Järgnevas tähendab “positiivne” mitte “plussmärgilisust”, vaid tegelikkusele vastavust heasoovlikus mõttes. “Negatiiv” pole muud kui positiiv vastupidisel kujul – objekt valgena mustal. “Portree” on piltniku esitlus objektist vaatleja vaatenurgast – tema ise koos taustaga. Objektiks on praegune haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes ühtlasi on ka peaministri asendaja ja IRL-i aseesimees. Piltnikuks siinkirjutaja ehk tema kooli-(GAG) ja seltsi-(EÜS) vend, erakonnakaaslane, peretuttav, valija ning seekord ka usaldusmees. Portree pole siiski tellitud. Valisin objekti ise.
Mida sa tahad?
Igal poliitiliselt mõtleval inimesel (apoliitiline minister on kujuteldamatu) peab olema oma, st isiklik doktriin. Mitte idee või võte nagu näiteks gümnaasiumiastme lahutamine põhikoolist n-ö sama maja piires, sest seda on tehtud juba ammu enne Tõnis Lukase tegemisi. Isiklik doktriin on argumenteeritav käsitlus endast, liitlastest ja vastastest mingil maailmavaatelisel pinnal.
Doktriin on põhjalikum kui isiklik arvamus ja liberaalsem kui parteiline programm. Programm on pragmaatiline puri, doktriin õigesti paika pandud raskuspunkt. Ainult et ministri doktriinile on seatud piirangud, mis isiklikul puuduvad. Üheks on erakondlikkus, teiseks koalitsiooni püsivus, kolmandaks rahvusvahelised kokkulepped. Viimastega ei saa sätestada, et Eesti elanikkond kuulub x-aastal viie targema hulka või kasvab Ida-Euroopa tiigriks. Niisuguseid kokkuleppeid ei kirjutata alla isegi mitte loomaaedade vahel.
Küll saab kokku leppida näiteks selles, et ainepunktide taga olev sisu (teadmised + kogemus) oleks konverteeritav sõltumatult konkreetsetest töötingimustest.
Tõnis Lukase isiklikuks doktriiniks ei ole lähtumine demograafilisest olukorrast ja prognoosist, sest vastava adaptatsioonimehhanismi peavad leidma kõik, igaüks. Tema üheks ülesandeks on leida omapoolne lahendus protsessile, milles Tallinn kui kõrgkoolilinn võib tõmmata tühjaks Tartu kui ülikoolilinna. Selline kartus ei ole liiast, sest kui realiseerub idee Tallsingist, suureneb Paidest põhja pool ka näiteks insenerialade õppimisvõimaluste hulk.
“Rahvusülikooli” (see mõiste on konventsionaalne, mitte aksiomaatiline) privilegeerimine Tartu Ülikoolile kümmekonna professuuri ulatuses ei ole süsteemne, sest muudab avalik-õigusliku ülikooli poolriiklikuks, kaasa arvatud diferents kõrgema hariduse maksustamisel. Kõnelemata sellest, et professuur kui niisugune on hierarhiline kuni järeldoktori kõrguseni, ent põhjaga magistrandi tasemel.
Jätkusuutlikkus praktilisest küljest
E-kool on e-Eesti loogiline jätk samas mõttes nagu digiretsept või -boks ega ole saladus, et mingi osa toimib ka e-ülikoolist. Et need asjad logisevad, on pigemini poliitilise lihtsameelsuse ehk tähtaegadega bluffimise ja materiaaltehnilise käpardlikkuse kui äraharjumise probleem, sest päevikupidamine e-koolis peab olema jõukohane nii kolmelise lapse jaoks kui ka siis, kui lapsevanem töötab ise välismaal, ent laps õpib Eesti gümnaasiumis.
Kas Tõnis Lukas käitub nagu virtuaalne sotsiaaldemokraat või imaginaarne keskerakondlane või reformierakondluse suhtes asümptootiline irl-lane, vaevab mind vähem kui see, kuidas ta talitab kui didaktik. Ja niisugusena askeldab ta umbropsu, sest ainete mahtu põhikoolis suvaliselt suurendada ei saa, nagu ei saa ka hakata ujumist õpetama alles pärast seda, kui füsioloogia algkursus on juba läbitud. Käsitades e-kooli avaramalt kui klassipäevikut, nimelt e-õpikeskkonnana, tahtsin näiteks teada, mida pakub see keskkond Eesti taimede kohta. Antsla Gümnaasiumi järgi tervet rodu (http://bio.edu.ee/taimed), millest kirjanduse maht ületab kaugelt nõuded bakalaureusele. Sealses linnaraamatukogus on viidatud raamatud ka olemas, ent ühes eksemplaris. Kas eesti taimenimede tundmiseks korraldatakse Antslas ainsa eksemplari ühislugemisi või eeldab õpetaja, et õpilase koduarvuti on varustatud nii rikkaliku tarkvaraga, et personaalset nõuandmist kontrolltööks järgmisel päeval polegi enam tarvis? Me ei pea nii meeletule võiduajamisele vastu, sest produktiivset õpikeskkonda on vaja ka kolmelisele lapsele. Muidu oleme me protsentomaanias tagasi.
Neljandik, pool, kolmveerand …
Ministri jagamine neljaks ei pea tähendama tema puruksrebimist rattal. Haridusminister lihtsalt peab olema veerandi võrra tehnoloog, nähes ette õpetamise strateegiat ka väljaspool koolitunde. Järgmise veerandi on ta regionalist, hariduse struktureerija Eestis ja eestimaalaste jaoks ka mujal (niisamuti kui muulaste suhtes meie pool). Seda tööd pole Tõnis Lukas kartnud ja, jättes kogu kriitika siinkohal kõrvale, tunnustan, sest Riigikogu on neis asjus uskumatult inertsiaalne.
Poolest edasi kolmanda veerandi peab haridusminister olema maksupoliitik, kus ta reaalselt on paraku propagandist ja mitte ideoloog, sest ta ei võigi teada, kuidas mõjutab eurovääringu reaalsus näiteks koolitoidu maksumust või ka koolimajade kütmist. Arvutused on puudu, sest katus on pea kohalt läinud.
Ja viimase veerandi peab minister olema ideoloog. Jõuame algusesse tagasi: on vaja doktriini. Ühe joone Tõnis Lukase doktriinile saame eestpoolt kindlasti – regionalismi. Teine joon on juba punktiirsem, sest innovatiivsus algabki mitmest punktist, ta ei ole üksnes ühe võimu päralt. Küsimärgiliseks jääb hariduse üldisus, sest me seisame täiesti paradoksaalse olukorra ees: kõik peab kallinema, kuid haridus peab odavnema. Minu arust ei saa seda paradoksi lahendada nagu Gordioni sõlme, vaid sellele tuleb läheneda nagu Ariadne lõngale. Kui tahta teha senine pearaha-süsteem ringi, siis peab valdama väga tugevat mandaati.