Üks väike meenutus. Täna istuvad auditooriumis kõrvuti valdavalt linna eliitkoolist pärit tasuta tudeng ja valdavalt kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga keskkonnast pärit noor, kel on vaja tasuda õppemaksu. Ja seda sõltumata õpitulemustest. See pole õiglane. Meil on praegu 70 000 tudengit, kes aastas suudavad saada 10 000 kõrgharidust tõendavat diplomit. Õppekavad on nelja-, kolme- ja kaheaastased. Siit järeldub, et diplomini jõudmiseks võiks kuluda keskmiselt kolm aastat, aga kulub seitse aastat.
Pole ka ime. Kui teadmised sisseastumislävendini ei küüni, on end võimalik õppemaksu eest ülikooli “sisse osta”. Enamgi veel, kuna rahastamine ei sõltu õppetöö kvaliteedist, siis juhtubki, et rahale orienteeritud õpetlased muidu igati väärikas ülikoolis väljastavad ülikoolidiplomi inimesele, kel on tõsiseid raskusi Martin Lutheri ja Martin Luther Kingi ajaloolise rolli eristamisega.
Aastaid on ülikoolidel olnud raskusi riikliku koolitustellimuse täitmisega – aastatel 2007|-2011| on võlgnevus kasvanud 110 miljoni euroni ja see suureneb 20 miljoni euro võrra igal aastal. Nii ei tohi jätkata.
Mida tähendab “tasuta”
Kõrgharidusreform katsub lahendust leida. Meilt on küsitud, miks just tasuta kõrgharidus, kui enamik maailmast liigub tasulise kõrghariduse suunas. Miks siis nii, miks me ujume vastuvoolu? Miks me ei kehtesta tasulist kõrgharidust, nagu ka meil on kohati nõutud?
Aga sellepärast, et meie ajalooline kogemus on meile tõestanud hariduse olulisust väikerahva kestmises ja arengus: me oleme liikunud Rootsi-aegsetest rahvakoolidest talude päriseksostmiseni, sealt üleüldise kirjaoskuse kaudu oma riigini ning eestikeelse ülikooli kaudu tänapäevaste kultuurrahvaste hulka. Väikerahvale on see oluline.
Aga – see tasuta ei ole kommunistlikus mõttes tasuta ehk kõigile tasuta, ükskõik mis mahus tasuta ja ükskõik kui kaua tasuta. Need, kelle ideaal on kommunistlik paradiis, peaksid mõtlema sellele, et kommunistlik tegelikkus on pigem vaesus ja vangilaager kui üldine heaolu.
See ei saa olla ka sotsialistliku heaoluriigi ideaal, kus õigused pole tasakaalus kohustustega ning kogu vastutus veeretatakse riigile ja maksumaksjale.
See on vaba kodaniku eneseteostust toetav lähenemine, kus iga võimekas ja motiveeritud noor saab õiguse tasuta õppeks, kandes ühtlasi kohustust õpingutele pühenduda ja haridus õigel ajal omandada. Täistööajaga osaajalised õppurid võivad aga ülikooli äranägemisel maksta jõukohast õppemaksu ning kursusekordajad korvaksid ülikoolile tekkivad lisakulud. Niisugune on vastutustundlik arusaamine maksumaksja poolt tagatud tasuta õppest.
Poole töö eest ju täispalka ei saa?
Meid on kritiseeritud. Ülikoolid on leidnud, et õppemaksu eest (üle olematu nõudmistelati) ülikooli pääsenute käest saadud raha eest tuleb ülikool toime. Et kui latt kõrgele tõsta, raha väheneb.
Jah, aga kvaliteet paraneb ja pealegi on riik kavatsenud vähenevad tulud kompenseerida. Ülikoolide riigieelarveline rahastamine kasvab plaanide järgi kõigil eelseisvatel reformiaastatel. Kui palju on avalikus sektoris valdkondi, kus me võime kindlad olla, et eelseisval kolmel aastal riiklik rahastamine kasvab? Väga vähe, kui üldse.
Olukorras, kus enamik üliõpilaste soove leidis niigi tee seadusesse, nõuavad nad kõigi oma ettepanekute täielist arvestamist.
Ent ühiskonnas on ka teisi huve. Olen seisukohal, et õigused peavad olema tasakaalus kohustustega ja veendunud, et õppimine on tõsine ettevõtmine. Täiskasvanuil ei tohiks olla raskusi mõistmaks, et täisajaline ehk 40-tunnine töönädal tähendabki 40 tundi tööd ja 30 tunni eest ei ole kuidagi võimalik täit palka saada. Akadeemilise puhkuse ajal puuduvad üliõpilastel kohustused ja siis on tasakaalustamata nõuda ka kõiki õigusi. Tõesti, erandid on mõistlikud ja vastuvõetavad ning lapsepuhkus ja kaitseväeteenistus on seadusesse ilusasti sisse kirjutatud, nii nagu ka erandid puuetega inimestele.
Täisajalise õppimise koorem peab käima käsikäes vajaduspõhiste õppetoetustega, mis looks võrdsemad võimalused kõigile. Jah, on üks kontekst. Aga see ei tähenda, et vastavaid seadusi ei saaks eraldi menetleda – varasemalt on neid alati eraldi menetletud ja nn pakettseaduste praktika on meil kõige kõrgemal tasemel hukka mõistetud. Täna on kõrgharidusseadus vastu võetud, õppetoetuste seaduse eelnõu aga juba valitsuses kooskõlastusringil. Kinnitan teile, head sõbrad, et mõlemad seadused on kavas jõustada ühel ajal.
Katsuks ilma propagandata
Kõrgharidusreformile on ette heidetud kiirustamist. Seadust valmistati ette üle aasta ja riigikogu menetles eelnõu suurima põhjalikkusega ligi viis kuud – tõenäoliselt pole olnud teist seadust, mille menetlemisse komisjonis oleks kaasatud rohkem partnereid ja eksperte.
Seda üllatavam oli lugeda Jaak Alliku arvamusartiklit 25. jaanuari Postimehes. Isegi teades kolleeg Alliku kogemust teeneka propagandisti ja agitaatorina erinevate parteide ridades, on mul raske mõista, kuidas saab kavandatud reform, mis suurendab kõrghariduse rahastamist üle 25% ja enam kui kahekordistab tudengitele mõeldud sotsiaaltoetusi, olla reform vaid rikastele. See on ehe propaganda hirmude ja klassivaenu õhutamise teel, nii nagu seda praktiseeris seltsimees Lenin. Ma ei jaga nostalgiat nõukogude kõrghariduse järele, mida õhkus nimetatud artiklist.
Reformieelnõu teist lugemist saatis üliõpilaste meeleavaldus. Ühele punaloosungile oli kirjutatud: “Aaviksoo! Kui palju sina oma hariduse eest maksid?”
Olgu, ma räägin. Mina õppisin viis aastat täisajaliselt, õiendasin eksamid ja arvestused õigel ajal ja ettenähtud korras ning õppemaksu ei maksnud. Seda soovin mina ka tänastele ja tulevastele üliõpilastele. Elamis- ja toimetulekukulude katmiseks töötasin nädalavahetustel ja öösiti raudteejaamas laadimistöödel, suvel aga malevas. Tulin toime ja jõukohane töö ei tohiks ka tänaste tudengite konti murda. Lisaks veel õppetoetused ja riiklikult tagatud õppelaenu võimalus.
Õiglasem ligipääs
Vabariigi president jättis seaduse välja kuulutamata, ehkki eelnõu menetlemise käigus pole presidendi kantseleist, kes alati hoolikalt järgib seadusloome põhiseaduslikkust, tulnud ühtegi vastavat märkust. Eelnõu ettevalmistamise käigus pole ei haridusministeeriumi juristid ega justiitsministeerium leidnud vastuolu põhiseadusega. Põhiseaduskonflikti ei näinud Vabariigi Valitsus. Seda vastuolu pole leidnud ei riigikogu kultuurikomisjoni nõustanud juristid ega ka riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakond.
Ühes olen kindel – õiglasemale ligipääsule, kvaliteedi kasvule ja ülikoolide tegevuse tulemuslikkusele suunatud seadusemuudatused ei tohiks küll kuidagi meie põhiseadusega vastuolus olla.
Olen seisukohal, et õigused peavad olema tasakaalus kohustustega ja veendunud, et õppimine on tõsine ettevõtmine.
*
Eurose koolitoidu võimalikkusest
NÄIDE SUUREL SEINAL: 30-aastase staa?iga kokandusekspert, köögikubjas ja restoraniomanik Juha Rantanen kutsub üles lõpetama kärbete teemal ohkimise ning vabanema sissejuurdunud seletustest, miks koolitoitu paremaks ja odavamaks muuta ei saa.
Maailmas kõikjal ikka veel valusalt tunda andev üleüldine majandussurutis sunnib rahade üle otsustajad igal pool rangeid säästu-kärpe programme rakendama. Ja samal ajal rahvahulgad muudkui voolavad rahutu massina tänavatele, protesteerimaks saavutatu-harjumuspärase tasustamisstandardi äravõtmise vastu. Või nõuavad juurde. Ja mingis mõttes on ju arusaadav, et näiteks Hispaania noored ei soovi lahti öelda ülisoodsatest õppekompensatsioonidest. Saamisest on saanud õigus, mille taga tundub olevat justkui mitmepoolne globaalne ahnus, kõik-minule-nüüd-ja-kohe mentaliteet.
Paljuräägitud koolisöökla
Võtame koolitoidu. Teadupärast vajab 7-aastane laps kasvamiseks päevas keskmiselt 1700 kcal energiat. Aga siinjuures ei ole tähtis niivõrd kalorite kogus, vaid see, mida need kalorid sisaldavad.
7 aasta vanustele soovitatakse aktiivset liikumist vähemalt 60 minutit päevas. Liikumine toob teadupärast kaasa suurenenud energiavajaduse ning peamine energia ja kiudainete allikas on süsivesikud. Soovituslikult 50-60% päevasest energiavajadusest peaks tulema just neid sisaldavates toiduainetest ning suhkrut peaks olema kõigest 10%. Eriti oluline on, et suhkruvajadus kaetaks puuviljade ja marjadega, mitte maiustuste ja karastusjookidega. Näiteks on Skandinaavias paljud koolid ära keelanud maiustuste, krõpsude ning karastusjookide müügi kooli sööklates-puhvetites. Ja õigesti teevad.
Et lapse toit oleks mitmekülgne, peaks menüü kindlasti sisaldama ka rasva, seitsmeaastastel näiteks 50-60 grammi päevas. Näiteks joogiks piim ja leivale taimerasva margariin. Proteiine saab laps lihast, kalast, kanast ja kaunviljadest – neid lihaseid ja kasvamist (näiteks otseselt lapse pikkuse arenguga seotud) arendavaid toitaineid peaks laps saama igapäevaselt 10-20 grammi. Omakorda D-vitamiini ja kaltsiumit on vaja luustiku väljaarenemiseks ning et organism ei omasta D-vitamiini ilma kaltsiumita, on lapsele vajalik luude arenemiseks 2-3 klaasi piima päevas.
Miks Jamie Oliver põrus
Teadupärast üritas hea inglise kolleeg Jamie Oliver muuta briti koolilaste söömisharjumusi. Sellest tema enda poolt endale püstitatud väljakutsest tehti ka väga korralik mitmeosaline telesaade, mida kindlasti ka paljud Eestis on näinud. Ja kuigi pakutud lahendused olid teostatavad, saade oli huvitav, rääkimata Jamie enda pühendumisest, siirast soovist laste toitumisvalikuid nende endi (ja nende vanemate) jaoks paremaks muuta, ei saa öelda, et see oleks andnud tulemust ja muutust viisis, kuidas ja mida briti lapsed söövad. Eelkõige seetõttu, et nii üllatav, kui see ka pole, olid koolid ja lapsevanemad väga kõvahäälselt uuenduste vastu. Ja lapsed samuti. Ja nii jätkubki inglise koolides kiirtoidu, kemikaalide ja suhkru võidukäik.
Liigagi tihti tuleb meil elus kokku puutuda inimeste kitsarinnalisuse, piiratud maailmavaate ja mingu-kõik… suhtumisega. Lisaks veel mingi eriline seisukoht, mida korratakse kui miskit mantrat: “Ei, me ei saa midagi teistmoodi teha, sest oleme asju just nii teinud juba 30 aastat.” Lõpetagem selliste müütide elushoidmine ja teeme parem midagi.
400 õpilasega kooli toit
Soomes kuulutati 2011|. aasta hilissügisel välja riigihange, kuhu kutsuti osalema iga viimane kui lasteaed ja kool. Ülesanne oli – välja mõelda mitmekülgne, kõiki vajalikke toitaineid sisaldav tervislik ja energiat andev toidukord, kuhu kuuluksid soe söök, köögivili, jook, leib ja leivakate ning ka magustoit. Eelarve 1 euro per toidukord/toitlustatav laps.
Hakkasin siis mõtlema, kas Eestis oleks see võimalik. On.
Võtame näiteks 400 õpilasega algkooli ja teeme väikese arvestuse. Kulude hulka kuuluvad lisaks toorainele ka töötlemise, palga-, kommunaal- jm kulud.
Lähtume toidukorrast, mis sisaldaks kõike vajalikku, võtame näiteks 250 g suppi, 250 dl piima, 50 g näkileiba, 10 g margariini ja 60 g puuvilja iga sööja kohta.
Niisiis:
Frikadellisupp
Tooraine KG KADU-% ?