused Venemaa kohta, millest me siin suurt rõõmu tunneme, on venelastele nagu haneselga vesi. Üldse on igasuguste süüdistuste ja vastusüüdistuste poliitika tander see, millest venelased naudingut saavad, nad võtavad seda kõike vägagi mänguliselt ning mittesiiralt.
VENE UURINGUTE INSTITUUT TALLINNA
Millist taktikat ikkagi kasutada ida suunal? Jüri Uluots soovitas omal ajal venelasi ignoreerida. Venelastest mitte välja teha me täna ei saa, koduski neid üks kolmandik (kellest enamus arvab, et Eesti astus NSVLiitu vabatahtlikult). Kraagelda nagu väike Peeter suure Peetriga pole ka mingit mõtet. Muutuda Venemaa silmis mingiks eriliseks suurvaenlaseks pole väikerahva alalhoiuinstinkti silmas pidades samuti mitte suur tarkus – see oleks ju rahvusmasohism. Las sõjalaagri mentaliteediga vene mehed võitlevad vaenlastega lõunarindel.
Loomulikult, venelase arusaamist mööda me tema hinge sülitasime, kui vene Sõjamehest 9. mail lugu ei pidanud. Venelane solvus. Seda ütles meile välja president Putingi, see vene sõdalase arhetüübi edasikandja. Aga president on valmis eestlaste suhtes olema suuremeelne, sest peab meist lugu. Ärme siis meiegi ole väiklased. Loome Tallinna suure ja tõsise vene uuringute keskuse ning nuputame ühiselt, kuidas, mis nipiga alandatud vene sõdalasi euroopalikele arusaamadele lähemale tuua.
Tuumariik Venemaa kui uurimisteema ei vanane vist kunagi. Laseme siis Venemaa turjal (euroopa rahadega) liugu – rõõm seegi.
Muidugi, intellektuaalne rõõm.
* Esä Seppäneni arvates on just need kaks omadust vajalikud inimesele, kes tahab Venemaad mõista.