Sel aastal küttis ilma soojaks sookvootide teema. Kuum suvi on meeli pisut jahutanud, aga ega ilm muuda üldist poliitilist kliimat. Nagu paljude uute asjadega, on ka sookvootide teemal tekkinud hulgaliselt segadust ja üksteisest möödarääkimisi ning aja maha võtmine ja järelemõtlemine võib ju asju selgitada, aga ei asenda arutelu.
NAISED JA TÄNAV
Eelnevatest poolikutest aruteludest on jäänud mulje, nagu oleksid sookvoodid midagi hirmutavat, mis keeravad kogu normaalse elu teistpidi ja seni vaikselt kodus toimetanud naised tulevad tänavatele ja hakkavad nõudma ning saavadki kõik kõrged ametipostid, mida siiani on sobivatele kandidaatidele antud vaid hariduse ja teadmiste alusel.
Tuletatakse meelde, kuidas ka Eestis on olnud naisi, kes kõrgele ametipostile sattununa on seal igasuguste sigadustega hakkama saanud ja hulgaliselt halvakspanu ära teeninud. Samas näitas suvi, et osa eestlasi ei olegi selle vastu, et Eesti president võiks olla naine ehk teisisõnu – tipp-poliitik võib vabalt olla naine. Ehkki presidendiga läks teisiti.
NAISED JA TEENED
Sõna “sookvoot” kõlab nagu vanade eestlaste viljapeksmise riist. Samas on selle viljapeksmise riista ja soovkoodiga sama asi – kasutage seda õigel kohal ja ärge asjatundmatute kätte andke.
Mille järgi jaotatakse meil tegelikult valimisnimekirjadesse paremaid positsioone või esitatakse kandidaate presidendivalimiseks? Tavaliselt ikka teenete ja tuntuse järgi. Kas aga nii on kõige õigem, kas nii on tagatud kõige parem esindatus ja kas kuulsus on midagi, mis teeb inimese automaatselt igale poole sobivaks? Või mis on need salapärased teened, mille tagamiseks tuleb kavalaid kokkuleppeid sõlmida? Tavaliselt on naistel meeste ees vähem teeneid, sest juba nõukaajal olid kõrgetel kohtadel ikka rohkem mehed ja pealegi ootavad mehed naistelt tihtipeale hoopis teistsuguseid teeneid kui meestelt. Naistelt teeneid oodates unustatakse sageli, milline haridus neil on või millised on nende tegelikud võimed. Kui on naine, siis ilmselt on hea teenindaja, mehed on ju kohmakad ja saamatud?
Mehed ja naised on erinevad ja tänapäevase feministi idee pole tõestada vastupidist. Kuid see erinevus ei seisne mitte võimetes ja oskustes, vaid pigem eesmärkides ja tegutsemise taktikas. Sada aastat tagasi arvati ka, et naised on kohe sündinud meestest rumalamatena. Õnneks seda luulut enam eriti paljud ei usu, aga hoolimata kõigest edutatakse meelsamini inimesi, kes on võimelised üle laipade minema ning inimene, kes agressiivselt oma üleolekut ei tõesta, jääbki tagaplaanile.
NAISED JA RUMALUSE ELIMINEERIMINE
Üldjuhul on mehed agressiivsemad ja harjunud oma positsioonide nimel võitlema. Juba pisikesed poisid panevad liidri rusikate abil paika. Tüdrukute liidrid on aga osavad suhtlejad ja lihtsalt meeldivad mängunurgakaaslased. Täiskasvanutena on võitluses meestega positsioonide pärast edukad vaid need naised, kes on võitlema õppinud poiste seltskonnas. Suhtlemisoskuse ja meeldiva inimese imagoga meestekeskses võimuvõitluses läbi ei löö, sest mehed tõlgendavad sellist käitumist kui nõrkust. Kogu selle mängu taga ei peegeldu nende inimeste muud oskused peale võitlusoskuse. Sookvoot on võimalus hinnata inimesi objektiivsemalt, jättes kõrvale võitlusvõime ning arvestada pigem üldiseid eesmärke ning inimeste tegelikke teadmisi ja oskusi.
Muidugi võib nüüd öelda, et poliitika ongi räpane mäng ja teistele ärapanemise oskus on sellises mängus vältimatu. Kas siiski on nii? Eestisiseselt me ju võime selgitada välja liidrid, kes kõige ebaõiglasemate jõumeetoditega ennast tippu rabelevad, aga me ei ole siin maailmas üksi. Eesti poliitikud on ennast välispoliitikas näidanud tegutsemisvõimetutena, sest Euroopas hinnatakse ärategemisoskustest hoopis kõrgemalt suhtlemis- ja läbirääkimisoskusi ja siin on abi pigem naiselikust kasvatusest. Kuid selleks, et ka targemad inimesed, kel agressiivsusest puudu jääb, oma sõna saaks sekka öelda, on vaja kõigepealt süsteemi, mis elimineeriks rumaluse. Sookvootide süsteem on rumaluse välja praakimiseks täiesti sobiv ja kindlasti sobivam kui käsi-peseb-kätt-süsteem.