Igaüks võib end tunda ahistatuna. Väike riik näiteks siis, kui suur riik temast üle astub, suur riik aga siis, kui väikesed riigid temast eemale tõmbuvad. Inimestel on samuti pidevalt probleeme kas siis enesekehtestamisega või eneseõigustamisega, kas teiste üle võimu võtmisega või teistele allumisega. Kõike on tulnud ette ja juhtub praegugi, kuid ometi saab lohutuseks öelda, et juba üle viiekümne aasta tagasi võeti vastu Inimõiguste Ülddeklaratsioon, nii et üksikisikute tulevik võiks olla muretu.
RAHVAS, OLULISIM KULTUURIKANDJA
Järjest kindlam võiks olla ka riikide püsimine ja nende omavaheline käitumine, sest kuuskümmend aastat tagasi loodi ju Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, kes neid asju omamoodi ajab ja suunab. Nii et riigid ja inimesed, kes suuremas osas on ju riikide kodanikud või (monarhiate puhul) alamad, võiksid nagu julgelt valmisküntud vagusid mööda edasi vantsida. Ometi, nagu me teame, see vantsimine ei ole sugugi nii sirgjooneline. Tundub, et riikide ja inimeste omavahelistes suhetes on midagi viga. Täpsemalt vaadates leiame vigu muidugi palju, kuid enamik neist tundub taanduvat lihtsale asjaolule, et ei taheta lõpuni arvestada neid olulisi nähtusi, mis jäävad inimese ehk üksikisiku ja riigi ehk poliitilise ülemvõimu vahele.
Ei saa öelda, et neid üldse ei arvestata, perekonda näiteks arvestatakse ja sellele pakutakse ka teatud õigusi. Iseasi on muidugi, kas see institutsioon peab nii ühekülgselt unifitseeritud olema, nagu üks või teine riik välja pakub.
Kuid on üks perekonnast suurem nähtus, mida võiks isegi kollektiiviks pidada, kui sellele kindlaid piire saaks tõmmata. Kahjuks ei ole see senini lõpuni võimalik olnud, kuid hoolimata sellest teavad kõik, et see miski ja suures osas määratlematu on keele ja kultuuri kõige olulisem kandja. Loomulikult on see rahvas.
VIIS TUHAT RAHVAST
Rahvaid on maailmas umbes viis tuhat. Mõned arvavad, et rohkemgi. Kõik nad elavad mõne riigi ülemvõimu all, paljud asuvad mitmes riigis. Enamikul neist ei ole riigile, kus nad elavad, mingit mõju. Riigid vastanduvad rahvastele ja, mis eriti hull, maailma ajalugu peetakse eelkõige riikide ajalooks. Paraku isegi väikerahvaste ajaloolased ei taha näha, kui suurt osa maailma ajaloolises arengus on etendanud rahvad.
Selle peamiseks põhjuseks on, et riigid on ajaloos tekkinud ja arenenud muudel põhjustel, kui vajadusel soodustada rahvaste püsimajäämist või arengut. Alles 19. sajandist võib märgata tendentsi rahvusriikide tekkeks. Paraku on sellega seoses 20. sajandil ilmnenud ka mitmeid negatiivseid tendentse, mis on mõnel määral kahjuks diskrediteerinud rahvusriigi põhimõtet kui niisugust.
RIIK – INIMLOOMUSELE VÕÕRAS MOODUSTIS
Siin kohal ei saa aga naljatamisi märkimata jätta, et riik on iseenesest midagi inimloomusele võõrast. Sest kuidas muidu riikide omavahelises suhtluses ehk diplomaatias on võetud normiks mitte normaalse inimese, vaid huligaanist poisikese käitumismudel, kus ei saa juttugi olla kõrgetest inimlikest väärtustest nagu kaastunne ja inimarmastus. Selle asemel on riikide vahelises käitumises au sees kavaldamine, valetamine, laim, vägivald ja muud väga halvad riukaliku poisikese omadused. Need omadused, mis tavalises inimkäitumises on tänu inimkonna suurtele õpetajatele vähemalt hukka mõistetud. Vaatamata omavahelisele vägikaikavedamisele ja üksteise hävitamisele või allaneelamisele on riikidel viimaste sajandite jooksul õnnestunud luua omavahelisi liite, millest seni suurimaks on praegugi toimiv Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO). Nimetuse eestikeelses tõlkes esineb küll mõiste ‘rahvas’, ometi on teada, et rahvastega ei ole siin midagi tegemist. (Lääneeuroopa keeltes samal kohal esinev termin ‘natsioon’ tähendab ju sisuliselt riiki.)
ESINDAMATA RAHVASTE ORGANISATSIOONI LOOMINE
Õnneks on juba üsna pikka aega kaalutud ka tõelise rahvaid ühendava organisatsiooni loomist, kuigi see sai teoks alles 1991. aasta veebruaris. Siis rajati Esindamata Rahvaste Organisatsioon (ERO). ERO-l puudus algusest peale unifitseeriv hoiak ehk soov suunata liikmesrahvaste taotlused ühte kindlasse voolusängi. Selle puudumine oli selgelt formuleeritud juba ERO asutamislepingus. Ometi oli algusest peale ka selge, et ei ole mõtet vältida seda, mis vastab kui mitte just kõikide, siis vähemalt enamuse liikmesrahvaste huvidele. Üheks selliseks oli püüd formuleerida neid põhimõtteid, mida võiks nimetada rahvaste õigusteks.
ERO esimese esimehena sõitsin 1992. aasta mai lõpul Kaasanisse, et võtta osa Uurali-Volga Rahvaste Assotsiatsiooni loomisest. Kõige muu kõrval ulatati mu kätte ka õhuke bro?üürike, milles oli tatari õpetlase Tusmuhhamedovi koostatud rahvaste õiguste deklaratsiooni projekt. Projekt oli suurepärane ja loomulikult tehti samas ka otsus hakata selle alusel hakata välja töötama ülddeklaratsiooni, mille võtaks vastu ERO.
ERO juhtiv komitee pani pärast aastatepikkust arutamist selle töö minu õlule ning 1998. aastast peale toimus Tartus mitu nõupidamist, kus projekti täiustati. Viimane arutelu toimus ERO VI Peaassambleel Tallinnas ning selle tulemusena võeti Rahvaste Õiguste Ülddeklaratsioon 17. veebruaril 2001. aastal samas ka vastu. (Vt. ERO kodulehekülgi www.unpo.org ja www.unpo.ee)
RAHVASTE ÕIGUS ENESEMÄÄRAMISELE
Kuid dokumendi vastuvõtmine ei tähenda veel selle toimimist. Praeguses maailmasituatsioonis saaks see mõju avaldada alles seejärel, kui seda on tunnustanud vähemalt mõni riik ja muidugi ka riikide maailmaorganisatsioon, juba nimetatud ÜRO. Praeguseni ei ole aga seda veel juhtunud ja puudub ka kindlustunne, et see võiks lähemal ajal teoks saada.
Siin on mitmeid põhjuseid. Üheks on, et puuduvad deklaratsiooni lühikesi postulaate lahtiseletavad kommentaarid. Ka väga olulised mõisted on veel täpselt määratlemata. Kas või mõiste ‘rahvas’. Tõsi, see sõna esineb paljudes seadusandlikes dokumentides ja ka rahvusvahelistes normatiivsetes aktides. Isegi Inimõiguste Ülddeklaratsioonis räägitakse, et rahvastel on õigus enesemääramisele. Mida see tähendab? Kas on see õigus siis etnilistel gruppidel (näiteks kurdi rahval), mingi maa elanikkonnal (näiteks Iraagi rahval) või mingil grupil, kes on juhuslikult kokku tulnud (näiteks teatrietendusele tulnud rahval)? Kõigil nendel puhkudel kasutatakse sõna ‘rahvas’, mis tähendab, et ühtset tähendust sellel sõnal ei ole.
Et siduda seda juba tunnustatud aktidega, on ERO Rahvaste Õiguste Ülddeklaratsiooni aluseks võetud samuti postulaat rahvaste enesemääramisõigusest. On selge, et meile tähendab see mõiste ‘etnost’. Aga kas igasugust etnost. Kas kiviaegset suguharu saab käsitleda rahvana? Või tekib see etniline moodustis, mida saab nimetada rahvaks, alles teatud ajaloolisel etapil? Küsimusi on palju ja nende lahendamiseks on vaja erinevate rahvaste koostööd.
DIASPORAA MÕISTE
Üsna tore on rääkida, et vähemalt ühe rahvusriigi valitsus on sellest ka aru saanud, ilmselt mõistes, et Deklaratsioon võib kasuks tulla ka riiklusega rahvale. Eesti on ERO-t alati toetanud ning nüüd aitas ta ka luua Rahvaste Õiguste Instituuti (RÕI), mille ülesandeks jääbki vastava dokumentatsiooni väljatöötamine.
RÕI tegevuse alguseks võib pidada augusti lõpul Tallinnas toimunud rahvusvahelist konverentsi “Rahvaste õigused: ideaalid ja tegelikkus”. Seal arutati paljusid küsimusi, ühel aga tahaks siin peatuda, sest puudutab olulist probleemi Eesti praeguses siseelus, mille lahendamist ilmselt aga ei ole õigest otsast alustatud. Et alustada õigest otsast, tuleb rääkida mõistest ‘diasporaa’.
Seda mõistet on ajaloos väga edukalt kasutanud üks rahvas ja kasutab seda suurjooneliselt tänapäevani. See on rahvas, kes on loonud ja taastanud Iisraeli riigi. Sellel rahval on diasporaa mõiste au sees ja seda kasutatakse minu meelest väga õigesti.
Diasporaa on see osa rahvast, kes elab väljaspool rahva ajaloolist territooriumi või väljaspool riiki, kus rahva põhiosa elab. Küsime aga nüüd, kas diasporaad saab vaadelda omaette rahvana? Ilmselt mitte ja järelikult ei saa diasporaal olla ka enesemääramisõigust.
KAS EESTIS ON OMA HIINA RAHVAS?
Läheme konkreetsete asjade juurde ja vaatame Eestit. On selge, et Eestis elab eesti rahvas, kes elab oma põliskodumaal. Peale selle elab Eestis veel palju muid rahvaid, kes on teiste rahvaste diasporaad või teiste rahvaste osad.
Vaieldamatult kõige suurem diasporaa on Eestis vene rahval, aga on ka komi diasporaa, mari diasporaa jne, isegi itaalia rahva diasporaa on Eestis olemas, isegi India mitmete rahvaste diasporaad on olemas, isegi hiina rahva diasporaa on olemas. Aga nüüd küsime, kas võib vaadelda neid diasporaasid omaette rahvastena? Kas saame öelda, et Eesti venelased on omaette vene rahvas? Selles küsimuses on palju kaheldud ja isegi rahvusvahelises ulatuses on palju kaheldud.
Et küsimust lihtsustada, siis küsime, kas Eestis elab omaette hiina rahvas? Sellega nõustutakse kohe, et seda siin ei ela. Miks aga on raske aru saada et omaette vene rahvast ei ole siin samuti? On vaid vene rahva diasporaa Eestis. Vene rahva ajalooliselt välja kujunenud territoorium asub mujal ja rahva õigused on tal oma ajaloolisel territooriumil. Milleks siis tulla Eestisse nõudma rahva õigusi?
UUSKOLONIALISMI OHT
Saksamaa idaosas elab niisugune kena slaavi rahvas nagu sorbid. Seda ei saa vaadelda diasporaana, kuigi see rahvas on väike. Nad on juba sajandeid elanud seal, kus nad elavad ja muud kodumaad neil ei ole. Aga Saksamaal elab ka palju türklasi, peaaegu kaks miljonit türklast. Kas neid on võimalik vaadelda omaette türgi rahvana Saksamaal? Minu arvates ei ole, see nad moodustavad türgi rahva diasporaa Saksamaal. Saksamaal asub muidugi ka vene rahva diasporaa.
Sellest tuleb aru saada ja hea kui need diasporaade esindajad ka ise saavad aru, et nad kuuluvad oma väärtusliku rahva diasporaasse. Muidugi kodanikena võivad nad kuuluda ka Saksamaa kodanikkonda aga võivad nad võivad säilitada ka oma algkodakondsuse. Peaasi, oma olukorrast peab arusaamine olema. Sest kui seda ei ole, siis võib tulevikus tekkida uuskolonialismi oht.
Konverentsil räägiti paljudest teistestki olulistest probleemidest: kes on põlisrahvad, kas väikesearvulisi rahvaid tohib nimetada vähemusrahvasteks jne. Kõigel ei ole siin kahjuks ruumi peatuda.
Ent kindel: väga paljudel diasporaadel on omad õigused, paljudel rahvastel paraku aga mitte.