GASEERITUD KAUG-IDA: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel analüüsib Vene-Hiina jõujooni, vaadeldes, milliseid lepinguid kaks suurriiki sõlminud on, ja proovib hinnata, kas sealt kummalegi ka mingit tulu tõuseb.
Möödunud aasta 3. juunil ilmus Eesti Päevalehes Rein Taagepera arvamuslugu „Võida Krimm ja pandi Siber”, milles Taagepera väitis, et 2014. aastal sõlmitud Vene Föderatsiooni ja Hiina Rahvavabariigi vahelise lepinguga maailma pikima gaasijuhtme „Siberi jõud” ehitamise tulemusena läheb Siber Venemaale kaduma ja saab Hiina kolooniaks. Loo mõningate argumentidega olen nõus, ent artikkel väljendab ikkagi suhteliselt lihtsustatud pilti eelmisel aastal sõlmitud Venemaa-Hiina gaasikokkuleppe konteksti suhtes. Seda ei saa lugupeetud emeriitprofessorile ette heita. Isegi Venemaa Euroopa-osas elavatel venelastel on väga udune aimus sellest, millist elu elatakse teisel pool Uurali mägesid, ent välismaalastele on see kant üleüldse lihtsalt üks müstiline regioon. Pigem peab emeriitprofessorit kiitma, sest sellest tehingust pole Eestis eriti kirjutatud – nagu seda polekski.
Hiina invasioon
Alustada võiks sellest, et kõnealune gaasitoru ei tule mitte Siberisse, vaid Kaug-Itta. Millegipärast on asi nii, et Kaug-Ida elanikule pole suuremat solvangut kui väita, et ta elab Siberis. Mis omakorda ei muuda tõsiasja, et tegemist on kohutavalt alaarenenud infrastruktuuri ning hõredalt asustatud regiooniga.
Sisuliselt peakski alarahvastatus tähendama seda, et nüüd päästetakse voog valla ja kogu Kaug-Ida ujutatakse lähiajal üle hiinlastega. Hiinlasi muidugi tuleb, aga nende massilisusele seavad piiri mõningad objektiivsed faktorid. Nii Põhja-Hiina kui ka Kaug-Ida on tänapäeval kahaneva rahvaarvuga regioonid, kust inimesed migreeruvad omamaistesse tõmbekeskustesse, kus on parem elukvaliteet ja suuremad palgad. Kaug-Ida vaikne tühjenemine seab aga omad piirid ka hiinlaste massilisele migratsioonile. Hiinlased on Venemaa Aasia-osas üldjuhul odav kvalifitseerimata tööjõud, kelle majanduslik nišš on kauplemine turgudel, juurvilja kasvatamine ja gastronoomia. Kõige selle tarbijad on kohalik elanikkond, kelle vähenev arv seab ka piiri nõudluse järele. Pole mõtet rohkem juurvilja kasvatada, kui kohalikud osta suudavad.
On olemas kitsas Hiina-Vene piiriala, kus hiinlased on suutnud monopoliseerida ka mõningad teised majandusharud, ent need on ainsad regioonid, kus eksisteerib nii sisemaine kui ka piiriülene infrastruktuur.
Kangelaslik gaasitrassi ehitus
Teine ooper on gaasijuhe. Lepingule kirjutasid 21. mail Shanghais alla Putin, Hiina kommunistliku partei liider Zhou Jiping ja Vene riikliku gaasifirma Gazpromi juht Aleksei Miller. Tegemist on mahuka projektiga, mis sisaldab ligi 4000 kilomeetri pikkuse gaasitoru ja mitme rikastustehase ehitamist. Leping on sõlmitud 30 aastaks ja Venemaa peaks selle aja jooksul saama Hiinalt kokku 400 miljardit dollarit, hinnaga 350 dollarit tuhande kuupmeetri gaasi eest.
Gaasitrassi ja rikastamistehaste ehitamisse lubas Venemaa investeerida 55 miljardit dollarit ja Hiina 22 miljardit. Kuna Venemaal näib olevat mõningaid finantsraskusi, siis lubas Hiina kohe teha ka mitmekümne miljardi dollari suuruse ettemaksu. Gaasitrass jookseb peamiselt läbi Jakuutia, mille põhjaosas maardlad asuvad. Lepingut tähistas Vene meedia kui suurt võitu Lääne üle, millega geopoliitilised jõujooned igaveseks ümber mängitakse.
Ühe hingetõmbega räägiti sellest, et toru saab edasi ehitada Jaapanisse ja kasutada ka gaasimüügiks Austraaliasse. Lääne Venemaa-vastane koalitsioon purustatakse otsustavalt odava gaasi abil, et luua Vaikse ookeani regioonis Ameerika-vastane riikide liit. 1. septembril 2014 lendas Vladimir Putin Jakuutia (ehk Sahha Vabariigi) pealinna Jakutskisse, kus ta koos Jakuutia presidendiga avas pidulikult gaasitoru ehitamise, pannes maha nn nurgakivi ehk esimesed torud – kaks tuhat kilomeetrit sellest kohast, kust lähim torujupp mööda läheb.
Tehniline külg
Rein Taagepera arvamusloos väljendatakse suhteliselt laialt levinud arvamust, et gaasitoru peavad ehitama hiinlased, sest muidu varastatakse torud ära. Tegelikult on nafta- ja gaasitrasside torusid sadu, kui mitte tuhandeid eri liike. Sisuliselt valmistatakse igale objektile eraldi tellimuse alusel omad torud. Need on suured kolakad, mida teistes trassides üldjuhul kasutada ei saa ja suvila kanalisatsiooniks nad ei kõlba. Küll juhtub Venemaal seda, et ehitusrahaga kaob ära pea- või allhanke täideviija, kes siirdub varastatud miljonite eest kusagile palmisaarele vanaduspõlve nautima.
Mind huvitab väga, kes konkreetselt hakkab torujuhet ehitama. Asi on selles, et gaasitrass läheb läbi ühest maakera ekstreemsema kliima ja geograafiaga regioonist. Suur osa torujuhtmest ehitatakse alale, kus talv kestab vähemalt kaheksa kuud aastas ja temperatuur langeb alla miinus 50 kraadi. Lühike suvi on jälle kuum ja taiga täitub miljonite sääskedega. Kuna reeglina läheb talvel ehitamisega midagi nihu, siis osa töödest lükkub kevadele, mil pehme maa muutub sooks ja raske tehnika vajub sõna otseses mõttes kabiinini mutta. Sinna lisandub veel nüanss, et gaasijuhe põhjapoolne ots jääb polaaröö alale, kus ehitada tuleb kuude kaupa prožektorite valgel. Kuna tegemist on sisuliselt asustamata kandiga, tuleb eelnevalt rajada teid ja ajutisi asulaid. On ka teadmata, kuidas raudtee puudumise tõttu torud kaugele põhja transporditakse.
Sellistes tingimustes ehitamine nõuab peale hea koordinatsiooni ka suurt arvu polaarkogemusega trassiehitajaid koos vajaliku tehnikaga. Kust see tuleb, on praegu teadmata.
Kas ainult gaas?
On üldteada, et Hiina-Vene gaasitoru ehitamise leping on olnud menetlemises viimased kümme aastat. Otsustades selle järgi, millise kiirusega allakirjutamine toimus, näib, et Venemaal oli pärast Läänega tüllipööramist kiire Hiinaga mingi konkreetne ja siduv suhe leida.
Põhimõtteliselt seisneb kõnealune leping kahes osas: gaas ja muu. Mida see muu tähendab, seda ei tea keegi, aga sellest tuleb kohe juttu. Ametliku juubeldamise kõrval tõusid hoobilt esile ka teistsugused meeleolud. Ma mäletan, et Hiina-Vene leping kuulutati välja Peterburi Majandusfoorumil, mis toimus paar päeva enne lepingu allkirjastamist. Ukse juures püüdis Vene riigitelevisioon kinni ühe riikliku majanduseksperdi, kellele esitati küsimus, et kas Hiinalt gaasi eest saadav hind on ka hüva. Eksperdi ilme muutus hapuks ning ta sõnas: „Hind on … [tajutav vaikus] normaalne.” Opositsiooniline telekanal Dožd tegi aga intervjuu energiaeksperdi Mihhail Krutihhiniga, kelle kriitilised, kuid objektiivsed seisukohad on hinnatud. Krutihhin väitis otsekohe, et gaasi müüakse enam-vähem omahinna eest – ehk tegemist on poliitilise projektiga.
Hiljem on ta oma kirjutistes veel väitnud, et Venemaa 400 miljardi dollari suurune kasum on bluff. Ideaalis hakkab torujuhe kasumisse minema 20 aasta pärast, vaadates aga maailmaturul toimuvat, läheks toru ehitamine nulli alles 32 aasta pärast ehk pärast seda, kui praegune leping on juba läbi. Forbes avaldas hiljuti kahtlust, kas gaasitrassi üldse ehitama hakataksegi. Ehkki aeg-ajalt tuleb teateid, et kusagil midagi ehitatakse, läks üldsuse kõrvust väga vaikselt mööda teade, et Hiina ikkagi ettemaksu ei tee.
Milleks Hiinale toru ehk ekskursioon Aafrikasse
Asjatundjad väidavad, et tegelikult on Jakuutia gaasi tähtsus Hiinale väike. „Siberi jõud“ annab vaid väikese osa Hiinale vajaminevast gaasist ja seda oleks kerge kompenseerida Turkmeenia või Lähis-Ida gaasiga. Et mängu ilust aru saada, tuleb kiigata hoopis Aafrikasse.
Ma olen suur Hiina Aafrika-ekspansiooni fänn ja jälgin toimuvat juba aastaid huviga. Erinevalt kavala rebase reputatsioonist tegeleb Hiina lihtsate, kuid raudkindlalt töötavate skeemide alusel. Hiina huvid on maailma mastaabis erinevad. Kui Läänes on huvi objektiks oskusteaveja tehnoloogiad, siis muu maailma puhul huvitavad Hiinat vaid rahategemine ja ressursid. Kusjuures need kaks annab kenasti kokku panna.
Aafrikas on Hiina end mõnusalt sisse seadnud peamiselt infrastruktuuriprojektide ja suuremastaabilise ehitamise ning maavarade väljaveoga. Aafriklaste meelitamiseks ehitatakse neile kingituseks vahel ka mõni koolimaja või staadion. Kogu tegevuse viivad üldjuhul läbi Hiina firmad Hiinast pärit tööjõu abil, kusjuures aafriklased võtavad tavaliselt kõige selle finantseerimiseks laenu Hiina pankadelt. Majandusilmas on üldteada, et hiinlased finantseerivad vaid neid projekte, milles on osanikuks hiinlased või mille toodang läheb Hiinasse.
Hiina ei ole teatavasti riik, kus taolise majandustegevuse moraalsele või eetilisele küljele suurt tähelepanu pööratakse. See teeb hiinlased eriti teretulnuks riikides, kus on probleeme demokraatia või inimõigustega. Küll võivad aga Hiina ettevõtetel tekkida probleemid mujal, kui nad liiga tihedalt kahtlase reputatsiooniga režiimidega äri ajavad.
Kahtlase iseloomuga äriajamise jaoks on Hiinas omaette firmade konglomeraat, mida tuntakse Queensway grupi nime all. Tegemist on ettevõtetega, mille peakorter on enamjaolt Hongkongis aadressil 88 Queensway. Seda konglomeraati juhib kuuekümnele lähenev ja avalikkuse eest varju hoidev mees, keda tuntakse Sam Pa nime all. Ekspertide meelest on Sam Pa Hiina kõrge julgeolekuohvitser ja kõik gruppi kuuluvad ettevõtted on tegelikult riigifirmad, mille eesmärk on ajada äri sanktsioonide alla pandud riikides. Sam Pa on asju ajanud Angolas, Botswanas ja nüüd Venemaa liitlaseks saanud Zimbabwes. Nii Sam Pa kui ka tema firmad on kaubitsemiskeeldude mitmekordse rikkumise eest pandud sanktsioonide alla ja trahvitud, ent hammas nende peale ei hakka, sest tsiviliseeritud maailmast hoiab see seltskond eemale, olles de jure eraettevõtted.
Aafrikast Venemaale
Viibides möödunud aasta suvel Jakuutias, kuulsin tuttavatelt head uudist: hiinlased hakkavad Jakutski kesklinna renoveerima ning plaanide kohaselt rajatakse rajoonide kaupa moodsaid elamuid. Samal ajal teatas Vene press võidukalt, et hoolimata sanktsioonidest hakkavad Hiina ettevõtted tegelema Krimmis infrastruktuuri väljaehitamisega.
Lugedes oktoobrikuu Vene Forbesi, leidsin artikli Hiina-Venemaa suurejoonelistest projektidest. Hiina ettevõtted löövad labida maasse erinevates Venemaa piirkondades kas alltöövõtjatena või kohalike partneritena. Moskvas kavandatakse suurejoonelist metrooehitamise projekti. Forbesi andmetel saabus Moskvasse Sam Pa isiklikult, kohtus Putiniga ja teatas ajakirjanikele: „Ma armastan Moskvat ja moskvalasi! Me ehitame teile maailma parima metroo!“
Jaanuaris uuesti Jakutskis viibides sattusin ühte seltskonda linnaametnikuga, kes oli seotud Hiinaga koostöö koordineerimisega. Jutu sees tuli välja, et Jakutski kesklinna uusehitamine toimub Hiina pankade krediidi eest. Ring sulgub.
Pole käegakatsutavat tõendit, kuid näib, et see „miski muu” maikuises gaasilepingus oli Hiina firmadele suurema tegevusvabaduse andmine Venemaal. Üks hea kinnitus oli seegi, et Krasnodari kraist tuli teade, et kohalik administratsioon otsustas hiinlastele lihtsustatud korras töö- ja elamislubade andmise – ilma keeleeksamita, mis on Venemaal seaduse järgi selle dokumendi saamise aluseks.
Suur osa torujuhtmest ehitatakse alale, kus talv kestab vähemalt kaheksa kuud aastas ja külma on miinus 50 kraadi. Lühike suvi on aga kuum ja taiga täitub miljonite sääskedega.
Kahtlase iseloomuga äritegevuse jaoks on Hiinas omaette firmade konglomeraat, mida tuntakse Queensway grupi nime all.
