“Ei, krt, viin on siiski mõnus,” ütleb Paul, kui oleme järjekordse pitsi tühjendanud ning neelanud peale võetud suutäie – killu äsja grillilt tõstetud lihatükist.
“Vägagi,” nohisen vastuseks. On september. Ilus õhtu. Jahe küll, aga selge. Õhus on tunda üleküpsenud õunte ning kollaste lehtede lõhna.
Paul võtab ampsu salatit. Suurepärane salat! Sibul, redis, päikesekuivatatud tomat, kappari ja rukola. Hästi istume.
“Mulle meeldib viin, sest saan sellest aru,” jätkan asjatundliku õhinaga, mis on iseloomulik pigem vanapoisist koduloomuuseumi valvurile.
“Saan aru, mis on hea ja mis on halb viin. Saan aru, millal hakkan purju jääma.”
Paul täidab pitsid. Täpsemalt, kolmveerand pitsi. Nii mulle meeldib. Mitte ääreni täis, vaid just nimelt kolmveerand pitsi.
“Näiteks veinist ei saa ma aru. Ei no, heal ja halval teen vahet. Aga kui jood, siis on ikka nii, et kuidagi äkki oled peast soe. Keel sõlmes ning jalad pehmed. Muidugi, õlut võib ju juua, aga ega alati viitsi. Viski?”
Paus. Tõstan klaasi, lausun põgusa toosti: “Noh!” Paul vastab samaga.
Viinaaur kraabib kergelt ninajuurt. Nii, huhh, liha! Ja salat.
“Konjakit võin hädapärast ju juua, aga viskit? Jah, viskisõpra minust vist ei saa,” jätkan veendumusega, et mu jutt on ikka veel maru huvitav.
Paul, rahulik mees, laseb rääkida.
“Aga, jah, mõõdukalt viina juua?”
Manan näole ilme, mis peaks väljendama põhjamaiselt vaoshoitud naudingut.
Õues, sa vahi, on juba pime. Liha on jahtunud ning salatikausis vedeleb viimne rukolaleht.
Paul, teeme suitsu.