Enesetapp tavalises elus on lihtne. Internetis on seda raske toimetada. Seda tõestab eelkõige maailma suurim võrgustik Facebook, millel on üle 350 miljoni kasutaja (Eestis praegu ca 200 000). Asi on selles, et neid asju, mida sa arvad seal kirjutavat ainult oma sõpradele, näeb sageli kogu maailm. Ja selle jubeda süsteemi pealik, nagu hiljuti paljastati, ütles juba selle loomise ajal: kasutajad on lollid, nad paljastavad end, aga meile (meie ärile) on see ainult hea.
Enesetapuliikumine
Muidugi saab Facebookis jännates ka oma isikuandmete paljastamist vähendada, keerates seadistusi vastavaks. Aga siiski-siiski. Enamik kasutajaid ei viitsi sellega jamada. Mis tähendab, et nad kõik on reklaamiandjatel pihus. Paned sinna kirja, mis filmid ja raamatud sulle meeldivad … Kohe saad reklaamipakkumisi mitte ainult neile raamatutele, vaid umbes paarile tuhandele, mis kvalifitseeruvad sarnaseks. Ei taha? See ei loe. Lisaks need lugematud mängud ja värgid, mis on sisuliselt müra, mille mahakeeramine on üks jube tüütu tegevus.
Nõnda ongi juba mõnda aega Facebooki sees kogunud jõudu liikumine, mis otsustas hiljuti ühel ja samal päeval teha Facebookis enesetapu. See aga ei õnnestunud. Virtuaalse enesetapu suutis teha vaid 30 000 inimest. Miks?
Konto jääb alles …
Toon näite Facebookist enesest: keegi Meelis tahtis sooritada Facebookis enesetapu. Ta kirjeldab: “Ma tegin absoluutselt kõik õieti – võtsin settingute alt deactivate konto, ja jõuda sealt pärast ilgelt pika geberniidi läbimist valikuni Final Kill /?/ on täielik absurditeater ja võttis mingi tubli tund aega. Näiteks olin FB kontot tehes märkinud, et olen hetero. Kõigi friendlistis olevate daamidega, kes olid minust nooremad või max 5 aastat vanemad, pidin yhekaupa hyvasti jätma. Tytarlastega, kellega olin tihedamalt suhelnud, pidin pikemalt vestlema!!!”
No nii, heterod, näete!
Tekib õigustatud küsimus: aga kui ta oleks märkinud, et ta on homo, mis siis oleks juhtunud?
Probleem on aga selles, et isegi pärast seda, kui tegelane oli pärast raskeid katsumusi daamidega vajutanud lõpuks nupule “Final kill”, avastas ta paar päeva hiljem, et ta konto on ikka alles …
Ja ta lisas murelikult: “Ja mida fakki. Jälle FB-s tagasi! /?/ See on nagu tatt, mida tahad käe küljest maha raputada, aga kuramus ei tule kuidagi.”
Mihkel Raud proovis ka
Siinkohal peab muidugi ütlema, et esiteks ei pane Facebooki-mogulid inimese kontot kinni kaks nädalat pärast nn final kill’i ja ka hiljem ei kustuta. Veel aastateks jääb inimese info Facebooki serveritesse alles, et – äkki tahad tagasi? Selleks, et end vähegi rohkem kustutada, pead ükshaaval kõik oma 400 sõpra listist kustutama, väheke pea peal seisma ja muid trikke tegema. Seda hõlbustab muide spetsiaalselt selleks loodud internetisait seppukoo.com, mis tapab, vähemalt osaliselt, sind, kallis lugeja, sinu eest.
Vaatamata takistustele, mis minusuguse kogenematu kirjutajainimese ette kerkivad, suutsin küsida ühe lause kommentaariks Eesti kõige tuntumalt Facebooki-enesetapjalt Mihkel Raualt. Temaga pidid hüvasti jätma oma poolteist tuhat sõpra. Kuidas ta seda suutis? Raua sõnul on Facebookist lahkumine tõepoolest väga keeruliseks tehtud. “See on tehniliselt raske, aga ärge andke alla, googeldage natuke ja saate hakkama,” ütles Raud.
Mida ma kogu selle jutuvestuga öelda tahan? Aga seda, et internetis on enesetapp sama raske kui päris elus, võib-olla raskemgi veel, sest sa jääd elama. Saad aru?