Poisipõnn vaatab poesabas emale pikalt ja nõudlikult otsa. “Emme osta kommi, no paluuuun.” Ta silmad on nii sinised-sinised, nii süütud-süütud.
“Nii mõnus…”, kiidab kommivabriku juht vaadates kasumiaruannet ja bilanssi. Temagi silmad on nii põhjatud helesinised.
“Mina küll midagi ei tea…”, on enesikindel põllumajanduspoliitik. Tema soenguseitli korrektsus lõikab läbi kõik kahtluseniidid, tema pilk on nii süütu ja usaldusväärne.
“Väga mõru suutäis”, nendib tubli riigialam vaadates, kuidas tema poolt tasutud maksudest asub Euroopa Liit suhkrutrahvi sisse kasseerima. Maksumaksja silmad on nii lootusetud-lootusetud.
Raha teeb oma globaalset ringkäiku. Katkematult ja vääramatult. Haihtudes mõnedest taskutest eriti kiiresti selleks, et eriti nobedalt teiste näppude külge kleepuda.
OO TRAHV, SA OLED PARATAMATUS!
Suhkrutrahvi paratamatusega on eesti ühiskond ilmselt suutnud leppida. Sellel teemal on ajakirjanduses, poe taga õlleringis ja sugulaste kokkutulekul pikalt ja laialt jauratud, otsitud süüdlasi ning neid roostes naeltega risti löödud. Suhktrutrahv on nagu jumala karistus inimkonnale, see on vääramatu ning tuleb vastuvaidlemata ning nurisemata ära kannatada. Ega ka mõisnik talli all pärisorjadele soolast vitsu andes pikalt ei seletanud, mille eest triibulised anti. Nagu ka sulane ajas selja küüru ja võttis vastu selle, mis eluke talle määranud oli.
Kuid siinkohal lihtsalt meeldetuletuseks, et suhkrutrahvi sisu on lihtne. Euroopa Liiduga ühinemise päeval oli Eestis kokkulepitust rohkem 91 464 tonni suhkrut. Sellest statistika järgi erinevate ettevõtete omanduses 48 927 ja eraisikute omanduses 42 537 tonni. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et igal perel oli keldrisse tallele pandud keskmiselt kaks viiekümnekilost magusakotti. Ning ettevõtetel oli varutud selline suhkruvaru nagu kogu eesti tööstus tarbib ühe aasta jooksul. Liigse suhkruvarumisega paistsid silma 27 ettevõtet, suurim varu (üle poole kogu äriühingute omanduses olevast liigsest suhkrust) oli kommivabriku Kalev ladudes.
Selle hamsterliku käitumise eest ootab meie riiki umbes 715 miljoni krooni suurune väljaminek. Suurte numbrite puhul muutuvad summad enamus inimeste jaoks hoomamatuks. Eesti jaoks aga on 715 miljonit krooni väga suur summa. Eriti selles valguses, et seoses riigivalitsemiskulutuste kasvuga on vägagi tõenäoline, et riigieelarve tasakaalus hoidmine on vägagi keeruline mustkunstnikutrikk. Vähemalt Rahvaliitlasest rahandusminister käib ringi väga sügav murekorts silmade kohal ja ei armasta sellel teemal juttu teha.
715 miljoni krooni, mida Eesti riik tasuma peab, jaotub nii, et eraisikute poolt tekitatud jama läheb maksma 329 miljonit ja ettevõtete osa on 386 miljonit. Väga lihtsustatult tähendavad need numbrid seda, et iga Eestis elav töövõimeline isik, kes maksu maksab, peab oma kukrut kergendama tuhande krooni võrra, millest pool läheb Euroopa Liidule selle eest, et liigikaaslaste alateadvuses valitseb suur tung asju kokku osta, ning pool selle eest, et ettevõtjad otsustasid käituda nii nagu ettevõtjatele kohane – osta siis, kui on odav ja müüa siis, kui on kallis.
RAHA JÄÄVUSE SEADUS
Füüsikas kehtib mateeria jäävuse sedus – mateeria ei teki ega kao, vaid ta muundub ühest olekust teise. Rahaga on maailmas enam-vähem sama lugu. Raha ei teki juurde vaid teeb oma pidevat ringkäiku. Proovimegi siinkohal jälgida, kuidas selle Eestisse tassitud 91 464 tonni suhkruga seotud raha oma rahvusvahelise Tivoli tuuri läbi tegi.
1. Euroopa talupojad.
Euroopa Liidus on komme hoida elus oma põllumajandust vahendeid valimata. Üks selliseid põllumajandusharusid, mis väga hästi meie maailmajao laiuskraadidele ei sobi, kuid sellegi poolest usinat viljeletakse, on suhkru tootmine. Ligi 40% Euroopa suhkrust äratatakse ellu Prantsusmaal. Selleks, et Euroopas toodetud suhkur oleks maailmaturul konkurentsivõimeline makstakse toetust umbes 8 – 9 krooni kilogrammi pealt. Ehk siis ligi 92 tuhande kilo magusaine pealt, mis Eestist liiast avastati, maksti põllumeestele ja suhkrutoootjatele kokku üle 700 miljoni krooni eksporditoetust. Talupojad said oma raha kätte ja olid õnnelikud.
2. Eesti suhkrukogujad.
Enne Euroopa Liiduga ühinemist osteti valget magusat kristalli kokku hinnaga 4 krooni kilo. Kes kottide, kes veoautokoormate, kes vagunitega. Ühel maagilisel 1. mai hommikul oli nende kottide ja koormate väärtus kolmekordistunud. Sellist kasvu ei ole näinud oma kõige õndsamates unenägudes ükski aktsiaomanik ka kõige kuumemal börsibuumi ajal. Praegu maksab suhkur poes 15 krooni ringis. Arvestades maha jaekaubanduskulud, mis on umbes 20% toote hinnast, tekkis ühe ööga juurde väärtust sellesama 700 miljoni krooni ulatuses. Väga mitmetes moosikeldrites on siiamaani säilinud investeering, mille tegijad ise ei pruugi mõista ega teada, et tegemist on Eest ajaloo ühe kõige suurejoonelisema ja kasumlikuma rahapaigutusega.
3. Euroopa Liit
Meie Euroopa ühiskodule ei meeldi, et nende poolt makstud eksporditoetused muundusid eesti suhkruomanike ja spekulantide kasumiks. Seepärast esitas Euroopa Liit Eestile eelnevalt kokku lepitud ulatuses arve, milleks on seesama summa – 715 miljonit krooni.
4. Eesti riik ja maksumaksjad
Hoolimata vastupuiklemisest on peaaegu kindel, et meil tuleb välja kirjutatud trahv järgneva nelja aasta jooksul ära maksta. Nutame ja maksame. Ja lisaks tasume ilmselt ka suhteliselt krõbedaid õigusabi ja kohtukulusid. Kindlasti on see juhtum ka tugev löök maksude tasumise mainele, mis, peab tunnistama, on viimasel ajal oluliselt paranenud. Paljud inimesed võivad taas esitada endamisi küsimuse, et milleks seda riiki “nuumata”, kui raskelt teenitud sendid lähevad mingi idiootliku käpardlikkuse tulemusena Euroopa Liidu kaukasse.
5. Eesti magusatootjad
Mõnus on teha äri turul, kui sinu peamine tooraine on kolm korda odavamalt hangitud kui konkurentidel. Eriti kui kaubamärgid on ka piisavalt tugevad, et võimalik oma tooteid jaeturul müüa vähemalt sama hinnaga, kui teevad seda teised kommikaupmehed. Ja teinekord kallimaltki. Ühesõnaga kui teha 25 tuhandest tonnist odavalt hangitud suhkrust pulgakomme on võimalik teenida ligi 200 miljonit krooni lisakasumit. Elagu Euroopa Liit!
VÕITJAD JA KAOTAJAD.
Kokkuvõttes võiks sellest raha ja suhkru labajalavalsist tuua välja võitjad ja kaotajad. Võitjate poolele tuleb kanda Euroopa Liidu põllumehed, sest nõudlus nende toodangu vastu suurenes ja pärast toetuste kätte saamist oli kokkuvõttes nende taskus suur summa rohkem.
Võitjateks osutuvad ka need Eesti tootmisettevõtted, kellele suhkur on oluliseks toormeks ning kes taipasid seda endale varuda: kokkuvõttes said nad Euroopa Liiduga ühinemise puhul umbes 400 miljoni krooni suuruse kingituse. Arvan, et see ei olnud teadlik kokkumäng kommitootjate ja käpardlike poliitikute vahel, vaid pime juhus.
Seda magusam pime juhus, et AS Kalevi suuromanik Oliver Kruuda on üks suuremaid poliitiliste parteide (eriti Keskerakonna) toetajaid.
Võitjate hulka võiks liigitada ka need hoolsad eraisikud, kes oma keldritesse tarisid odava suhkru varusid rohkem kui 100 kilo täiskasvanud pereliikme kohta. Vaid sellisel juhul ületab magusast investeeringust saadud tulu seda kulu, mida suhkrutrahv neile kui maksumaksjatele kaela toob. Viiki mängis selles partiis Euroopa Liit, kes selle summa, mis eelarvest toetusteks välja maksti, kasseerib sisse eesti Vabariigilt.
Kaotajateks jäid kombekohaselt Eesti inimesed, kes peavad oma kogutud maksudest kokku lööma 715 miljoni krooni suuruse summa trahvi tasumiseks. Kaotajate hulka võib lugeda ka Eesti tarbijaid, kes peavad lutsutama barbarissi senikaua, kuni kommitootjate lisakasum 400 miljoni krooni suuruses summas kokku imetud.
SUHKUR ARENDAB MÕTLEMIST
Kui enne suhkutrahvi trianglit jäi paljudele arusaamatuks meie kõnepruuki tekkinud termin “haldussuutmatus”, siis praeguseks on selge, et meie riigile ette heidetud vähest võimet oma asju korralikult ajada, tuleb võtta väga tõsiselt. See, mis suhkrutrahvi ümber toimus, on kõige ehedam haldussuutmatus. Ja lollus. Ja käpardlikkus.
Samuti tõi see lugu eriti teravalt esile tihedate valitsusvahetuste negatiivse poole – lõppude lõpuks ei leidunud ühtegi poliitikut, kes oleks kasvõi karvavõrdki tundnud endal süüd selle jama eest. Imehea oli vastutusekoorem veeretada mõnele ome kolleegile, kes ministrite ja valitsuste vahetuse virrvarris ette sattus.
Eksamitele minnes soovitatakse ikka midagi magusat põske pista, sest suhkur peaks mõttetegevusele kaasa aitama. Kuna suhkrut nüüd meie riigis peaks jätkuma, siis oleks kohane teha lõpetuseks paar järeldust:
– Ei tasu oma häält anda poliitikutele ja erakondadele, kes on totaalselt otsustusvõimetud ja haldussuutmatud. Nad ei ole lihtsalt kahjutud rumalad olendid, vaid võivad teinekord osutuda väga ohtlikeks.
– Kõigil, kes tunnevad kerget mõru maitset suus, tasub osta börsilt AS Kalev aktsiaid. Neid peaks ootama ees head majandustulemused.