Mõned nädalad tagasi käisin Venemaal etnoloogiakonverentsil. Konverents toimus Saraatovi linnas Volga ääres. Huvitav oli vaadata miljonilinna elu viiekilomeetrise laiusega jõe kaldal. Hästi värvikas ja ka (vastupidiselt meie arvamusele mahajäänud Vene provintsist) kaasaegne. Ent peamised üllatused seostuvad minul ikkagi konverentsi endaga.
LINNAD, MILLE TEADUS – POTENTSIAALIST POLE KUULNUDKI
Juba 1990ndate keskel Siberi naftalinnades käies üllatas mind sealsete teadusasutuste arvutipark. Aga ma mõtlesin, et neil seal raha on, võivad endale lubada sellist tehnikat, millest Lääne ülikoolid ei oleks osanud tol ajal isegi unistada. Ent nüüd Saraatovis – mida ümbritsev oblast just ei hiilga maavarade poolest – seisin ma määratu arvutiruumi uksel ja piidlesin tuttuut tehnikat.
Teine üllatus tabas mind konverentsi ettekandeid kuulates. See, et Moskva ja Peterburi sotsiaalteadlased kipuvad tasemelt juba amma maailma (ehk siis Lääne) tippudel kandu talluma, pole saladus. Vene-kesksete tippülikoolide teadlased on juba vähemalt kümme aastat oodatud külalised rahvusvahelistel konverentsidel ja nad publitseerivad oma artikleid renomeeritud Ameerika ning Briti teadusajakirjades. Sellel konverentsil oli aga vaid kaks ettekannet Peterburist ja Moskvast ning need olid sellel üritusel kõige nõrgemad.
Kes tulid ja lõid, olid teadlased, nii noored kui vanad, Saraatovist, Krasnodarist ja muudest linnadest, mille teaduspotentsiaalist pole nagu suurt kuulnudki.
KOGU LÄÄNE ERIALAKIRJANDUSE PAREMIK ON KÄTTESAADAV
Ma vist ei pinguta üle, kui väidan, et Venemaa sotsiaal- ja humanitaarteaduses käib praegu pisike revolutsioon. Sarnaselt Eesti teadusele poolteist dekaadi tagasi kuulutas hiljuti suur osa instituute ennast ülikoolideks.
Sarnaselt omaaegsele Eesti teadusele sellepärast, et ülikoolidele annab riik rohkem raha. Ja see käik andis korraliku tõuke mitte-reaalteaduste arenemiseks. Sest värskete ülikoolide sotsiaalteaduste kateedrid vajasid professoreid ning nüüd on Venemaal üles kasvanud 30-40-aastaste juhtivteadlaste põlvkond. Ning see põlvkond on kõike muud kui tühi kohatäide.
Kuulates Saraatovis venelaste ettekandeid, hämmastas mind see, kui hästi sealsed teadlased tunnevad ja kasutavad Lääne klassikuid. Ja miks ka mitte? Juba kümmekond aastat ilmub vene keeles kui konveierilt üks tõlgitud Lääne teooriaraamat teise järel. Tõlgitakse valimatult, nii uusi kui vanu tippteoseid. Ning ka kvaliteet olla ebaühtlane. Ent tänu sellele raamatutulvale on teadlasele, kes natukenegi tunneb huvi teaduskirjanduse vastu, kättesaadav peaaegu kogu Lääne erialakirjanduse paremik.
MOSKVAT DISKRIMINEERITAKSE?
Teine sotsiaal- ja humanitaarteaduste arengut soodustav asjaolu on rahatulv provintsi. Pea kümme aastat olid Moskva ja Peterburi see pudelikael, kus Lääne grandid pidama jäid. Ja Lääne fonde, kes Venemaal teadust toetavad, on palju – nimetagem siin ka Eestis tuntud Sorost ning MacArthurit.
Sellel rahaloopimisel on läänlaste jaoks oma poliitiline tagapõhi: nimelt Läänes usutakse, et toetades akadeemilise mõtte arengut, toetatakse ka demokraatia ja kodanikuühiskonna arengut. Olgu selle poliitilise ideega, kuidas on, ent Moskva ja Peterburi teadusasutused finantseerisid end juba ammu piiritagusest rahast. Nüüd on Lääne fondid hakanud rahastama provintsiülikoole. Ja suisa nii ägedalt, et minu tuttavad moskvalased kurdavad diskrimineerimise üle. Ole provintsist ja grant olla kindlustatud – nii nad väidavad.
Kui need asjaolud kokku panna, siis pole imelik, et Venemaal on sirgumas arvukas noorte ja heal tasemel teadlaste põlvkond.
Ühest küljest on mul selle üle hea meel. Pole midagi meeldivamat, kui istuda soojas Kesk-Venemaa öös Volga kaldal ja vahetada mõtteid intelligentsete inimestga.
Teisalt aga teeb selline areng mind kadedaks.