Kes ka lõpuks Ukrainas võidaks – Ukraina pole enam see maa, mida ta oli enne novembrit 2004|. Ukraina näitas oma potensiaali – nii kodanikuühikonna kui ka kohana, kus on passionaaride olemasolu. “Tähesõdade” printsessi soeguga Julia Timoshenko on esinenud tõelise Janne d´Arcina.
Ukraina oran?hi revolutsiooni taga on sügavamad põhjused kui pelgalt, vene- ja läänemeelsete, konservatiiv ide ja liberaalide või võimu- ja kodanikuühiskonna vastuolud. Tõeline probleemide allikas on lämmatatud regionaalsus.
Õigupoolest oleks Ukrainast pidanud saama föderatiivne riik. Tegelikult ei kisu ju Lvov ainult Lääne külge ja Donetsk itta, vaid nad mõlemad tahavad sõltumatust. Ja mitte ainult nemad – ka Odessa tahab elada poodesski ja Simferoopol krimmi-moodi.
UKRAINA GEOPOLIITILINE OLUKORD
Tõsiasi on, et Ukraina pole geopoliitiliselt ühtne. Õigupoolest on tänanstes piirides Ukraina nõukogude aja sünnitis. Ju?t?enko räägib küll, et pole vahet Ida- ja Lääne-Ukraina vahel, aga see on tema populism. Ukrainlane ei tähenda täna pelgalt ka etnilist ukrainlast, sest näiteks vene keelt emakeeleks pidavate ukrainlaste arv ületab puhtvene vähemuse arvu.
Suur osa praegu Janukovit?it toetavast Ida-Ukrainast on teisiti tuntud ka väikevene alana. Siin on sellised keskused nagu Harkov, Donetsk, Lugansk, Dnepropetrovsk.
Aga teha järeldus, et etnilised juured on määravad, oleks siis ilmselt väär. Kataloonlased ja kastiillased, bretoonlased ja provansalsed, isegi preislased ja baierlased erinevad kultuurilt ja meelsuselt enam kui ukrainlased ja väikevenelased.
On huvitav, et 1991. aastal olid just idaoblastid kanged Venemaast lahkulööjad. Õigupoolest on vaimsus Ukraina idaaladel valdavalt majanduslik-utilitaristlik. Kes enam pakub, selle poolt ollakse. Kuid läänestumine ei ole Ida-Ukraina eliidile meelepärane: kellele on seal nende arhailist tööstust ja ristiisalikke klanne vaja?
Päris Lääne-Ukraina oli enne valdavalt Poola ja Leedu Suurvürstiriigi ala. Selle liitis N.-Liit enda külge nii enne kui pärast Teise Maailmasõda. Ju?t?enkot toetavad ka vanade traditsioonidega Kiievi ja Galiitsia piirkonnad.
Omaette ooper on Odessa ja Krimm. Need on pigem kosmopoliitilised alad, mis jäävad praegu küll “Janukovit?i piirkonda” kuid seal sõltub edasine pakkumistest. Siin ollakse üsna ettevaatlikud T?et?eenias võimutseva Mosva militarismi suhtes.
Ostapbenderliku suvitusõhkonnaga Krimm on liiga liberaalne, et minna täiesti kaasa oran?hi revolutsuiooni või ida autonomistidega. Võib eeldada, et Krimmi valik kaldub lõpuks siiski Lääne kasuks, kui oran?hid taipavad alles jätta autonoomse regionaalse poliitika ja ei hakka regiooni vägisi ukrainastama.
VÕIMALIKUD STSENAARIUMID
Lääs ja eriti USA on huvitatud Ukraina läänestumisest, et saada oma kontrolli alla suur puhverrikk Venemaa külje alla. Niinimetatud “anakonda strateegia” järgi kõlbab ka pingekolde allesjäämine. Ukraina oran?hi revolutsiooni kampaania rahastamine ja juhtimine toimub USA-st kirjutab hästiinformeeritud Guardiani kommentaator Ian Traynor.
Praegu on Lääne poliittehnoloogid olnud palju edukamad kui Moskva omad, keda juhib kurikulus vene-machiavelli Pavlovski, kelle tuntuim töö oli Alijevi kampaania Azerbaidzhaanis. Hale oli aga vaadata, kuis Pavlovski üks ässasid kõmustaar Kirkorov ajas pidevalt Ju?t?enko ja Janukovit?i nimed sassi jne. Võiks isegi öelda, et Janukovit?i napp edu tuli mitte Kremli poliitehnoloogide tõttu, vaid neile vaatamata.
On väär arvata, et globaliseerumine tähendab maailma ühinemist. See võib tähendada ka eraldumist. Globaliseerumine pole ju muud kui liberaalse mudeli üleilmastumine ja kahtlemata oli sellele kasulikum sõjakal Jugoslaavial lasta osadeks laguneda, mis oli küll väga verine. Aga T?ehhi ja Slovakkkia läksid lahku päris kultuurselt.
Ka Ukraina oran? revolutsioon võib lõppeda suht rahumeelse lahkuminemisega. Kuigi poliitehnoloogiliselt on see ikkagi nagu kahe Saksamaa või kahe Korea jagunemine. Megablokkide vahel. Ukrainat läbivad küll Venemaale elutähtsad nafta- ja gaasiliinid, kuid Ukraina on samas ka nende suurtarbija. Kodusõda Ukrainas katsuvad mõlemad pooled siiki ära hoida niikaua kui võimalik, sest see ei ole lahendus – lahendus on vaid föderaalne rahu ja regioonide sõltumatus.
Kui täit, ei saa, tee pool, õpetas Tootsi juba õpetaja Laur. Ukraina võimalik jagamine tundub kõrvalvaatajale küll traagilisena, kuid kui täit ei saa, siis võib pool rahuldada ka mõlemaid huvitatud pooli nii Läänt kui Venemaad. Ka halvimal juhul tõotavad Kremli nõunikud toetada venemeelset Ida-Ukrainat ja Krimmi Venemaale võib Ukraina jagunemine osutuda saatuslikuks. Nimelt võib “lõhestumisviirus” ka siia edasi kanduda.
Venemaa ei saa jaguneda küll Idaks ja Lääneks, aga siin võivad eralduda vanade kuulsate Novgorodi traditsioonidega Põhi koos vaba, mitte kunagi pärisorjust tundnud Siberiga ja Lõuna-Venemaa koos Kuldordust päritud totalitaarse ja bütsantslikult kiiskavuhke Moskooviaga.
Ukrainale oleks aga kõige õnnelikum saatus – kasutades oma puhverasendit Euroopa Liidu ja Venemaa vahel – targa pax föderalise all kujuneda “mega-offshore maaks” tõmmates kapitali nii idast kui läänest.