Moedemonstratsioonid ehk rõivadisainerite kollektsioonide avalikud näitamised said alguse 19. sajandil, kui moekultuuri kujunemise revolutsionääriks ja moemajadele ning moedisainile (haute couture) alusepanijaks peetav inglasest riidekaupmees Charles Frederik Worth (1825-1895) korraldas esimese selle valdkonna esindajana neli korda aastas oma moesalongis enda tehtud näidiskleitide esitluse. Valiti erineva välimusega modellid, kelle mõõtude järgi õmmeldi nende kehakujuga sobivad kleidimudelid ning moeparaadile tulnud kliendid esitasid näidiste põhjal oma tellimused. Aastatega kogusid sellised Pariisi “paraadid” kuulsust nii ostjate kui ka 20. sajandi esimestel kümnenditel alustanud seltskonnaveergude eest vastutavate ajakirjanike seas, leides laialdaselt kajastust, nii et Pariisi moeuudised jõudsid ka tavainimesteni.
Salongist suurüritusteni
Selline iga-disainer-näitab-oma-moode-omas-salongis põhimõte rõivakollektsioonide demonstreerimisel kehtis kuni 1940-ndateni, mil Saksa okupatsiooni tõttu ei saanud ostjad, disainerid ja ajakirjanikud Pariisi sõita ja moesalonge külastada. Mõned aastad elasidki Euroopa ja Ameerika nii-öelda moenäljas, kuni 1943. aastal otsustas aktiivne ameerika moeajakirjanik Eleanor Lambert korraldada New Yorgis moedisainerite nn pressinädala, kuhu kutsus kokku erinevaid Euroopa, aga esmakordselt ka Ameerika disainerid oma loomingut demonstreerima.
Pärast Teise maailmasõja lõppu, 1946-1947 hakkasid Pariisi moemajad taas tööle ning 1947 korraldati Pariisis esimene ühine disainerite moodide näitamise nädal, seda juba vastavalt Eleanor Lamberti loodud põhimõttele. New Yorgile ja Pariisile järgnesid London ja Milano, tänaseks on aga New Yorgist alguse saanud moenädalate korraldamine levinud kulutulena üle maailma, pole vist ühtegi linna Kaplinnast Tallinnani ja Bakuust Jakartani, kus selliseid või sarnaseid üritusi ei korraldata.
New York, Pariis, London ja Milano on siiski need neli linna, mis on tänaseni moenädalate “vaaladeks”, maailma kõige tähtsamaks peetavate moesündmuste keskused. Ja nendes linnades peetakse igal hooajal koguni kolme erinevat moenädalat.
Hinnad alates 25 000 eurost
Esimene ja eksklusiivseim moenädal on pühendatud haute couture’ile. Siinkohal tasub märkida, et kuigi väljendit haute couture kasutatakse tihti lihtsalt kõrgmoe kirjeldamiseks, on moetööstuses asi märksa keerulisem.
Prantsusmaal on väljend haute couture suisa seadusega kaitstud. Selleks, et saada luba(!) toota haute couture’i kategoorias rõivaid ja neid moenädalatel esitleda, on vaja nn akrediteeringut Prantsuse Kaubandus-tööstuskoja juures asuvalt Fédération Fran?aise de la Couture’lt (tõlkes Prantsuse moe(õmblus) föderatsioon) Pariisis. Selle föderatsiooni ettekirjutuste järgi tuleb moemajadel taotlused esitada iga aasta uuesti. Haute couture’i kriteeriumid pandi paika juba aastal 1945 ja uuendati 1992.
Akrediteeringu saanud moemaju kohustab see esitlema kaks korda aastas moenädalatel mitte vähem kui 35 haute couture’i rõivakomplekti. Need komplektid on õmmeldud eriti kallitest materjalidest/kangastest ja enamasti käsitsi viimistletud (tikandid, õmblused, pärlid) detailidega. Mõeldud on need eriti eksklusiivsetele klientidele (hinnad algavad 25 000 eurost), keda hetkel on kogu maailmas hinnanguliselt umbes 1200. (Võrdluseks – sõjajärgsetel aastatel oli nende klientide arv maailmas ca 35 000). Samuti on nendel komplektidel ka näidislik eesmärk – haute couture’i moenädalatel demonstreeritud kangastest/tegumoodidest inspireerituna lasevad näiteks filmistaarid vastavates moemajades punase vaiba üritusteks spetsiaalselt oma mõõtude järgi rõivaid õmmelda.
Haute couture’i õigusega moemaju ei ole kuigi palju – aastal 2011| on neid 16: Adeline André, Anne Valérie Hash, Atelier Gustavolins, Chanel, Christian Dior, Christophe Josse, Franck Sorbier, Givenchy, Jean Paul Gaultier, Maurizio Galante, Stéphane Rolland, Azzedine Ala?a, Elie Saab, Giorgio Armani, Martin Margiela ja Valentino. Lisaks veel mõned külalis-moemaja staatuses firmad ning üksikud eraldi aksessuaaride ja ehetefirmad.
Mitte kunagi masstoodang
Moemajade ready-to wear ehk valmisriiete moenädalad New Yorgis, Pariisis, Londonis ja Milanos on kõige suurejoonelisemad ning populaarsemad moeüritused, mis on kõigile avatud ja kuhu saab teoreetiliselt ka pileteid osta.
Ready-to wear kollektsioone valmistavad kõik suuremad moemajad, kaasa arvatud haute couture’i litsensi omavad, sest see on nende põhiline äri, ulatudes kümnetesse miljarditesse eurodesse. Kuid ka nendel kollektsioonidel on omad reeglid: ühe rõiva iga suurust võib õmmelda 5-20 tükki. Ehk siis tunnustatud moemajade ready-to wear valmisriided ei ole kunagi masstoodang, seetõttu ei õmmelda neid ka näiteks Hiinas, Rumeenias või Marokos, vaid alati Itaalias või Prantsusmaal. Osa moemaju toodab küll ka lisaks ready-to wear nõuete järgi õmmeldud kollektsioonidele ja masstoodangut, mille tunneb kuulsale kaubamärgile vaatamata ära valmistajamaa ja kehvema kvaliteedi järgi.
Kolmas eraldi peetav moenädal on spetsiaalselt meeste moele, kus kehtivad samad ülalkirjeldatud haute couture’i ja ready-to wear põhimõtted, ainult et meestele näidatakse mõlemaid kollektsioone koos, sama nädala raames.