“Noo nii ja täna on see pidulik päev, mil te tiivad sirutate ning ellu astute?”, venitab porgandihäälega õppealajuhataja kui vana grammofoniplaat.
Ellu astuma? Naljakas väljend. Kas me enne olime siis surnud?
“Ei, pigem inkubaatoris ikka,” tahtnuks seesama porgandihäälega õppealajuhataja kindlasti mulle vastu vaielda. Inkubaatorist pääsemisele pühendatud pidulik tseremoonia on juba aastaid ja aastakümneid sama lausekonstruktsiooniga alanud ning lõppenud.
<1>
PROGRAMMILISED ÕUDUSUNENÄOD
Tundub, et koolilõpetamine ja seda saatvad müüdid ning käitumismallid on isegi viimase aastakümne tormilistes muutustetuultes üsna muutumatuks jäänud.
Lõpuaktused oma üleforsseeritud pühalikkuses ja kultiveeritud fataalsuses on kõrvaltvaataja pilgule meeletult koomilised. Samavõrd koomilised on lõplikule pääsemisele eelnevad kannatusnädalad, mille kestel pühendunud koolilõpetaja öösiti hirmuhigisena painaja käest ärkab – ja jubedaks painajaks pole sedakorda mitte puudulik eksamitulemus, vaid aulatrepil, sadade tunnistajate juuresolekul, koleda raginaga murduv kingakonts.
Lõplikule pääsemisele eelnevad programmiliselt õudusunenäod aulatrepil murtud kingakontsadest, viimasel ööl ninaotsa kasvanud hiiglaslikest pisvinnidest, omatahtsi jooksma pääsenud sukasilmadest? jooksev sukasilm tundub ööl enne ellu astumist maailma lõpuna või vähemalt stigmamärgina kogu eluks.
See, millise näoga ellu astuda, on ilmatu tähtis. Teavad ju kõik muinasjuttu Inetust Pardipojast ning sihukest saatust ei taha omale küll keegi. Järelikult – kavalam on ikka ilusa näolapi ja ilusate sulgedega elu alustada.
ERKROOSAD TUTID LEHVIMAS, KONDOOMID KOTIS
Kannatustenädalad on üsna kummaliselt kombineeritud karnevalihooajaga. Selle karnevali nimi on infantiilsus ülivõrdes.
Kui küsida lasteaialõpetajalt, mis täiskasvanu olemises head on, siis tüüpvastus kõlab umbes nii, et siis ei pea kellegi sõna kuulama ja võib teha kõike, mis pähe tuleb. Paradoks seisneb selles, et enne, kui võid karistamatult pritsika haarata, keset sõiduteed keksukasti joonistada, avalikus purskkaevus peakat hüpata ja üürata nii, et kogu kvartali kassid ära põgenevad, vanamuttidest rääkimata, tuleb 12 aastat koolipinki nühkida.
Unistustega on teadagi alati see jama, et magusad on ainult nad seni, kuni nad aukartust äratavas kauguses on? lasteaialõpetaja unistused täituvad pärast 12. koolitalve ning selleks ajaks on nad tegelikult juba ammu hapuks läinud.
Nii nad siis mängivad sõiduteel keksu ja kulli, lutt rõõmsalt ühes, suits salapäraselt teises suunurgas, erkroosad tutid nelja tuule poole lehvimas ning kondoomid igaks juhuks kotis?
KÕIKE NÜÜD JA KOHE
Nojah, ja pritsimisnädalale järgneb elluastumisgaala? ja see on tegelikult palju naljakam. Sest see on tänaste unistuste kõrgustel.
Tuleb särav olla: nii ilus, särav ja kütkestav kui iseenda pulmas, presidendi vastuvõtul, prominentse ööklubi vip-ruumis, Miami beachil ja Oscari gaalal kokku. Seda kõike nüüd ja kohe. Kohe, kui infantiilsed roosad tutipaelad on peast rebitud ning räpaseks läinud valged põlvikud visatud sinna, kus need käivad. Paatoslik lõpupidu on reeglina esimene võimalus kogu maalimale oma unistuste naist (meest) presenteerida.
Unistus on nii uus, uskumatu ja suurejooneline, et endalgi on raske sellesse uskuda; enda püüdlikult konstrueeritud tegelaskujuga samastuda, liiati siis see publikule veenvalt välja mängida. Aga kes ei riski, see ?ampust ei joo ja ?ampust tahavad selles vanuses kõik juua.
VAUT?! JUSTNIGU HOLLIVUUDIS!
Niisiis, hiljemalt lõpupeo hommikul hakkab uue tegelaskuju ehitamine pihta. Kõik vajaminevad materjalid on usinal koolilõpetajal loomulikult eelnevate nädalate jooksul kokku tassitud.
Kõigepealt staarimeik: Hollywoodi grimeerijad panevad kuulu järgi kõigepealt Joe Blascot, nii teeb ka püüdlik abituriendineiu. Ta paneb igaks juhuks pool sentimeetrit, muidu võib-olla ei ole tagumistesse ridadesse näha, et ta
Blascot pani. Siis võtab ta jämeda vildika moodi laineri ja joonistab endale suured kurvad kassisilmad, sellised nagu 50ndate filmides.
Ripsmetu?? läheb natuke tükki, noh, siis tuleb seda lihtsalt nii palju panna, et keegi ei näe, et tükkis on. Kassisilmade peale teeb ta suured roosad laigud ja nende peale natuke väiksemad rohelised laigud, sest tal on sel päeval roosad salgud ja rohelised silmad.
Siis hingab ta sügavalt sisse ja tõmbab põsed nii lohku, kui suudab. Lohkudesse paneb ta kahe näpuga kõvasti seda va roosat asja? mis tan´d oligi?McQueeni modellidele oli ka ükskord seda kõvasti pandud? Lõpuks joonistab usin abituriendineiu endale suu pähe, suurema ja punasema kui iial nähtud?
Wautch!!! Täitsa nagu Hollywoodis! Ei, Londonis ikka! Ei, ei, tegelikult lausa nagu Cannes´is. Nagu Vogue´i kaanekas kohe!
VAESE LAPSE ÕUDNE POPSTAARIIRVE
Enne etteastet harjutab ta kiiruga kitsas esikus seda va Blahnikutega käimist, selge, et oleks pidanud terve eelmise nädala käimistrenni tegema, aga ta alles üleeile sai need mõrvarkontsaga kingad ja eile polnud üldse aega? ega jah, päris Sarah Jessica Parkeri kergust tema kõnnakus ikka ei ole, saab ta isegi aru,? aga tal pole ju päris Blahnikuid ka.
Kooliaula on ilma igasuguste ülivõimsate pro?ektorite abita korraliku saunatemperatuuri saavutanud. Hapniku osakaal õhus läheneb nullile. Samas tempos kasvab rambipalavik.
Porgandihäälega kuusekeseseelikus õppealajuhataja alustab oma etteastet: “Noonii, täna on see pidulik päev, mil?” abituriendineiu tunneb, et õhus on mingit isevärki pühalikkust. Tema etteasteni on jäänud veel loetud minutid, siis läheb ta lavale ja? ei? ei komista, vaid paljastab oma säravvalged, pealekleebitud punase rubiiniga hambad lummavaks popstaariirveks.
*
Isa niheleb samal ajal eelviimases reas, ta libiseb märkamatult peldikusse suitsetama, temal on see kõne koos koma ja nuuksekohtadega juba peas.