Vene natsid Moskvas meie saatkonna ees on pilt, mida näeme viimasel ajal iga nädal. Asja põhjus lihtne: pronkssõduri dilemmas ei ole Eesti võimud suutnud esile tõsta kõige olulisemat: see mälestusmärk sümboliseerib valedele rajatud müüti Teisest maailmasõjast, mille kommunistliku re?iimi ideoloogia tõstis üheks pealiiniks. Kõik selles müüdis on vale, absoluutselt kõik. Sovetiajastu võimsat taassündi üleelava Venemaaga ei ole selles küsimuses mõtet vaielda. Vaielda on võimalik ratsionaalselt esitatud argumentidega, usuga vaielda ei ole võimalik. Meie jaoks teeb asja keerulisemaks veel see, et osa erakondi on avalikult läinud selle valedele rajatud müüdi kaitsjate poolele. Seega läheb piir valede ja tõe vahel ka Eesti ühiaskonna sees. Venemaal on seetõttu mugav toetuda ühele osale poliitikutele Eestis.
PUNAARMEE, KOLOSS SAVIJALGADEL
9. maid kui võidupüha tähistati N. Liidus ametlikult riigipühana esmakordselt alles 1965. aastal. Ei Stalin ega ka Nikita Hru?t?ov pidanud vajalikuks N. Liidus Suureks Isamaasõjaks nimetatud Teise maailmasõja lõppu märkimisväärselt tähtsaks pidada. Stalin keelas pärast sõja lõppu võidukatele kindralitele ja marssalitele isegi sõjasündmuste avaliku meenutamise, rääkimata memuaaride kirjutamisest! Sõjale ei pühendatud raamatuid, laule ega kunstiteoseid. Alles puhmaskulmne Leonid Bre?nev tegi nn Suurest maailmasõjast valedele rajatud ideoloogilise sovetimüüdi.
Iga uue valitsejaga, muutus N. Liidus ka Teise maailmasõja tõlgendus. Nikita Hru?t?ovi ajal anti välja 6-köiteline Suure Isamaasõja ajalugu. Viimane köide ilmus 1965. aastal vahetult pärast Hru?t?ovi mahavõtmist, kuid kajastas veel tema ajal valitsenud tõdesid. Selles köites mainitakse Hru?t?ovi nime 162 korral, Stalinit aga ainult 6 korral ja eranditult negatiivses tähenduses. Uus kommunistide juht Bre?nev tegi juba ennast sõjakangelaseks ning riputas oma marssalikuue täis sõjaordeneid. Teine maailmasõda muutus Bre?nevi aja jutustustes rohkem parun Münchauseni imelisteks seiklusteks Väikesel maal.
PUHAS KAHURILIHA
N. Liidu juhtkond käsitles sõdurit pigem loomana, kahurilihana kui inimesena. Punaarmee sõdur sunniti sõdima julma terrori ja kommunistlikule ideoloogiale selja pööranud Stalini meelituste abil. Kui häda oli käes ja sakslased jõudsid Moskva alla, meenus Stalinile kirik. Kiires korras otsiti vangilaagritest välja veel elus olnud õigeusu preestrid. Seega on ka praegune Vene õigeusu kiriku patriarh Aleksi II õigupoolest Stalini poolt määratud kirikupea õigusjärglane.
Vangilaagritest GULAG-ist vabastati sõja puhkemise järel 600 000 kinnipeetut, et neid püssi alla panna ja sõdima saata. Samuti unustas Stalin klassivõitluse püha dogma ning asus 1941. aasta lõpul ja 1942. aasta algul moodustama Punaarmee koosseisus rahvusväeosi. See oli ka pääsemine paljudele Venemaale viidud eestlastele, kes tööpataljonides sisuliselt vangidena olid veel ellu jäänud.
Samas: sõja jooksul karistati sõjakohtute poolt 940 000 punaarmeelast, kellest 157 393 lasti maha. Desertöörluse eest karistati 376 000 punaarmeelast. Teist korda kutsuti armeesse 940 000 sõdurit, sest nad kadusid vahepeal kuhugi ära või hoidsid mobilisatsiooni eest kõrvale. Olgu võrdluseks toodud, et Saksa armees lasti kogu sõja jooksul (alates 1. septembrist 1939) karistuseks maha 2271 sõjameest.
LIPUGA VEHKIVA VENE NATSI SÜMBOL
Mingit Tallinna vabastamist muidugi ei toimunud, sakslased olid Punaarmee linna jõudes juba lahkunud. Tallinna vabastamise fakti kohta on olemas kõnekas lugu. 1944. aasta sügise sündmusi uurides avastas Eino Liiv, et oktoobris 1944 avaldati ühes kohalikus ajalehes kuulutus, milles paluti tallinlastelt Saksa sõjaväe mootorrattaid ja muud varustust Tallinna “vabastamislahingust” valmistatava “kroonikafilmi” võteteks. Et võltsitud kroonikafilme tõeliste sündmuste pähe esitati, oli tolle aja rindeajakirjanduse tavaline praktika. Seega toimuski Tallinna vabastamine vaid propagandafilmis.
Tõde peitub selles, et tegelikult maeti 12 punaarmeelast Tõnismäe ühishauda alles 14. aprillil 1945. Ja mis peamine, tegemist oli arusaadavalt ümbermatmisega! Ning muidugi ei maetud Tõnismäele ümber mitte ühtegi Punaarmees võidelnud eesti sõdurit, kuigi just eestlastest koosnev dessantüksus vallutas Tallinna.
Kõigi väidetavate langenute väidetav matmine ja ümbermatmine Tõnismäele on rohkem kui segane. Tegelikult ei ole kindlaid andmeid peaaegu mitte kellegi kohta nimekirjas tooduist. Isegi see ei ole selge, kas kõik nimed on üldse kusagil dokumentides langenutena fikseeritud.
Lisaks sellele kavandati monumenti, mille ideekonkurss pidi 15. aprilli 1945. aasta ajalehes “Sirp ja Vasar” mõtestama järgmist: “Isamaasõja monument peab näitama kogu maailmale meie rahva patriootilist tõusu, tema suuri hingelisi rikkusi ja võitlust saksa fa?istlike orjastajate vastu. Nähtavale peab tulema meie rahva sirgjoonelisus, iseloom ja kõrge arengutase. Isamaasõja monument olgu ülistuslauluks sõdur-inimesele, kes kehastab võitluses kõrgemaid inimväärtusi.”
Monumendi asukohaks määrati Võidu väljak või Harjumägi. Konkurss ebaõnnestus. Aga igas Nõukogude liiduvabariigi pealinnas pidi aga olema vabastajate monument koos vennashauaga.
TUGEV VASTULÖÖK, NÕRGAD ARGUMENDID
Venemaa on oma vastulöögi rajanud küllaltki nõrkadele argumentidel. Esimene pettumus tabas neid juba arhiivide läbitöötamisel. Väidetavalt Tõnismäele ümber maetud punarmeelaste langemise kohta õnnestus ainult kolme kohta saada ametlik arhiivikinnitus. Need on 125. laskurpolgus langenud leitnant Volkov, polkovnik Kolesnikov ja alampolkovnik Kulikov. Kas nad on aga ka Tõnismäele maetud on hoopis teine küsimus.
Venelased on suutnud ainsana üles otsida väidetavalt Tõnismäele ümber maetud Ivan Sõssojevi kaks tütart. Mõlematelt on võetud kirjalik avaldus, et nad on kategooriliselt vastu oma isa ümbermatmisele. Avaldus on saadetud president Putinile veebruari keskel. Samas ei suudeta öelda, millal ja kus on Sõssojev langenud, rääkimata juba sellest, et ta on üldse Tõnismäele maetud. Viimase võib aga väga sügava kahtluse alla seada.
Väidetavalt langes 125. laskurdiviisi kuulunud 657. laskurpolgu partorg Sõssojev Kahala järve ääres, nagu ka selle polgu komandör Kulikov. Sõssojevi ja Kulikovi nimed ilmusid pronkssõduri juurde mälestustahvlile alles 1974. aastal! Enne seda olid nad kahekesi kirjas kui tundmatud. 1974. aastal saatis Eesti NSV sõjakomissar kindralmajor Tuhkru kirja maetute täpsustatud andmetega. Selle põhjal tegid Tallinna linnavõimud kibekähku parandused ka nimetahvlitele. Sõjakomissari väidete ajaloolist paikapidavust ei kontrollinud keegi.
MEHED OMAVAHEL
Tegelikkuses käib Venemaa poolt pronkssõduri ümber hoopis suurem mäng, kuhu on kistud ka mõne Eesti erakonna juhtfiguurid. Missuguse, on selge eeslilegi. Missugune on selle mängu eesmärk? Venemaa-Saksamaa merealune gaasitrass, vene kapitali sissetung Eestisse või veel midagi enamat? Neid inimesi ei ole Eestis ilmselt palju, kes oskaksid nendele küsimustele vastata.
Kas pronkssõduri mujale kolimisel on alternatiivi? On! Väidetavad punaarmeelaste säilmed tuleb teist korda ümber matta niikuinii. Pronkssõdur võib sinna jääda vaid sel juhul, kui sellele ümber ehitada okupatsioonimuuseumi teine korpus. Kuid Eesti võimud ei suutnud rahastada isegi olemasoleva okupatsioonimuuseumi rajamist, see kerkis lõpuks eraannetaja toel. Miks peaks arvama, et nüüd suudetakse selline tark otsus ellu viia? Vaadake meie poliitilisele eliidile näkku ja kuulake näiteks Edgar Savisaart, Ain Seppikut, Andrus Ansipit või Tallinna linnavõimu keskerakondlasi. Kas sealt paistab, et need inimesed millegi sellisega iialgi hakkama võiksid saada? Loomulikult mitte! Selleski ei saa enam kindel olla, et nad Tõnismäele kraana tellida suudavad. Ansipi soov Savisaarele pronkssõduriga koht kätte näidata on muidugi võimas edasviiv jõud. Pärast pronkssõduri minemaviimist ei oleks ju Savisaare Keskerakond Kremli silmis enam ei keegi, nad pole mitte midagi ära teha suutnud. Ja nii laamendavad Moskvas meie saatkonna ees vene uusnatsid, sealsed noorteorganisatsioonid harjutavad liikumatult seismist (lubati ju peale sõduri teisaldamist orgunnida Tõnismäele 24-tunnine “elusate sõdurite” valve – nii pidada seal hakkama valvel seisma Vene mundrisse topitud Venemaalt pärit rahvuslased), kohalikud noored kät?ivad monumendi juures (aeg-ajalt viiakse mõned politseisse) ning kogu kamm muudkui kestab.
Jõudu, seltsimehed, vene uusnatsismi teos tamisel!
* * *
<1>
* * *
Sõja põhivaled
Kommunistide loodud müüdil ei ole mitte mingisugust pistmist Teise maailmasõja tegeliku käigu ja sündmustega. Ehk nagu tunnistas 30 aastat tagasi üks tuntud Punaarmee sõjaveteran: “Oleks sakslased olnud natukenegi targemad, oleksid nad 1941. aastal välja jõudnud Vladivostokini, isegi kui nad seda tahtnud ei oleks.” Tõepoolest, kui arvestada näiteks, et Erich von Mansteini grupeering liikus nelja päevaga alates 22. juunist 1941 Saksa-N. Liidu piirilt Daugavpilsini vahemaa 255 km ehk 64 km päevas! Vahepeal oli aga vaja ka täielikult purustada kaks Punaarmee tankikorpust ligi paari tuhande tankiga.
Sõja algus Hitleri-Saksamaaga oli Stalinile katastroofiline. Punaarmee lihtsalt keeldus sõdimast, sest kommunistide eest ei tahetud sõdida. Ajaloolane Mark Solonin on veenvalt näidanud, et kaotati ja jäeti paanikas maha lennukid, tankid, kahurid, miinipildujad, kuid suuresti jäid alles veoautod! Selle paradoksi seletus on lihtne – tankide ja kahuritega oli ebamugav põgeneda, veoautod sobisid selleks märksa paremini.
N. Liidu kaotused Teises maailmasõjas on praeguseks ametlikult tõusnud 27 miljoni hukkunud inimeseni, aga see pole kindlasti veel lõplik tõde. 22. juuni 1941 varahommikul seisid teineteise vastas u 3,5 miljonit punaarmeelast ja 3,3 miljonit Wehrmachti sõdurit. Ja siis see algas – sõja algusest kuni 10. juulini alistus Saksa vägedele 290 000 punaarmeelast, Smolenski all veel 100 000, Kiievi langemisel 19. septembril langes vangi veel 665 000 N.Liidu sõjameest, seejärel jäi Vjazma all kotti lisaks 650 000 punaarmeelast?
1941. aasta lõpul oli Saksa armees idarindel endiselt 3,3 miljonit meest, kaotatud oli 600 000 sõdurit. Punaarmees mobiliseeriti lisaks 3,5-miljonile tegevväelasele sõja esimestel päevadel veel 5 miljonit kutsealust. 1941. aasta lõpuks mobiliseeriti kuni 14 miljonit meest, kes kõik ei jõudnud muidugi rindele. Siit saab aga välja arvutada, et Punaarmee kaotas 1941. aasta jooksul langenute, haavatute ja vangilangenutena 8,5 miljonit sõdurit!
Ühe kuuga kaotas Punaarmee 10 000 lennukit, kolme kuuga 15 500 tanki, 66 900 kahurit, 3,8 püssi. Punaarmee kaotused lennukite ja tankide osas olid suuremad kui kogu maailma armeede tankide ja lennukite arv kokku?