Praegu on niisugune aeg, et igaüks siin Eestis peaks justkui vägisi ütlema oma kaks sõna Venemaal toimuva teemal. Ma pole võrdlemisi kaua sel maal viibinud. Kuid selleks, et näha Venemaad pole tarvis tingimata sinna sõita.
VAATLEJA STAATUS
Suve lõpul osalesin Tallinnas soome-ugri rahvaste kongressil. Sellest on kirjutatud, kuid mul on asjast oma, kõrvaltvaataja nägemus. Alates sellest, et mind ametlikult kutsudes anti kergelt mõista, et ma ei kuulu soome-ugri rahvaste hulka. Kuid ma protesteerisin kohe: “Kuidas nii, mul on ju mõlemad vanaisad nogai tatarlased, mis aga on tatarlane, üks ja seesama ugri-mugri kõik.”
Nii anti mulle ürituste kava ja kaart, millele kirjutati minu nimi ja staatus – vaatleja. Sellega ma ka tegelesin.
PIIS, LAV ÄND HÄPINESS!
Eestlaste, soomlaste ja ungarlastega on kõik selge. Kongressil oli esindatud kogu spekter alates professor Janos Pusztayst oma õigete, loogiliste, pisut uljaste 19. sajandi võitlejate mõtteavaldustega, mis selgitas vaestele sugulastele, et koos kaasaegse ühiskonnaga on vajalik üles ehitada kaasaegseid keeli, kuni taani doktori Tove Skubb-Kangaseni, kelle ettekanne sarnanes rohkem kunstilise aktiga, mis oli täis post-new-agelikku vaimu. See daam kasutas lühikesi, hästi meeldejäävaid fraase, mis sarnanesid luuletustele. “Biological diversity is very important, but (siin lõid ta silmad eriti särama) linguistic diversity is important too”.
Ekraanile ilmusid loomad, linnud ja liblikad ning ta rääkis, keeled kaovad seal, kus kaovad liblikad. Ning see polnud metafoor, vaid teaduslik fakt. Peamine järeldus oli järgmine – kõigis neis hädades on süüdi imperialism, sealhulgas ka kultuuriline, lingvistiline. Madaam doktor mõtles isegi välja spetsiaalse termini – language killer. Ning pidas silmas eelkõige inglise, aga ka vene oma, kui rääkida soomeugrilastest Venemaal.
Pärast tema ettekannet tahtsin tõusta, tõsta kaks sõrme ja karjuda: “Peace, love”, “Paix au Vietname”, või midagi selletaolist. Ometi ei karjunud. Aga asjata.
KARMID KARJUVAD UDMURDID
Kuid see kõik on mõistetav, kõik need romantikad sotsiolingvistikast või endised hipid, kellest on ammu saanud head professorid, kõik nad on omased, mõistetavad seetõttu, et on osaks meie tsiviliseeritud paradigmast.
Aga venelased, vabandage, kõik need ugrimugrid, on teine asi.
Ametlikul avamisel istusin ma Udmurtia delegatsiooni lähedal. Mehed kandsid ühesuguseid suveülikondi. Pilgud olid neil valvsad, sünged. Nad ei rääkinud mitte valjult, ei, nad otse karjusid, vehkisid kätega. Aga üks, nähtavasti kõige peamine udmurt (seda võis näha sellest, kuidas teised teda kõnetasid), kuulates juba mainitud ungari professorit, kui see rääkis kooliõpikute vähenemisest või sootuks kadumisest, karjus: “Valetab, valetab!” Ehtne polkovnik, just nagu laulis Alla Pugat?ova.
Minu soovituse peale rääkida pisut vaiksemalt, vaatas ta mind hämmastunult.
Ma polnud imestunud, nähes sedasama delegatsiooni asetamas liili vene soldatite mälestuseks Tõnismäel.
DIALOOGID, DIALOOGID
Teine liik Venemaa delegaate oli palju meeldivam. Ma nimetaksin neid ehk naiivseteks,
kuid heasüdamlikeks unistajateks. Eriti jäi mulle meelde üks neenetsi re?issöör, kes rääkis sellest, kuidas ta lavastas folkloorse näidendi.
Ma küsisin temalt: “Kas näidend oli neenetsi keeles?”
– “Neenetsi keeles lauldi ja loeti värsse.”
– “Aga millises keeles te rääkisite proovide ajal näitlejatega?”
– “Vene keeles.”
– “Tähendab teie teater pole mitte neenetsi, vaid vene oma,” vastasin ma absoluutselt ebapoliitkorrektselt.
Läks nii, et suurem osa ajast suhtlesin ma komidega. Komisid peetakse vene ugri-mugride seas kõige arenenumaiks. Neid kutsutakse koguni “kohalikeks juutideks” nende oskuse tõttu välja tulla kõige keerukamatest olukordadest.
Komi kultuuriministeeriumi funktsionäär rahustas mind: “Egas kõik polegi nii paha. Sõitke meie küladesse, komisid teavad kõik, lapsed õpivad koolis keelt.”
– “Venekeelsetes koolides?”
– “Venekeelsetes, kuid neis on iga nädal neli emakeele tundi.”
– “Niisiis pole Komis komikeelseid koole? Mida aga nende vanemad räägivad?”
– “Aga veel on meil komi teater,” rääkis teine kultuurifunktsionäär, “ja on komi kirjanike liit – tervelt viiskümmend inimest.”
– “Aga kas Sõktõvkaris on keemialaboratoorium?”
– “Muidugi ja mitte ainult üks.”
– “Ent mis keeles see töötab?”
– “Vene keeles,” vastas funktsionäär hämmeldunult.”
– “Aga seda ju Janos Pusztay teile räägibki, et teil on vaja oma keelt kaasajastada, mitte ainult öelda komi keeles tooste, vaid ka töötada. Luua lõpuks kirjakeel. Aga kes seda looma hakkab, kui lapsed õpivad komit neli korda nädalas.”
– “Aga meil on kirjakeel,” pareeris komi.
– “Kui 50 inimest kirjutavad luuletusi kodutaigas komi keeles, ei tähenda see, et see oleks kirjakeel.”
Nagu teile juba selgeks sai, ei leidnud me intelligentsi esindajatega ühist keelt sotsiolingvistilisel teemal.
OLUKORD PEHMELT ÖELDES VILETS
Kuid hantidega oli kõik palju lihtsam. Nemad ei rääkinud üldse, tantsisid ainult ja naeratasid häbelikult nagu noorukesed nunnad. Ja tulemusena jätsid endast mulje, kui
?armantsetest ja meeldivatest inimestest.
Üldse näitas kongress, et soome-ugri rahvaste olukord on pehmelt öeldes vilets. Keskadministratsioon, see on Kreml, pole huvitatud mingitest vähemusrahvaste õigustest. Nemad, Putini meeskond, ning mitte ainult, mõtlevad, kuidas võtta ja ümber formeerida kõik need vabariigid ja autonoomsed ringkonnad ja oblastid ja teha nagu tsaar Aleksander III – allutada kõik kubermangudele.
Sellistesse asjadesse nagu vähemusrahvuste kultuur, nende keeled, ei suhtu Moskvas tõsiselt mitte keegi. Kurb on ka see, et kohalikud, ise ugri-mugrid, pole objektiivsete asjaolude tõttu vastupanuvõimelised. Nüüd, nagu ka varem, on nii administratiivsel kui ka kultuurilisel autonoomial vaid formaalne iseloom. Rahvatantsu- ja laulupidudest asi kaugemale ei lähe. Lootust on ugri-mugride lõunanaabreil, tatarlastel ja bashkiiridel, kelle positsioonid näevad välja palju tugevamad.