Kaabelgi istus pool karmi veebruarikuud teleka ees, lärmas ja käratses, ühesõnaga elas igati kaasa tublidele eesti lumelliikujaile, kes tegid seda mitmel korral nobedamini, kui ükski teine sama sihiga väljas olnud rahvas. Ning tõrjus, et lõbu ikka laialt oleks, kui kärbest eemale igale poole oma nina toppivat mõistust.
MIKS JUST KEHAKULTUUR?
Aga nii ilus kui ja ülev ka asi polnud, lõpuks hakkas see vastu ikkagi. Sest samal ajal pidas Eesti riik tarvilikuks teha iga-astasi kohustuslikke koogutusi elutööpreemiate jagamise näol ka hoopis vähem populaarse vaimuilma suunas.
Ja et ka spordis tuli nagu viimasel üha laieneval moel kombeks, samuti mängu raha, kui ühiskonnapoolse tänu väljendamise ainuvõimalik moodus, oli võrdluste tegemine tahes-tahtmata paratamatu.
Kohe sai selgeks, et need, kes Eesti ühiskonda juhivad ehk poliitikud peavad kõigist kultuuriharudest väärtuslikumaiks kehakultuuri. Muu kultuuri korüfeedele kogu elutöö eest jagatavad summad on püsinud juba aasta ühesugustena, sportlastele aga nõutakse üha juurde. Ehk vaimu tähendus ühiskonnas näitab langustendentsi, kõik muu aga kasvab kohinal. Ning see ei ennusta ühiskonnale mingil juhul head.
KES TIIRLEB SPORTLASE ÜMBER?
Leidus poliitikuid, kelle silmitu spordivaimustus oleks nad pannud ajama oma karvased käed kasvõi küünarnukini võõrasse ehk riiklikku kaukasse. Näitamaks üles heldust mitte ainult iseenda ja oma sõprade ja sugulaste suhtes. Õnneks jäi seekord veel kaine mõistus peale.
Sport on sport, kulla vennikesed ning Eesti Vabariik ei pea olema mingi Saksa DV, mis pidi demonstreerima oma olematut üleolekut spordis võidetud medalite abil. Tuleviku Eestis jääb loodetavasti riigi osa spordi ja sportlaste turgutamisel minimaalseks ning kiiremini-kõrgemale-kaugemale deviisi järgi elajad peavad üha suuremal määral toime tulema reklaamimaia erasektori abiga.
Siis jääb ehk üha väiksemaks ka osa olümpiaga seotud etendusest, mis Kaablil südame lausa pööritama pani – sportlaste ümber porikärbestena tiirlevad pakspersetest poliitikud.
SPORTLANE KUI TULEVIKU HÄÄLTEMASIN
Kõige paksem paksperse lajatas üldsusele näkku plaaniga maksta igale medalivõitjale 600.000 eurot. Mõelgem natuke. Ärgem arutagem siin isegi selle üle, kas summa liiga suur või mitte (tõsi ta on, iga võit jääb ikkagi hindamatuks), mõelgem eeltoodud paksperse motiividele.
Asi on selles, mis peitub antud härra spordivaimustuse taga. Vaevalt et spordisõbralikkus, ehkki mees on ise sumoliidu ?efi ametit pidanud. Pigem pragmatism. Teatavasti on sportlased hiljem – kui enam tippsporti ei tee – parteidele parimad häältepüüdjad. Edasi on kõik lihtne. Savisaare küünilisust teades võib antud ettepanekut pidada lihtlabaseks altkäemaksuks: meie viskasime sulle kõvasti kõbinat, sina aga kandideerid Keskerakonna ridades. Või avaldad vähemalt sellele avalikku toetust. Pange Kaabli sõnad tallele – usutavasti võib need sahtlist välja võttta juba järgmisel kevadel, Riigikogu valimiste aegu.