Monastiline ehk kloosterlik eluviis on idakiriklikus maailmas omandanud tähtsa ja keskse koha alates oma teadaolevast tekkest 3.-4. sajandil. Ilmselt on see positsioon isegi olulisem kui askeetiline roll lääne-, esmalt roomakatoliku kirikus.
Pole ju ortodoksidel ega orientaalidel vaimulikkonna tarvis otsest tsölibaadi elik vaimulikkonna abielutuse kohustust. See – valikuvõimalus abielu ja munkluse vahel vaimulikele – tagab aga ka selgema rollide jaotuse. Diakon või preester on kas munk või abielumees. Piiskop on niikuinii munk, sõnastatud reegli ehk kaanonite järgi vähemalt 5.-6. sajandist.
Tõsi küll, kaasaegsemas maailmas on vähemalt Vene ja teistes slaavi traditsiooni kirikutes nähtud võimalust ka mungaks pühitsemata, kuid vallaliste preestrite teenimiseks. See pole siiski varasemast pärimusest tõusev, vaid tänapäeva ühiskonnaeluga arvestav variant.
Uks sissepoole
Ühelt poolt on ida kloostrid sügava seesmise ja omal moel suletud eluga kogukonnad. Munga-nunna kandidaatidel võib minna väga palju aastaid, enne kui nad kuuletuja staatusest kloostri täisliikmeks jõuavad. Kui jõuavad, sest paljud surevad kõrges eas, olles ikka veel mitte enamat kui kuuletujad.
Teiselt poolt kehtib kloostrielus täiemal määral vanaaja reegel, tipikon. Jumalateenistuste päevane ja nädalane ring haarab palju rohkem aega, kui n-ö ilmikkoguduste oma ja sellele lisandub seesmise palve tsükkel. Rääkimata paastureeglist.
Vaikne ja häälekas kaemus, Jeesus-palve ning nende kaudu pühitsuse ehk jumalikustumise püüe neelab aja ja muudab kloostrielu selgelt kaasaja mõttes vastanduvaks subkultuuriks.
Samal ajal elatub enamik kloostriühiskondadest vahel üsna arhailiste vahenditega tehtavast füüsilisest tööst. Siinkohal on sarnasus klassikalise lääne, püha Benedictuse reegliga – ora et labora, palveta ja tööta! Olgu tegemist põlluharimise, loomakasvatuse, liturgiliste tekstiilide valmistamise või muuga – monastilises ühiskonnas tuleb teha palju tööd.
Teisalt on nii suletumatel kui ka välisilmale avatumatel kloostritel täita oma missioon laiema ilma suhtes. Klooster pole vaid vaikuse ja rahu nautimiseks samameelsete seltsis. Kuidagiviisi peab see osalema kogu maailma pühitsemises ja Jumala riigi poole kutsumises.
Uks väljapoole
Seepärast on enamik kloostreid ka avatud elutee ränduritele, soovitavalt teadlikele palveränduritele. Sääl on külalistemajad, suuremate sotsiaalsete vajadustega maades tänini ka haiglad, koolid või hooldekodud.
Teisalt aga on kloostrid paiguks, kus käiakse pihil, vaimlist juhendust saamas, oma lapsi ristimas ja suuri kirikuaasta pühi ühtses rõõmus vastu võtmas. Selliselt üldisemalt ligipääsetavaid kloostreid on paljudes maades olemas. Eesti puhul Kuremäe ja okupeeritud alal Petseri, loodetavasti tulevikus suuremal moel ka vastasutatud EAÕK Ööriku klooster Saaremaal.
Samas on kloostreid, mis inimeste vaimulikuks teenimiseks avatud, kuid mitte lihtsalt ligipääsetavad. Ehk – isegi tänase maailma suurepärastes logistilistes tingimustes nõuavad need kohalejõudmiseks kas või klassikalise palverännu osalist täitmist. Nimelt ei saa lennukiga kloostri lennujaamas maanduda või rendiautoga väravasse sõita.
Olgu siinkohal toodud ehk kaks tuntumat näidet kogu õigeusuilma jaoks tema erisusteski, aga üldiselt pühaks peetut.
Esimeseks kindlasti Püha Mägi, Athose poolsaare kloostrivabariik. Asutatud teadaolevalt 963. aastal ja hõlmates 20 erinevat kloostrit, seotuna eri patriarhaatidega, kuid alludes Konstantinoopoli patriarhaadile, kannab Athos endas üht osa vanast tipikon´ist. Olles, tõsi küll hambus tänasele korrektsusele naiste sisenemiskeelu tõttu territooriumile. Kas mäletate kuulsat hüüet Alexandre Dumas’ “Kolmest musketärist” – Athos, see on ju mäe nimi!
Teine suurtest oleks Siinai mäe püha Aleksandria Katariina klooster, kus on säilitet vanimaid piibli käsikirju. Tõsi ta on, turistibussid viivad sinna täna kohale nii Hurghadast kui ka Eilatist. Aga sealgi on siiski veel miskit suurt vanast traditsioonist ja võimalus astuda sadu kiviastmeid pidi paika, kus Jahve Moosesele käsulauad andis. Ning samuti Jeruusalemma patriarhile alluv kloostririik, mis teenib ka Siinai poolsaare kristlikke beduiine.
Vaimulikud ja ilmikud – uks taeva poole
Nagu teada, kloostrielanike seas on nii vaimulikke kui ka ilmikuid. Siinkohal pole ju lugu vaid naiskloostritest, kelle ülemad võivad olla palju väekamad teoloogid kui mehed.
Siiski jaguneb monastiline kogukond vaimulikeks-ilmikuteks. Pühitsetud vaimulikkonnast tõstetakse ka kloostrite juhid – iguumenid ja arhimandriidid. Ja traditsioonilistes kogukondades on viimased, kelle vasteks abielus vaimulikkonnast ülempreestrid, ka võimalike kandidaatide seas piiskopiameti tarvis.
Siiski on nõnda, et kõik monahid, mehed ja naised, vaimulikud ja ilmikud, on omal moel seatud täitma ülesannet kõigi teiste kristlastega koos ja vahel ka nende asemel. Näitamaks kõigile vaimliselt üles suunavat teed. Johannes Redelikirjutaja 6. sajandist ja koguteos “Filokalia” omavad siinkohal autoriteetse kaasteksti jõudu ka teiste inimeste jaoks peale monahhide.
* * *
Tauno Tederi idakirikute sarjas on varem ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
Bulgaaria ning Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (KesKus 7-8/2009|)
Rumeenia ja Gruusia kirikud (KesKus 9/2009|)
Süüria ja Eesti kokkupuutejooned (KesKus 10/2009|)
Aafrika sarve ristirahvas. Koptid ja etiooplased (KesKus 1/2010|)
Armeenia taevasest valgusest rõõmustajad (KesKus 2/2010|)
India usklikud skeptikud (KesKus 5/2010|)
Sissejuhatus kirikukogudesse, kaanonitesse ja liturgiatesse (KesKus 7-8/2010|)
Nikaiast Nikaiani – kirikukogud ja kaanonid (KesKus 10/2010|)
Kirikukogud ja kaanonid – õigus ilma kohtuta? (KesKus 12/2010|)
Patriarhid, metropoliidid ja teised (KesKus 7-8/2011|)
Askeedid ja anahoreedid – ida munklus (KesKus 9/2011|)
Järgmistes KesKus’i numbrites:
Liturgia ja usklik
Liturgia ja maailm
Ikoonid – nähes nähtamatut
Kirikuisad – Basileios Suur
Kirikuisad – Johannes Kuldsuu
Kirikuisad – Aleksandria Athanasios ja Kyrillos