Klassikalise kristluse voolude hulgast kannab õigeusu kirik ehk kõige enam edasi arusaama, et just jumalateenistuses väljendub ristiusu süvim olemus. Liturgia nii sisaldab kui ka kannab ja annab edasi usku ennast. Miski muu ei suuda seda efektiivsemalt teha. Sest kõik ülejäänu – olgu haridus, sotsiaalne teenimine, inimese argielu mõtestamine jm lähtub altari juurest.
Jumalateenistuse liigid
Liturgia on õigeusu maailmas ehk kõige kindlamalt piiritletud termin. Kui lääne traditsioonis tähendab liturgia iga avalikult ja kindlaksmääratud korra järgi toimetet jumalateenistuslikku akti, siis idas mõistetakse jumaliku liturgia (kreeka theia leitourgia, slaavi bo?estvenna liturgija) all vaid armulauaga jumalateenistust. Sellele lisanduvad iga päeva või püha tundide teenistused, mille praktiseerimises on palju erisusi kloostrite/katedraalide ja tavakoguduste vahel. Kõigile pole kõik kohustuslik, küll aga võimalik.
Siia võib lisada erinevate eluetappidega seotud kristlikud riitused, nagu ristimine/salvimine, laulatus, kõikvõimalikud (ka vaimulikuks) pühitsemised, matmine jne.
Aga nii lääne kui ka ida klassikalise arusaama ühendavaks jooneks on liturgilise elu jagunemine aasta, nädala ja päeva pühitsemiseks rohkem või vähem avaliku jumalateenistuse kaudu. See võiks siis olla nüüdisaegse sekularismi süüdistuste kohaselt üks kristliku imperialismi vorme. Viimane aga olgu pigem naljaks, kui sedagi.
Pühade liigid
Kirikuaasta ortodoksi kirikus algab erinevalt lääne harjumusest mitte advendiajal, vaid 1. septembril. Aasta pühitsemises (ehk jumalateenistuslikus eraldamises) omakorda on nii suured kui vähemad, nii liikuvad kui liikumatud pühad.
Suurimaks suurematest peetakse Kristuse ülestõusmise püha. Õieti on see nii suur, et teda suurpühade hulka ei paigutatagi. Ja veel suurem on saladus, kuidas ülestõusmispüha või kristlik paasa võib varieeruda lääne ja ida vahel ühe kuni viie nädala pikkuse vahega. Selle saladuse väljauurimise jätaksin esialgu huvitet lugeja hooleks.
Järgnevad 12 suurt püha liigitatakse Issanda ja Jumalaema pühadeks. Kui liikvele minna bütsantsi aasta rütmis, on need: Jumalaema sündimise püha (8.09), Issanda risti ülendamise püha (14.09), Jumalaema templisseviimise püha (21.11), Issanda sündimise püha (25.12), Issanda ilmumise püha (6.01), Issanda templissetoomise või kuulutamise püha (2.02), Jumalaemale elik Issanda kuulutamise püha (25.03), palmipuudepüha, Issanda taevaminemispüha, nelipüha ehk Püha Vaimu või kolmainupüha, Issanda ilmumispüha (6.08) ja Jumalaema uinumispüha (15.08).
Neile lisanduvad kõik pühapäevad kui Kristuse ülestõusmispühad mikroskoobis. Ja siis sõltub juba kohalikust rahvuskirikust, kogudusest ja kloostrist see, milliseid muid päevi/pühi peetakse avaliku teenistuskorraga ja milliseid meenutatakse koduste palvetega.
Sümbolite liigid
Jumalik liturgia ja muud jumalateenistused peetakse tavapäraselt kirikus. Loomulikult on olemas ka kõikvõimalikud erandid, kuid kirikuhoone näitab märgiliselt ise parimal moel seda, mis toimub.
Selleks ongi ortodoksi kirik nii värvi- ja sümboliküllane. Isegi ilma teenistusliku elu pulbitsemiseta kõneleb ta Kiriku kui Jumalarahva loomusest ja saatusest. Seda oma struktureeritusega eeskojaks, rahva kojaks ja altariks; ikoonidega puidul või freskodena ja kirikutekstiilidega. Ja parimal võimalikul moel avaliku teenistuse kaudu, kus Piiblist ja pärimusest lauldu sulab kokku viiruki, vaimulikurõivaste, liikumise ja paigalseisuga. Ikka vastavalt konkreetse teenistuse rütmile. Selleks, et inimene saaks kõikide meeltega haarata toimuvat ja seda mitte ainult kõrvaltvaatajana hinnata, vaid ka osaleda.
Osalemise liigid
Kuna kirik jaguneb vaimulikeks ja ilmikuteks, kogunetakse kirikuhoonesse erineval moel. Näiteks olgu siinkohal liturgiateenistus.
Vaimulikud tulevad (ehk) varem ja valmistavad palvetega ennast ning armulauaannid juba avaliku palve saatel altaris ette. Kogudus siseneb läbi eeskoja ja võtab sisse oma koha kirikulaevas elik suures kojas. Ja nii jätkubki – osa teenistusest kõlab taevast-maad siduvast altarist ning osa maisest, kuid taevasse ülendatud kogudusekojast.
Ja siis saabki preester või piiskop kuulutada: “Kiidetud olgu Isa ja Poja ja Püha Vaimu kuningriik?” Nii algab jumalik liturgia, ja jätkub vastastikku tervituste, palvete ja laulmiste rütmiga – vaheldumisi vaimulike, koori ja ülejäänud koguduse poolt.
Sissejuhatav osa kulgeb (ideaalis diakoni lauldava) palve ehk ekteenia ja kolme psalmilise antifooniosa saatel. Diakoni ja koori/koguduse lauldavad ekteeniad on siin ja edaspidigi n-ö refrääniks ning siduvaks mördiks, mis liturgia erinevalt protestantlisest teenistusest teeb pigem palvetavaks kui pedagoogiliseks. Kuid õpetlikku edasiandmist pärimusest on igas liturgias küllaga, kui vaid kuulata oskad!
Kolmkordpüha-lauluga astutakse Jumala Sõna kuulutavasse ossa. Siin saab näha väikest sissetulekut/protsessiooni ning kuulata päevakohast Pühakirja ja vastavalt kohalikule traditsioonile selle aktualiseerimist jutluses.
Alles siis on – taas vaimulike ja koguduse lauldava hümnograafia ning palvete saatel – esil liturgia kõrgpunkti algus. Viimast alustab rahutervituse vahetamine ning ühine usutunnistus.
Kõrgpunktiks on nimelt armulaua pühitsemine (liturgia üksiti pikim osa), millest suurem osa on kaetud koori lauldava hümnistikuga. Siiski praktiseeritakse siin-seal ka armulauapalve kuuldavat retsiteerimist vaimuliku poolt.
Kõrgeim liik?
…ei seisne milleski muus, kui õiguses vastu võtta Kristuse ihu ja verd leiva ja veini kaudu. Eeldusena küll “imperialistlik” liigitus, kuna ortodoksid võtavad armulauale vaid ortodokse, ristituid ja salvituid.
Armulaua jagamisele (koos eelnevate ja järgnevate palvetega) leiva ja veini kujul ning karikast ja lusikaga järgneb lõpetus. See tähendab tänupalveid ning õnnistamist.
Tänapäeval saavad üldjuhul ka mitteortodoksid osa antidooronist ehk annina toodud, kuid armulauaks pühitsemata leivast ja veinist (kuid seegi õnnistatud palvetega) liturgia lõpus.
Sekulariseerunud ja samaaegselt ka mitmekonfessiooniliseks muutunud maailmas pole ortodoksne jumalateenistus hoolimata oma traditsioonilisest dünaamilisusest enam päris sama. Kuid võimaluste paljusus korrapärast traditsiooni teostada annab sellele ikka atraktiivse kuju. Ning mitte ainult – lisab ka ajatu mõõtme, mis viitsimise, õppimise ja avatuse korral ajalikkuseski avaneb!
***
Võimaluste paljusus korrapärast traditsiooni teostada annab ajatu mõõtme, mis viitsimise, õppimise ja avatuse korral ajalikkuseski avaneb!
***
Tauno Tederi idakirikute sarjas on varem ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
Bulgaaria ning Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (KesKus 7-8/2009|)
Rumeenia ja Gruusia kirikud (KesKus 9/2009|)
Süüria ja Eesti kokkupuutejooned (KesKus 10/2009|)
Aafrika sarve ristirahvas. Koptid ja etiooplased (KesKus 1/2010|)
Armeenia taevasest valgusest rõõmustajad (KesKus 2/2010|)
India usklikud skeptikud (KesKus 5/2010|)
Sissejuhatus kirikukogudesse, kaanonitesse ja liturgiatesse (KesKus 7-8/2010|)
Nikaiast Nikaiani – kirikukogud ja kaanonid (KesKus 10/2010|)
Kirikukogud ja kaanonid – õigus ilma kohtuta? (KesKus 12/2010|)
Patriarhid, metropoliidid ja teised (KesKus 7-8/2011|)
Askeedid ja anahoreedid – ida munklus (KesKus 9/2011|)
Kloostrid ja rahvas (KesKus 10/2011|)
Järgmistes KesKus’i numbrites:
Liturgia ja maailm
Ikoonid – nähes nähtamatut
Kirikuisad – Basileios Suur
Kirikuisad – Johannes Kuldsuu
Kirikuisad – Aleksandria Athanasios ja Kyrillos