Eestis on nii, et igal kevadel, kui haridusministeerium niinimetatud riikliku koolitustellimuse numbreid hakkab jagama, puhkeb ajakirjanduses tormiline arutelu selle üle, mida ja kui palju inimene õppima peaks. Mõni autor on veelgi resoluutsem ja arutleb selle üle, mida ja kui palju keegi üldse õppida võiks.
HARIDUS KUI TOIT
Muidugi aimub üldjuhul arutelu tagant lihtne omakasu – kui riiklikult otsustada, et õppida võiks ainult ühte eriala ja hästi palju, siis saaks ju kogu kooliraha endale. Muidugi on autoritel palju igasugu argumente oma tõe kuulutamiseks, mis valdavalt on taandatavad ühele põhieksimusele – nad arvavad mingil jumalikul põhjusel teadvat, mis inimesele hea on ja sedagi, mis talle halb või vähemasti kasutu on. Ometi on meiegi põhiseaduses kirjas õigus haridusele. Just niisama lihtsalt ongi kirjutatud – ÕIGUS HARIDUSELE!
Vahest tasuks mõelda, mida see tähendab ja mis järeldusi sellest võiks teha. See õigus on üks inimõigustest ja tähendab olulises osas lihtsalt seda, et inimeseks saamiseks ja inimeseks jäämiseks on vaja õppida.
HARIDUST POLE KUNAGI LIIGA PALJU
Kas haridust võiks ka liiga palju saada? Alles hiljuti kurtis üks rektor, et meil olevat liiga palju “teoreetilisi doktoreid”. Sellele küsimusele vastamiseks mõelgem, kellele võiks täiendav haridus, olgu siis teadmiste, oskuste, vilumuste või üldisemalt hingehariduse mõttes halba teha. Või vastupidi – kes muutuks õppides ja end täiendades õnnetumaks?
Püüdlemine teadmiste poole ei tee kellelegi halba või kui, siis neile, kes väiklase kadedusega näevad kedagi elus edasi jõudvat. Seejuures pole oluline, mis konkreetselt hariduse sisuks on või mis taseme haridusega on tegemist. Kui laps õpib uue sõna, on see samavõrd väärtuslik, kui teadlane loob uue mõiste. Kui autojuht täiendab oma oskusi bussijuhiks õppides, juuksur uue soengu nippidesse süüvides või keemik uudsete omadustega ainet sünteesides, siis tuleb seda tingimusteta toetada. Just need miljonid ja miljardid õppivad inimesed viivad meie elu edasi. Omaenda elu, oma lähedaste elu, oma riigi ja rahva elu ja lõpeks kogu inimkonda. Seada nendele pürgimustele piire, püüda kehtestada lagesid või kvoote on rumal ja kahjulik.
Haridust pole kunagi liiga palju, ikka võiks olla enam.
SUHTUMISED VÄÄRTUSTESSE
Minult on oponendid küsinud – kui kõik lähevad ülikooli, siis kes hakkab “tänavaid pühkima”. Minu vastus on – sina. Selles pealtnäha üleolevas vastuses on siiski sügavam mõte. Isegi mitu mõtet. Esiteks vastus neile, kes haridust sisuliselt ei väärtusta, vaid näevad selles vaid staatuse kindlustamise funktsiooni – mina olen haritud, mul on õigus “puhtale” tööle. Need peaks mõistma, et sisuliselt õppimisele pühendunud lähevad sust mööda ja sul tulebki “tänavat pühkida”.
Vabandan siinkohal tänavapühkijate ees, kelle ametinimetust piltlikustamisega kuritarvitasin. Neid, kes on ise varahommikul linnulaulu saatel luuda liigutanud, oskavad mõista ka selle töö väärtusi ja need, kes ei ole, ei saa olla kindlad, et nad seda tööd üldse oskaksidki.
DIPLOMITE D?UNGLIS PEAB ÕPPIMA ORIENTEERUMA
Ärgem siis olgem üleliia protektsionistlikud oma haridustiitlitega. Eks see ole üks loomulik asjade käik ja omal ajal oli gümnaasiumidiplomgi elitaarne tunnistus, mis justkui iseenesest tagas ühiskondliku staatuse.
Nominatiivses industriaalühiskonnas suudeti riiklike regulatsioonidega hoida haridusdokumentide üldist sisulist tähendust rahvuslikes raamides. Postmodernistlik meediaühiskond seda ei suuda ega soovigi.
Ju saab ka hariduselus suuremat tähendust omama kaubamärk kui tähenduse kandja. Me teame umbes mis vahe on Armani ja C&A ülikondadel, samuti Adidase ja Adibase jooksukingadel. Samasugune tähenduslik erinevus on ka Oxfordi, Tartu ja Tallinna ülikoolide diplomitel. Juba on Eestis lisandunud diplomid igatsorti üli- ja muudelt koolidelt ja ilmselt peame selles diplomite d?unglis õppima orienteeruma. See on ilmselt siiski palju mõistlikum, kui soovida formaalsete piirangutega takistada nende inimeste hariduspürgimusi, kes ülikoolides klassikalisi teadmisi ei soovi omandada, vaid ihkavad oma oskusi valitud kutsealal edendada ning sellele avalikku tunnustust taotlevad.
BUTAFOORIA ESITAMINE HARIDUSE PÄHE ON LUBAMATU
Siit jõuamegi põhiprobleemini. Selle asemel, et suunata oma energia erialalisele keelamisele-käskimisele, mille taga pole midagi enamat kui omakasulised huvid, peaksime palju enam kui seni tähelepanu suunama kvaliteedijärelevalvele.
Õppimine ja enesetäiendamine olgu erija kutsealast sõltumata au sees, mis aga on lubamatu, on igasugu butafooria esitamine tegeliku hariduse pähe. See olgu riigi ja kõigi vastutustundlike haridusasjameeste esimene ja peamine mure. Nii nagu me tahame kindlad olla, et meile ei müüda riknenud toiduaineid või nõuetele mittevastavaid ehitusmaterjale, niisama kindlad peaksime olema vaimutoidu kvaliteedi suhtes.
Siin on aga ülikoolidel sama palju muret kui kutsekoolidel, professoritel samapalju kui meisterkokkadel.
Olgu meil kõigil tegelik õigus haridusele ja kui tahame, siis ka õigus ülikooliharidusele.