Rühmitus Tawhid al-Jihad tappis 7. oktoobril briti inseneri Kenneth Bigley, lõigates tal pea maha. Situatsioonis näidati üles lausa erakordset argpükslikkust: seitse meest astusid ühe kaitsetu vangi selja taga. Kuid Idas suhtutakse inimestesse tihti nii, et sellel otsa ega äärt ei ole.
Heidame nüüd pilgu maailma esimese pantvangikriisi telgitagustesse. Kairo, Tuhande Minareti linn tõusis Abbasiidide kalifaadi ajal oma hiilgavasse kõrgusse, seal vesteti enamus “1001 öö lugudest”. ?ahrazad pidi tuhande ja ühe öö jooksul jutustama valdjas ?ahrijarile lugusid, sest valdjas oli unetu, traumaatilise ja lolli iseloomuga ning pealegi naistevihkaja. Harilikult pannakse “araabia ööde” kirjanduslikku traditsiooni väga imeks, sellest otsitakse Lääne inimesele kasulikke psühhotehnikaid ja Hollywoodki väntab teemast filme, eelistades peamiselt Aladdini teemat.
?ahrazad oli ilus naine, neitsi, ja tema nimi tähendab pärsia keeles “linnas sündinud”.
JUTUSTA VÕI MUIDU SURED
Tegelikult on “Tuhat ja üks ööd” väga sünge lugu. Tegemist on pantvangikriisiga otseseimas mõttes: kui ?ahrazadi jutulõng katkema peaks, siis läheb naine tapale. Enne kohtumist suure muinasjutuvestjannaga võttis valdjas ?ahrijar (“Kuningas”) (tõenäoliselt mõeldud samanimelist Iraani kuningat, üht Sassaniidi, kes valitses 590-628, saatuse irooniana on muide tegemist Winston Churchilli kauge sugulasega) igal öösel neitsi oma sängi, “tegi enda omaks ja tappis ta ära.” ?ahrijar valitses Sassaniidide impeeriumi pealinnas Ktesiphonis, umbes 40 kilomeetrit praegusest Bagdadist, kuid raamatus on neiu pandud jutustama just Samarkandi, vähemalt on Samarkandi nimetatud ühes kohas.
Raamatus olevad viited Sassaniididele on kõigest irooniliseks vihjeks, sest tegelikult kuulub “1001 öö” traditsioon ainuüksi araabia, mitte muistse pärsia kultuuri juurde.
7. septembril 2004| rööviti Bagdadi kesklinnas, mitte kaugel ühest ?ahrazadi võimalikust jutustamispaigast itaalia abiteenistusetöötajad Simona Pari ja Simona Torretta. Kuriteo võttis enda peale brigaad Ansar al-Zawahiri (“Zawahiri Kaaskond”) Kas ka need kaks naist sel kombel lugusid jutustama pidid? Vaatamevaatame.
KUUSIRP LÕIKAB JUTULÕNGA
“Ja hommik jõudis kätte ja katkestas ?ahrazadi jutulõnga. Aga kui käes oli viies ööaeg, ütles väike õde vanemale: “Kui sa veel magada ei taha, siis lõpetad ehk oma jutu.””
Lähistroopikapiirkonnas, ka Vahemere eresiniste vete ja selle kallaste tuiskliiva kohal loojub ja tõuseb päike äkki. Hommik jõuab kätte väga kiiresti ja just seda tahabki “1001 öö” kollektiivne autorkond ütelda. Mäletab allakirjutanugi ühte kiiret päikeseloojumist, päevaveeru välkkiiret kadumist Tuneesia lõunatipus, Saharas. Meie kaamel ei sattunud sellest sugugi ärevusse, ta pööras oma tagumiku rahulikult El-Mouradi neljatärnihotelli poole, mille siseõues sädeles hurmavalt soe bassein. Pimedus tuli ja kõik tähed olid äkki näha. Aga kuumas kõrbes oli iseäralik lõhn. Seal kasvas niisuguseidki taimeid, mida araablased hiljem kasutasid osavalt ära oma parfüümide valmistamisel.
Niipea, kui pärslasteni jõudis destilleerimise kunst, hakkasid sellised naised nagu ?ahrazad kasutama lõhnaaineid, mis valmistatud taimedest, millised näiteks Tuneesias vahest hotellide esistes nn “roosiaedades” kasvavad. Majoraanilt, tüümianilt, kummelilt, mooruselt, apteegitillilt, koriandrilt, jasmiinilt, piparmündilt, iisopilt ja hennalt saadi lehti, varsi või võrseid, neid pandi likku või “küpsetati” päikesekuumal kivil. Ja naised said väga hea lõhna külge.
KUIDAS MUINASJUTUVESTJA LÕHNAS?
Nagu öeldud, oli ?ahrazad pärsia nimega araabia naine, tema paigutamine Sassaniidide impeeriumi vaimsesse tsentrumisse zoroastrianistlikku keskkonda polnud muud kui osav poeetiline müstifikatsioon. Milline ta siis oli? Vesiir ütles ise, milline: “Tal oli imeilus piht, ovaalsed põsed, täiuslikud näojooned ja surmaaga [kulmuvärviga] jumestatud kulmud. Ja peas oli tal sininarmaline siidrätik, kõrvades aga kõrvarõngad ja käerandmetel võrud.” Prohvet Muhamedile meeldis kampriõli, aga tema järgijad jätkasid pidevalt traditsiooni puhastada mo?eeseinu lahja roosiveega. Vooruslik naine pidi olema nii puhas, värske ja “aromatiseeritud” nagu roosiveega pestud mo?ee-esine hommikul kell neli, kui Idamaa lõppevas öös pole veel nii kuum.
Siis tuli ?ahrazad puhtakese, aga mitte eriti puhanuna valdja baldahhini ette, kus valdjas tegi ta kiiresti “omaks”, s.o. keppis teda.
Enne kõiki neid sündmusi oli vesiir, ?ahrazadi isa olnud väga murelik, neitsisid polnud linnas enam võtta, kõik meheleminekueas tütarlapsed olid linnast jalga lasknud, et mitte sattuda misogüünse ?ahrijari noa või kirve alla.
?ahrazad oli haruldaselt sõnaosav, sest ta oli palju lugenud, eriti kõiksugu kroonikaid. ?ahrazadi jutustustele rääkis mõnikord vahele vesiir, andes edasi oma, vesiirlikku infot.
SILD BAGDADI
“Tuhande ja ühe öö” pantvangikriisi sarnasus Bagdadis vangistatud naissoost humanitaarabitöötajatega on täiesti ilmne. Viimastele vesteti samuti lugusid: islamist. Nad kõnelesid Reutersile, et neile sisendati: tegelikult ei tapetagi neid iial. Loomulikult pidid nemadki oma õnnetus kolmenädalases pantvangistuses lugusid rääkima, sest vastasel korral oleks neid kinni pidanud mustadel meestel väga igav hakanud. Pari/Torretta intervjuust oli selgelt välja lugeda, et neid “ei tehtud omaks” “Tuhande ja ühe öö” mõistes.
Sel kombel võib Parit ja Torrettat otseselt ?ahrazadi vaimseteks järeltulijateks pidada. Pari ja Torretta tõid Iraagi lastele õpikuid, riideid ja tegelesid joogiveega rahvusvahelise abiorganisatsiooni “Un Ponte per Baghdad” raames, projekti nimi tähendab silda Bagdadini.
Ühel päeval nad siis röövitigi relvaga ähvardades ja sõidutati autoga minema.
Pari ja Torretta asusid pantvangistajaile kohe oma töö põhimõtteid selgitama. Pantvangistuses ei filmitud neid kunagi ega saanud nad ka käsku pöörduda Itaalia peaministri Silvio Berlusconi poole.
RAHVUSKANGELASED
Itaalia välisminister Franco Frattini sõitis ringvisiidile Pärsia lahe riikidesse, et tekitada rahvusvahelist survet kahe naise vabastamiseks. Varsti pärast seda anti pantvangistajaile väidetavalt miljon USA dollarit ja daamid pääsesid vabadusse. Saudi printside ja Ühendemiraatide valitsejaperekonna Maktoumi rahakotirauad ei ole kunagi roostetanud, kui tarvis tegutseda õilsatel eesmärkidel, mäletatavasti maksis Rashid al-Maktoum kinni ka suure osa Jukose võlast. Kes neid rahastajaid just teab?
Oleks aga väga rumal arvata, et need kaks vaga neitsit ilusate silmade pärast lahti lasti. Seltskond, kes neid vangistas, tunneb üksnes jõu ja raha keelt, kuigi nad oma pantvangide ees väidetavalt isegi vabandasid.
30. septembril ilmusid Pari ja Torretta ise välja. Loorid näo ees, tulid nad Bagdadi äärelinnas asuvasse Punase Risti hoonesse. Torrettat tuli isegi veenda, et ta loori näo eest ära võtaks – enam ei olnud mingit vajadust seda seal edasi hoida.
Jõudnud tagasi Itaaliasse, muutusid Pari ja Torretta lausa rahvuskangelasteks. Pari ilmus pressikonverentsile võrgutavas kleidis, sarnanedes nüüd pigem modelliga. Torretta teatas, et islamivõitlejatel on õigus võidelda Iraagis kehtestatud nukuvalitsuse vastu. Ta leidis, et Itaalia peaks oma väed kiiresti Iraagist ära tooma.
Lootustandvatel nootidel lõppenud Pari, Torretta ja ?ahrazadi pantvangikriisid lõppesid kenasti, arvatavasti sellepärast, et tegemist oli siiski naistega. Preilid abistajad elavad edasi, paavstilt on nad palju julgust ja jõudu juurde saanud. Kuhu on aga maetud ?ahrazad? Kui selline naine kord 6. sajandi lõpul eksisteeris, on ta maetud Ktesiphoni (araabia keeles Al-Madain = “linnad”).
Kuna ?ahrazad kandis pärsia nime, võis ta oma lood rääkida just Ktesiphoni palee neljakümnemeetrise kaare all või läheduses. Ja tema andunud kuulaja oli ka seal. 5. aprillil 2003| aga ilmusid sellesse piirkonda aga USA rasked sõjaväesõidukid. Kõik ilus oli läbi. Kohutava müra ja käraga keerasid nende juhid ära enne paleed ja rajasid oma autoparkla muuseumi territooriumile, nii et maa värises. Ühele iraaklasest “siseturistile”, kes mõni aeg hiljem seal pildistada üritas, ütlesid sõdurid: Go away, asshole. Turist küsis: Why are you speaking to me like that? Ja sai ka vastuse: Go away or I swear to God I’ll kill you.
?ahrazadi võimalik kalm oli nüüd siis rüvetatud.