Eestis pole just väga tegeletud riigis enam kui 50 aastat kestnud Nõukogude okupatsiooniaegsete kuritegudega. Pole uuritud, kes on kuritegudes süüdi ning süüdlasi pole ka karistatud. Terroriohvrite ees pole vabandatud ning nad pole ka avalikult saanud oma üleelamistest rääkida.
Suluseisu oleks vaja, nagu Ida-Saksa tõbrastega
Riigis on veel tänaselgi päeval suur hulk allasurutud tuska. Pea igal perekonnal on jutustada sünge lugu. Paljud pered lagunesid, kui mehed olid sunnitud riigist põgenema, inimesi vangistati meelevaldselt ja saadeti kümneteks aastateks Siberisse. Mitmed kaotasid oma elu kommunismivalitsuse tooretes kätes. Ohvrite ainus kuritegu oli see, et nad olid isamaale truud.
Nõukogude ajal oli igas kvartalis ja külas ülesandja, keda kõik tundsid. Okupantide käsilased on jätkanud oma elu taasiseseisvunud riigis, justkui midagi poleks juhtunud.
Näiteks Ida-Saksamaal on endised Stasi ülesandjad sattunud täielikku ühiskondlikku suluseisu. Häbi ja põhjustatud kannatuste tõttu on paljud neist muutnud oma nime ning elukohta.
Varsti on hilja
Varsti on juba hilja. Paljudest Eestis toimepandud kuritegudest on möödunud juba 60 aastat. Terrori eest vastutajad ja selle ohvriteks langenud inimesed on eakad, mõned neist juba surnud. Võib-olla Eestis soovitaksegi, et asi selliselt unustataks.
Eestis hüpati 1990-ndate alguses innukalt kapitalistlikku süsteemi ja üritati aktiivselt eitada ahistavat, tumedat ja õnnetut minevikku. Häbeneti tunnistada nööri otsas talutatava lamba rolli. See on loomulikult väga inimlik, inimene soovib ju minevikust mäletada vaid meeldivaid seiku.
Kas põhjus võiks peituda selles, et Eesti poliitikud ei soovi rääkida okupatsiooniajast, kuna nad ise olid osa süsteemist? Nii mõnigi Eesti nüüdisaegne poliitik kuulus omal ajal komparteisse. Vahest nad kardavad?
Eestis ei vajata vältimatult kohtuotsust ja karistust. Olulisem oleks sündmuste uurimine, avalikult tõe rääkimine ning ohvrite ees vabandamine. Nii on tehtud näiteks Lõuna-Aafrikas, Ruandas ja Kambod?as.
Salatsemist on ka Soomes
Kuigi väidetakse, et Talvesõda ühendas Soome rahvast, tekitasid 1918. aasta sisesõja sündmused – eriti kaotajates – kibeduse, mis taandus alles peale viimase vabadussõja üle elanud inimese surma.
Kui Eesti lähiajalugu avameelselt ei käsitleta, jääb elanikkonna kollektiivmällu lahtine haav, mis mõjutab ka pealekasvavaid põlvkondi. Salatsemisest ja vaikimisest saab aktsepteeritud komme.
Salatsemine pole võõras ka Soomes. Siinkohal on heaks näiteks n-ö “Tiitise nimekiri”. Endine kapo juht Seppo Tiitinen sai oma haldusse nimekirja, kus olid kirjas 1970-ndatel Ida-Saksa luureteenistusega seotud soomlaste nimed. Nõudmistest hoolimata pole seda nimekirja kunagi avaldatud.
Eestis on Nõukogude aja õudustest pealiskaudselt räägitud. Televisioonis on näidatud kommunistide kuritegudest peamiselt välismaiseid dokumentaale. Eestlaste saatustest pole räägitud. Meedia pole mingil põhjusel tahtnud asjasse sekkuda.
Ehk on halbu asju lihtsam käsitleda teatud distantsilt. Soomlased või soomestunud kirjanikud ja filmimehed on ainsatena rääkinud hirmu ja ahistuse inimlikust poolest. Parimateks näideteks on Sofi Oksanen ja Imbi Paju. Nad on jutustanud ilustamata ja avatult Nõukogude aja kuritegudest Eestis ning kirjeldanud, kuidas inimene või pere selle tõttu kannatas.
Mõne aasta eest Eesti noorte kultuuriaktivistide algatusel loodud särk “Kommarid ahju” on olnud üks väheseid katseid äratada eestlastes huvi nende juhtide tausta suhtes. Särgile oli trükitud nimekiri nüüdsetest Eesti poliitikutest, kes kuulusid Nõukogude okupatsiooni ajal komparteisse. Eesti meedia sildistas noorte meeste toimingud kuulsusejanuseks populismiks.