Respuublikal pole muud viga midagi, kui et tahtsid oravad toast välja saada. Kohe kui Parts avastas, et Miisu on orav, andis ta sellele jalaga ja nüüd on käes. Kinga saanud orav Miisu on üles keeranud ilge jama, esimeseks ohvriks Ken-Marti Vaher. Keni kallal on aegade algusest vingutud, et tal on paarkend kuritööd hingel. Aga ometi pandi siseministriks. Nüüd on näha, et väga õigesti tehti. Juba vanad eestlased ütlesid, et küll pätt pätti tunneb. Psühholoogiliselt on ülimalt ettenägelik ja vastutustundlik panna kurjategijaid kottima pisisuli või liikluseeskirjade rikkuja.
KURJATEGIJA KOTIB KURJATEGIJAID KÕIGE PAREMINI
Kujutage ette, kui halvast Ken-Marti end kõigi tõeliste tegijate kurjategijate hulgas tunneb. Kes tapab, kes vägistab, kes paneb miljoneid huugama, kes võtab endale võõraid tehaseid või megalt altkäemaksu ehk siis rikastub korruptiivsest tehingust. Mis aga Kenil hinge taga on? Tühi-tähi. Ametnikupalk, nüri kontoritöö ja naeruväärsed liikluseeskirjade rikkumised. Ükski kaabakas ei võta teda tõsiselt, vaatavad ülevalt alla ja irvitavad.
Ühesõnaga, Keni psühholoogiline portree on hea siseministri oma. Tema alaväärsusest ja kadedusest tekkivad pained viivad mehikese varem või hiljem mõtteni, et ausas konkurentsis ta tõeliste kurjategijatega võistelda ei suuda ning asub konkurente alatute võtetega kõrvaldama. Keni korruptsioonivastane võitlus on isiklik arveteõiendamine endast oluliselt võimekamate ja edukamate seaduserikkujatega.
See et löögi alla sattusid korruptandid, mitte taskuvargad või korterikratid, on täiesti loogiline. Neil on puhas töö ja auväärne posit sioon ühiskonnas. Korruptandid töötavad kõigist teistest retsidest intensiivsemalt, nad on kõige paremini organiseerunud ning nendega puutub Ken Marti tööasjus ka kõige sagedamini kokku. Nii juhtuski, et Keni isiklik kiivus hakkas soodsates tingimustes täide viima loomulikku vajadust vabaneda jätistest.
KADEDUS MURRAB METSA MAHA
Ken on oivaline näide sellest, et hea ametnik ei pea olema tavamõttes võimekas, haritud, aus või kohusetundlik. Selliseid on meil kümneid tuhandeid, aga tolku pole neist kõige vähemat ki. Samas rämeda kiiksuga tüüp õigel ametipostil võib muuta maailma. Antud juhul kuritegelikku maailma ja mitte lihtsalt niisama, vaid lausa olematuks. Tungielu on väga tähis asi ja – nagu Keni puhul järjekordselt näha võime – kaalub see üles kaine mõistuse ja projektijuhtimise kauni kunsti paremad saavutused. Kadeduseuss murrab metsa maha. Ja joob Peipsi tühjaks. Õelus, kättemaksuhimu ja väiklane sitakeeramiskirg on kolm elevanti, millele saab rajada nii tõhusa siseministeeriumi, kui ka palju ambitsioonikamaid avantüüre. Kui meil oleks üks diviis Ken Martisid, siis läheksime Hiina vastu sõtta, võtaksime Pekingi ära kahe kuuga ja ei saaks arugi, et Venemaa vahepeal on.
KVOODISÜSTEEM TULEB ÜMBER VAADATA
Sõgedal kihul on ikka looma jõud. Samas tuleb korruptantide vangipanemise kvoodisüsteemiga veel tööd teha. Mõte ise pole paha, aga on veel toorevõitu. Selge, et meil on Euroopa ja kõik asjad käivad kvooti mööda, nii räimepüük, kartulikasvatus kui reformierakondlaste käte raudu panemine. Isegi piiblis ei kästa kõiki rahvaid viimseni maha tappa, tuleb ikka hoogu ka pidada.
Ainult meelemõistuseta juriidiline fundamentalist saaks nõuda kõigi korruptantide karistamist. Kuhu me niimoodi välja jõuaksime? Haldussuutlikkusest ei jääks ju mitte põlvepikkust poisikestki järele. Kui kõik patustanud ametnikud vagunitesse laadida ja teise Eesti otsa sõidutada, siis näiks juuniküüditamine selle kõrval välja armetu nagu vana impotendi suguvõsa kokkutulek.
Üks kuritegevuse vastu võitlemise vastane rusikareegel on see, et anna ühele armu ja see siis omakorda annab teised välja. See ongi kogu juurdlus, jälitustegevus, asitõendid, FBI ja CSI. Samuti käib ka korrumpeerunud poliitikute küttimine: kui tahad kõik trellide taha saata, ei saa kedagi kätte, aga kui kehtestad kvoodi, et nii ja nii palju koputajaid jääb vabadusse, on probleem peagi lahendatud.
Kõige lihtsam oleks praegu kvootidega nii teha, et respuublika omadele armu anda, aga tingimusel, et nad kõik teised kotti ajavad. Tehku ära, minu õnnistus on nendega. Respuublika omad on noored ja seega kõige julmemad. Vanadel inimestel hakkab mängulust ära kaduma ja nad ei viitsi lõbu pärast tappa ja piinata. Pol Poti jõugus olid põhiliselt tatikad nagu ka Hiina kultuurirevolutsiooni esirinnas.
Milleks riigivarastele halastada? Pole vähimatki põhjust neid keskealiste kätte anda, kas nad meiega oma saaki jagavad? Kuidas Siim külale, nii küla Siimule. Ja kui ei tulegi nulltolerants välja, mis siis ikka. Pooltolerants on ka parem kui mitte midagi. Pool salve kuule keresse ja rohkem polegi vaja.
Aga üht ma ütlen, avalikke hukkamisi pole vaja, ajagu need asjad ministeeriumi keldris vaikselt ära.
HEADEST MÕTETEST PUUDU EI OLE
Ausatel inimestel pole vaja respuublikat karta. Ajaloost on küll teada juhtumeid, kus terroristid lähevad hoogu ega lõpeta enne, kui kõik kirjatundjad, prillikandjad ja need, kelle särgil on krae, otsa saavad. Ma usun, et respuublika on saanud vajalikud kogemused. Läksid talupoegadele ihunuhtluse andmisega natuke liiale, kaotasid kogu populaarsuse. Nüüd anname neile uue võimaluse ja nad on selle eest tänulikud ja teevad asja korralikult ära.
Ega siis respuublikal tahtmisest ega headest mõtetest puudu ei ole. Lihtsalt läheb natuke aega. See Savisaare parteisse sisseimbumise operatsioon on ka väga targalt läbi mõeldud ja täiuslikult läbi viidud. Kui omad nuhid on kesikute hulgas, siis pole vaja ju ühtegi keskkorruptanti vanglast välja jätta. Kindel kvoot saada prossa. Just nii peabki.
Ütleme ausalt, ega respuublikal positsioonide hoidmiseks muud vahendit ei olegi kui korruptsioonivastane võitlus, teiste sõnadega kõigi teiste poliitikute kongi toppimine. Igal juhul jõudu ja edu.