Nagu kõigile hästi teada, on religiooni läbi kogu ajaloo üritatud kasutada sageli täiesti ilmalike eesmärkide saavutamiseks. Et ajalugu ei saa kunagi lõppeda, siis jätkub selline tegevus ka tänapäeval.
KORNELIUSE KÄSK
Üheks tuntumaks näiteks on selles vallas kahtlemata Al-Kaida nime all tuntud liikumine, mis üritab religiooni võitlusvahendina kasutades taastada araabia kalifaati enne, kui lõppeb otsa nafta, millest loodetakse abi kavandatava suurriigi tõstmiseks maailma juhtivate jõudude hulka. Kui Al-Kaida näol on tänaseks tegemist pigem ideoloogia kui selgepiirilise organisatsiooniga, siis organiseeritud religiooni ehk kiriku rakendamine ilmaliku ülemvõimu saavutamiseks on teema, mis puudutab Eestit hoopis lähemalt kui sageli osatakse arvata.
Näiteks Tõnismäel asuva pronkssõduri teisaldamise üle peetavad arutelud on jõudnud välja selleni, et peaminister Andrus Ansip nõustus metropoliit Korneliuse seisukohaga, mille kohaselt kuju teisaldamist tuleks vaadelda eraldi selle lähistel puhkavate säilmete ümbermatmisest. Kui ümbermatmise suhtes on jõutud üksmeelse otsuseni asi ära teha, siis teisaldamise osas ei suudeta ikka veel midagi otsustada.
Peaministri arvates peaks antud küsimusega hakkama tegelema Riigikogu. Moskva patriarhaadile alluv õigeusu kirik aga leiab, et pronkssõduri näol on tegemist Kolmanda Reichi inimvihkajaliku ideoloogia üle saavutatud võidu sümboliga ja selle saatuse osas ei saa olla mingeid kahtlusi – kuju peab jääma oma kohale!
KAPO PAJATUSED
Vene õigeusu kirik peab küll võimalikuks rääkida inimeste säilmete ümbermatmisest, kuid on samas kategooriliselt vastu Nõukogude Liidu võidu auks püstitatud kuju teisaldamisele. Ükskõik, kas Tõnismäel asuvat pronkssõdurit tõlgendada võitja, vabastaja, anastaja, vallutaja või traagilise kaotajana, kes on jäänud ajaloo hammasrataste vahele, kiriku isade resoluutne suhtumine tekitab ometigi hämmingut ning vajab lähemat selgitust.
Kui jutt käib inimeste ümbermatmisest, siis on kirikutegelaste seisukohtade ärakuulamine mõistetav, kuid miks võtab üks kirik üldse sellise resoluutse seisukoha monumendi osas, mille seotus usuküsimustega on pehmelt öeldes küsitav? Võib-olla seepärast, et tegemist ei ole päris tavalise kirikuga. Väidetavalt jäeti kaitsepolitsei viimase aastaraamatu avalikust versioonist poliitilistel põhjustel välja viited vene õigeusu kiriku kaudu toimuvale luuretööle (sooviti vältida presidendivalimistesse sekkumist), kuid varasematel aastatel seda teemat nii tundlikuks ei peetud.
“Ei ole saladus, et läbi ajaloo Vene riigivõimuga tihedalt seotud olnud vene õigeusu kirik on ka kaasajal oluliseks vahendiks Vene Föderatsiooni suurriiklike huvide elluviimisel,” märgiti 2003|. aasta kokkuvõttes.
Kapo andmetel on Vene võimude üheks peamiseks eesmärgiks kirikutemaatikaga seoses hoida Eestit ka õigeusu küsimustes oma mõjusfääris. Kiriku varadega seotud teemade tõstatamine olla teeninud eelkõige Venemaa suurriiklikke välispoliitilisi ambitsioone.
KIRIK, VÄRBAMISE KESKUS
Eesti taasiseseisvumise järel tagastati siinse õigeusu kiriku varad Konstantinoopoli patriarhaadile alluvale Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule, mis tegutses vahepealsed viiskümmend aastat eksiilis. Tänagi kuulub suurem osa Eestis tegutsevatest õigeusu kogudustest just sellesse kirikusse. Kremli ja Moskva patriarhaadi survel sõlmisid apostlik-õigeusu kirik ja Eesti riik 2002. aastal kokkuleppe, millega tagastamisele kuuluvad, kuid sellel hetkel vene õigeusu kiriku käsutuses olnud sakraalhooned, jäid riigi omandisse – riik omakorda andis need viiekümneks aastaks vene õigeusu kiriku kasutusse.
Tulemuseks on see, et Eesti aladel tegutseb kõrvuti kaks õigeusu kiriku organisatsiooni, ning üks neist on tihedalt seotud Venemaa võimuringkondadega. Kuigi vene õigeusu kiriku aktiivne toetajaskond on kaitsepolitsei hinnangul Eestis tunduvalt väiksem kui kirikuisad üritavad näidata, jätkub uute kirikute ehitamine.
Tallinna keskerakondlik linnavalitsus eraldas alles hiljuti tasuta krundi vene õigeusu kiriku ehitamiseks keset Lasnamäe elamurajooni. Arvata võib, et tänu soodsale asukohale kujuneb Lasnamäele kerkivast kirikust oluline värbamiskeskus. Kuid see teema ei ole poliitiliselt korrektne ega kuulu seetõttu arutamisele. Väärib märkimist, et Moskva patriarhaat üritab innukalt haarata tugevamat kontrolli vene õigeusklike üle ka Lääne-Euroopas, kuhu selle käed “raudse eesriide” eksisteerimise ajal kuigivõrd ei ulatunud. Alati ei kulge sellised katsed ilma tagasilöökideta, kuid need jätkuvad.
HUNDIST LAMBANAHAS
Bol?evike riigipöörde järel vene emigrantide poolt loodud Vene Õigeusu Kirik Väljaspool Venemaad võttis hiljuti vastu resolutsiooni, milles väljendas soovi ühineda Moskva patriarhaadile alluva vene õigeusu kirikuga.
Kuid Suurbritannias ja Iirimaal viisid Moskva punutud intriigid hoopis vene õigeusu kiriku lõhenemiseni. Suurem osa senistest vaimulikest on nüüd läinud seal üle Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse, sest Kremliga seotud Moskva patriarhaadi tegevus ja käitumine ei olnud neile vastuvõetavad.
Suurbritannias juhtunu peaks meilegi meenutama tuntud ütlust hundist lambanahas, sest mõnikord võivad isegi vagamehed teenida Saatanat, kuigi nende jüngrid ega nad ise ei pruugi seda alati märgata või endile teadvustadagi.