Kusjuures eksamipaanika produtseerimine on esimene aste nende monsterite sünteesis. Sisendatakse, et kui eksamid lähevad sitasti, siis õpilane ei saagi suurest peast endale kunagi maja ja autot ja aeda ja korralikku abikaasat ja koera ja kahte last ja tasuvat töökohta ja pühapäevaseid grillipidusid ja jumal teab veel mis jura.
AASTA-AASTALT TEHTAV AJUPESU
Pärast põhikooli lõpetamist tuleb igal tulevasel keskkooli- ja gümnaasiumiõpilasel arvestada, et järgmine koht, kuhu ta satub, meenutab vormilt koolimaja, ent sisult psühhiaatriakliinikut kuskilt õudusfilmist. Seewaldit, kuhu topitud tervetest inimestest tehakse lühikese ajaga tegelased blondiinianekdootidest.
Kümnes klass algab sõnadega: “Ja nüüd olete jõudnud keskkooli / gümnaasiumi, kus teil tuleb tõsiselt valmistuda lõpueksamiteks ja ülikooliks.” Üheteistkümnenda klassi alguses: “Nüüd on teil jäänud vaid üks aasta kaheteistkümnenda klassi ja lõpueksamiteni. Teie praeguseks kohuseks on õppida, õppida ja veelkord õppida, muidu te kukute läbi.” Kolm aastat tuleb nagu magnetofonilindilt – “Eksamid on teie elu pöördepunkt; kes kavatseb lõpueksamitel läbi kukkuda, nende koht pole keskkoolis / gümnaasiumis jne jne jne.” Ja sellist soga ei tule õpetajate suust ainult kooliaasta alguses, vaid pidevalt. Tõenäoliselt enamlevinuim lause igal ajal on olnud: “Niisugustel lollidel ma oma aines küll eksamit teha ei soovita, te kukute kindlasti läbi.” Õpilase kohus on mõista, et parem juba esimesel võimalusel lähima puu otsa nööriga kiiga-kaaga tegema minna.
EKSAMID-EKSAMID!!!
Kõik inimesed on lapsepõlves tõenäoliselt lugenud “Aarete saart”. Seiklused ja puha, ent lõpus ei saa peategelane (noor poiss) Jim Hawkins enam öösel normaalselt magada, sest kapten Flinti ogar papagoi kisendab talle unes: “Piastrid-piastrid”. Point selles, et pärast aastaid koolis kestnud eksamiteemalist ajupesu, ärkab õpilane samuti öösel higisena üles, kuuldes irvitavat häält karjumas “eksamid-eksamid”. Elulisi näiteid noorte inimeste paranoikuks muutumisest on mitmeid. Näiteks – üks tütarlaps ei saanud kirjandit kirjutada, kuna kuulis, et tema ümber on kohutav müra. Klassis oli haudvaikus, aga tema kuulis kisa, mis nivoolt võrdus umbes häälitsustega, mida teevad soomlased, kui näevad allahinnatud Laua viina.
Mille muu, kui mitte halvava närvipalavikuga saab seletada seda, et inimene, kes on koolis alati väga häid, viielisi kirjandeid kirjutanud, saab lõpukirjandi eest viiskümmend punkti. Ja see näide pole ei esimene ega ainuke, vaid üsna tihti korduv eksamiline sünkroonia – andekad ja head kirjutajad sehkendavad alla igasuguste ootuste sita kirjandi.
BANAANIPALAVIK JA EKSAMIHÜSTEERIA
Teadagi, et inimesed on äärmiselt mõjutatavad. Banaani-, soola- ja suhkrupalavik, maailmalõpupaanika jne. Eksamitega on samuti kui banaanidegagi – täiesti mõttetud asjad, mille pärast närvitseda. Õpetaja käib nagu mingi tüütu kõrvakutistaja sulle iga jumala päev kraaksumas, aga unustab miskipärast mainida, et juhul kui sul halvasti läheb või kui läbi kukud, on võimalus mõnesaja krooni eest uuesti teha. Kas või iga aasta. Selle asemel tekitatakse tühja eesmärgi nimel psühholoogilisi traumasid õpilastele, kes tegelikult oleksid võimelised kõik eksamid täiesti normaalselt sooritama. Ja selline noorte ajude kallal toimetatav õõnestustöö ei ole ainult õpetajate, vaid kogu haridusministeeriumi projekt. Nagu enamike halvaks läinud asjadega siin elus: kui koor on hallitanud, siis tõenäoliselt on seda ka sisu.
Haridusministeeriumist niipalju, et mitte ükski inimene seal ei oska defineerida seda, mida nad iga aasta välja töötavad. Rahvakeeles nimetatakse nende iga-aastast määratlematut ja müstilist tööd vist õppekavaks?
NAGU KÕIK NEED MINISTEERIUMID
Ükski õpilane ei ole kunagi teinud ajalooeksamit saja punkti peale. Õpetajad – selle asemel, et innustada õpilasi saja punkti poole püüdlema – ohivad destruktiivselt: “nii raske, nii raske, keegi teist ei tee seda eksamit ära.” Ja haridusministeerium tahab sellepeale ajalooeksamit kergemaks teha. Vaesed debiilikud õpilased ei saa ju muidu hakkama.
Mitte latti ei pea madalamaks laskma, vaid sportlast tuleb motiveerida kõrgemalt hüppama. Kui viiskümmend protsenti eesti rahvast ei oska noa ja kahvliga süüa, kas see tähendab siis seda, et need instrumendid tuleks käibelt kaotada?
