Muusikakriitikute tähelepanu keskpunktis olid Vladimiri esinemised T?ehhis ja Ungaris. Mõlemad ?õud tekitasid elevust. Esiteks võttis sõna üks potentsiaalsetest fännidest, keegi vene estraadiavarustele tundmatu T?ehhi riigialam ja seaduseandja, kes teatas kohe, et peaesinejaga ta ühe katuse alla ei mahu. Teiseks gastrolli eesmärk ise: Ida-Euroopa suhtumine kõigesse Venega seonduvasse, mis on teatavasti jahe.
Ungaris pani vene esimuusik kõigepealt pärja 56nda aasta revolutsiooni mälestuskivile, vabandades ja korrates oma ungarlastele mõeldud uue plaadi hittloo refrääni, mis räägib kahetsusest toimunu pärast. T?ehhidele oli määratud veidi teistsugune muusika, siin superstaar Bre?nevi kunagise, 68ndal aastal antud kontsertetenduse asjaoludel vabandada ei tahetud. Lauldi seeasemel midagi hoopis udust moraalsest vastutusest. Ehkki – Putini senist diskograafiat teades – on seegi uue tonaalsusega lugu, mis kirjutati selleks, et näidata: muusik polegi ehk savisse kinni jäänud ja oskab veel võibolla tulevikus Euroopa edetabelissegi pääseda?
Minu tuttavad t?ehhid seda muidugi ei arva.
Eksole, Vene estraad on nagu sport, nagu Jurmala lauluvõistlus, kus esijärjekorras räägitakse küll rahvaste sõprusest, ent tähtis pole siiski osavõtt, vaid võit; õigemini see, et võit läheks õigele osavõtjale ning tingimata eelnevalt kooskõlastatult. No surprises.
Putini gastroll meenutas ka Vene sporti – kasvõi veri välja, aga litter olgu meie käes. Üks sõber kirjeldas mõni aeg tagasi kunagist hokimängu Kanada-Vene noortekoondiste vahel. Venelased sõitsid Kanadasse, said seal esimese kolmandikaja jooksul umbes 7:0 lakki ning lahkusid teise kolmandikaja algusest suurest vihast ja solvumisest väljakult, kusjuures neid olevat lillepotiga visatud. Venelastele ei mahtunud 7:0 kaotus pähe. Mäletate Nõukogude Liidu esispordikommentaatorit, kes karjus sellistel puhkudel: “Takoi hokei nam ne nu?en!”
Sarnaseid võitlusmomente on täis kogu Vene kultuur ja ühiskond. Kirjandusest rääkimata.
Kaotus pole mõeldav.
Whats the point? Asi selles, et venelased võtavad kogu suhtlust teiste rahvastega, absoluutselt kogu planeeti siiani läbi Teise maailmasõja prisma.
Miks te meid solvate? Meie peksime ju fa?iste! Mis tähendab, et me peaks vabandama? Meie ju vabastasime teid! Mis tähendab 7:0 kaotus? Meie ju hävitasime pruuni katku. Uskuge, see toimib isegi lihtinimese tasandil Uurali mägedes (kui ta on oma külalislahkuse poole tunniga ära joonud), rääkimata poliitikast. Ja see fa?ismist vabastajate kuvand muidugi taandub sajanditevanusele inele vene rahva erilisest rollist õhtumaise kultuuri päästjana.
Niisiis, enne ei muutu midagi, kui venelased ei unusta Teist maailmasõda kui kõikjale kõlbavat mõõdupuud, asja, kus lõppevad kõik reeglid – isegi spordis – ja kus peaks järgnema iga teise rahva aupaklik kummardus ning tunnistus: “Aitähaitäh-aitäh. Tänu teile oleme elus. Te olete paremad. Unustame tänase lolli olukorra hokiväljakul.”
Putini gastroll tõestas elavalt vana suhtumise jätkusuutlikust.
Mis siis kõigile ülejäänutele soovitada? Ega muud kui nürimeelsust nüri asja väljakannatamisel?