Tõesõna, ega noorel praegu kerge ole. Ülikoolist välja jääda – kus siis sellel häbil ots. Kutsekooli nagu ka hästi ei tahaks minna, mingiks puusepaks või õmblejaks? Lõhub veel käed ära? Jah, jube mõeldagi.
Päris keeruline seis, mis siin salata. Noh, vähemalt ambitsioonikusega on noorte puhul kahtlemata kõik korras. Neil on nii väärtused kui ka prioriteedid. Bakalaureusekraad terendab selgelt silme ees. Kunagine vägev kergejõustiklane Carl Lewis pani ka poisikesena koju seinale silte: tänavu pean hüppama nii kaugele, järgmisel aastal veel kaugemale – ja on nüüdseks olümpiasangar.
Nii et selle nurga alt vaadatuna pole hädaldamiseks vähimatki põhjust. Ometi – meeletu tormijooks kõrgharidusele on ülikoolidesse kohati toonud ehk natuke liiga “huvitavat” või, kui soovite, “boheemlaslikku” kontingenti.Vaadake ise:
“Ma tulin, jah, praegu kooli ainult sellepärast, et siis antakse õppelaenu – saab auto osta. Hiljem töötan kolm aastat õpetajana, laen kustutatakse, ja ongi masin tasuta käes.”
Sellised on riigi kulul õppiva tudengi salakavalad akadeemilised ambitsioonid.
“Kui ma kunagi mõne raamatu läbi loeksin, küllap mul siis ka oleks üks lemmikraamat.”
Ja säärane noore filoloogi vastus õppejõupoolsele järelpärimisele lemmikkirjanduse kohta.
Piltlikult öeldes – olümpiavõidust on siinkohal asi väga kaugel. Kvantiteet teeb kvaliteedile ilmselgelt liiga, ja kui sisseastumisralli lähiaastatel samasuguse hurraaga jätkub, läheb olukord aina hullemaks. Muidugi, suur osa “sellistest” kukub enne lõpetamist ülikoolist välja. Ent kurbnaljakat tõika, et vähemalt samapaljud arusaamatul moel ka lõputööni ära nihverdavad, tõrgub terve mõistus aktsepteerimast
Milles asi? Nullilähedases akadeemilises võimekuses? Vaevalt. Pigem on nullilähedane nii mõnegi ülikoolinoore motiveeritus, arusaam sellest, miks üldse ülikooli tuldud sai. Sest aina veidramaid vorme võttev erialane ignorantsus – ka see, kui filoloog põhimõtteliselt raamatuid ei loe – paneb tasapisi pead raputama küll.
Teadustöö ei motiveeri ülikoolilõpetajaid juba ammu. Jah, väikesed palgad, öeldakse. Viletsad tingimused. Liiga suur koormus. Jne, jne, jne. Noh, raasuke tõtt siin muidugi peitub – aga kui tudengi erialane huvi juba kõrgkooli astudes olematu on, kas võibki siis temalt muid seisukohti oodata? Kui ülikoolis käiakse aina rohkem vaid selleks, et minimaalse vaevaga punktid kokku ja paber põue saada, pole siin ju midagi imestada. Nagu paljude diplomiomanike erialases kompententsis üleüldse.
Kes selles kõiges süüdi on?
Ülikoolide rektorid?
Härra Maimets?
Äkki hoopis ühiskondlikud hoiakud. Et: minge kõik ülikooli, siis olete hiljem lugupeetud positsioonil ja aitate kaasa riigi arengule. Noh häda pärast käib ehk kutsediplom kah, aga oskustöölised on üldiselt ikka lollimad. Ja nõnda edasi, pikalt ja laialt.
Sõnaga, ülikoolis käimine on muutumas mingiks tobedaks trendiks. Kõigil peab olema pildistav mobiiltelefon, Orkuti konto ja uudse lisana ka bakalaureusediplom. Kutseõpe, vaeseke, on sellisest staatusest esialgu valgusaastate kaugusel, olgu lood oskustööliste defitsiidi ja ärijuhtide üleproduktsiooniga kuidas iganes.
Näib, nagu oleks kõrgharidusasutused otsekui uudne pikapäevarühm, kuhu vanemad oma hellikutest võsukesi iga hinna eest sokutada püüavad. Tõsi küll, “päris” lasteaeda koha saamiseks tuleb lapsuke juba pärast sündi aegsasti järjekorda panna. Ent kui diplomite “ülistamine” samas vaimus jätkub, siis kaugel sellised ajad ülikoolide puhulgi on?
Tõepoolest, üks Maimets või Aaviksoo siin vaevalt suurt midagi ära teeb. Aga inimese, kes ülikooli vaid õppelaenu ja autoostu eesmärgil tuleb, võiks nad kahekesi nurka panna küll.
Samas, mõte iseenesest on muidugi päris nutikas ja mõned aastad “sunnitööd” pole korraliku sõiduauto eest ju ka ülemäära ränk hind?