Suvega on nii, et ei taha vabadel hetketel oma aju väga keeruliste ja sisutihedate filmidega koormata. Liiga verised filmid ja higi nõrguma panev palavus ei sobi kah hästi kokku. Psühholoogiliste aasia õudusfilmide jaoks on jällegi ööd liiga valged. Heaks valikuks suvisel aastaajal on vallatud ja humoorikad seksifilmid. Ma ei pea silmas mitte X reitinguga filme, sest need on kah suve jaoks liiga kuumad, vaid pisut softimat kraami.
Tähelepanuväärselt naljakaid seksifilme tehti Euroopas 1970ndatel aastatel. Prantsuse re?issööride Frédéric Lansac ja Francis Leroi filmi Pussi Talk: Le sexe qui parle (1975) on kriitikud nimetanud esimeseks ehtsaks Prantsuse hardcore kino klassikaks. Samuti peetakse seda kõige vabameelsemaks filmiks, mis on saanud konservatiivse BBFC (British Board of Film Classification) reitingu 18, mis tähendab, et mõeldud kõigile, kes 18 aasta vanused ja vanemad. Samas on seda soovitatud väga sallivatele vaatajatele ainult. Ka DVD peal on tumedas kirjas lause: “Ärge öelge, et me pole teid hoiatanud!”.
Pussy Talk on kohati justkui õudusfilmi The Exorcist softporno paroodia. Teisalt on olemas ka viited prantsuse feministlikele ja psühhoanalüütilistele teooriatele “sugupoolest kes ei räägi”.
Joelle´l (Pénélope Lamour) tekib ebatavaline probleem – nimelt ta vagiina omab mõistust ja väga otsekoheselt kõlavat kõnevõimet. Iseteadlik suguorgan sunnib naist äärmusliku orgasmi otsinguil tegema tegusid, mis teda ja ta abikaasat kaaskodanike ees piinlikust tundma panevad. Lisaks veel ühemõttelised kommentaarid ja üldse totaalne mölapidamatus. Nii räägib vagiina ära naise abikaasale kõik selle, mida ta naist olevikus tegema sunnib, kui ka naise neiupõlveseiklused. Üks naljakamaid on stoori neiupõlve tennisepartneriga, kellest pole lõpuni asja ning neiu pidi süütuse kaotamiseks ja rahulduse saamiseks appi võtma oma lemmiklelu Buratino. Äärmiselt naljakas stseen.
Abikaasa kutsub Joellet üle vaatama tuttava psühhiaatri, kes pärast kirglikku õhtut paariga lekitab info rääkivast vagiinast meediasse, mispeale reporterid kihevile lähevad. Kes siis neist ei tahaks teha intervjuud rääkiva vituga! Kui siis üks reporter lõpuks intevjuuni jõuab, kutsub sõnakas organ teda: “Tule lähemale, ma ei hammusta!”.
Huvitavaid võttenurki ja detaile on päris palju. Üks naljakamaid ja üsna tihtikasutatavaid siin filmis on võte vagiinast väljapoole, kui läbi häbemekarvade paistavad kimbatuses olevad vestluspartnerid. Kes suudab seda filmi vaadates tõsiseks jääda, on ilmselt surnud. Lõpp on ka päris vahva, aga seda ma teile ette ei ütle. Vaadake ise!
Ja taustaks veel niipalju, et Pussi Talk´i üks re?issööre Francis Leroi kogus hiljem kuulsust Emmanuelle seeria filmide re?issöörina.
Tingituna asjaolust, et hardcore porno oli Ühendatud Kuningriigis keelatud kuni aastani 2000, said kuumadel kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel brittide seas ülimalt populaarseks sexplotation filmid – enamasti üsna naiivse sü?eega kit?, mille peamiseks eesmärgiks oli leida põhjendus mõne kena tibi paljalt näitamiseks. Vahel palgati neid filme tegema ka tuntud meinstriimkino re?issööre.
Näiteks Val Guest on teinud terve rea laiemalt tuntud filme, nende hulgas Londoni tänavaelust kõneleva ja Cliff Richardiga peaosas Expresso Bongo (1959), science fictioni The Day the Earth Caught Fire (1961) ja kaasre?issöörina James Bondi paroodia Casino Royale (1967). Tema Au Pair Girls (1972) on aga klassikaline Briti sexplotation komöödia oma parimas vormis. Küll klassikaline, aga samas ka poolenisti oma ?anri paroodia. Film koosneb sisuliselt neljast loost, mis räägivad iga nelja tibi juhtumistest brittide juures. Filmi seovad tervikuks proloog ja epiloog, mis räägivad lahti au pairi teema.
Kokkuvõttes – Au Pair Girls´i vaatamine on igati nauditav suveõhtune meelelahutus. Tähelepanuväärne on mõlema filmi puhul ka mõnus 70ndate rockmuusika – Pussy Talk´is instrumentaalne ja pretentsioonika bassisaundiga ning Au Pair Girls´i puhul camp instrumentaal-vokaalne.
Nagu ikka, otsige neid filme parimatest netipoodidest.
