* * *
“Põhjavalguse” teekond
Kaugveri “Põhjavalguse” kaastoimetaja Lauri Vanamölder annab aru, millal Kaugveri käsikiri kirjastusse imbus.
Info “Põhjavalguse” olemasolust jõudis minuni täpselt aasta eest – 16. oktoobril 2009|, mil Raimond Kaugveri tütar Katrin Kaugver mulle meili saatis, kus päris, kas ehk kirjastus Pegasus oleks huvitatud isa seniilmumata romaani käsikirjast. Kirjas oli ka lühike tutvustus teose päritolu ja ainese kohta. Pegasuse valinud ta seetõttu, et olime mõne aja eest “Hõbevaramus” välja andnud Kaugveri romaani “Nelikümmend küünalt” ning ka varem temalt üht-teist.
Enesestmõistetavalt pakkus ettepanek huvi ja nii saingi mõne päeva pärast kingakarbitäie kolmeks vihikuks köidetud tihedat masinakirja täis paberilehti. Nende lugemine oli elamus omaette – 60 aastat tagasi trükitud lehed olid haprad, kohati purunenud, kuid mis peamine – pea igal lehel leidus autori enda pliiatsiga tehtud parandusi. Ja muidugi sisu! Loomulikult sai lugedes üsna pea selgeks, et see tuleb välja anda, juba austusest nende meeste vastu, kellest seal jutt.
Nii algas toimetamine, mille puhul sai võetud kursiks mitte midagi muuta, vajadusel vaid minimaalselt kohendada ja liigendada. Samuti varustasime teksti joonealuste märkuste ja kommentaaridega. On suur õnn, et järelsõna nõustus kirjutama Ain Kaalep – mees, kes ühena vähestest elusolevatest autoriga sama oli kogenud.
Kohtusin Katrin Kaugveriga 10. septembril tema töökohas Akadeemilises Raamatukogus ja uurisin, milline “Põhjavalguse” lugu on ning mis mees Raimond Kaugver ikkagi oli.
* * *
Vorkuta vangilaagris kirjutatud
“Põhjavalgus” on Raimond Kaugveri seni ilmumata esikromaan, mille autor kirjutas Vorkuta vangilaagrites viibides ja lõpetas kodumaale naastes, aastail 1947-1951.
See on otse vangilaagrist edastatud poliitvangide sõnum Nõukogude riigist igale ausale inimesele maailmas. Just nii koletislikult hävitasid kommunistid KGB vangilaagrites Eestis ja Venemaal miljoneid oma allutatud väiksemate rahvaste paremaid liikmeid. Just nii vahetult ja teravalt tajusid eestlased vabadusekaotust otse II maailmasõja lõppemise järel.
Patarei vangla vangid annavad läbilõike sõjajärgsest Eesti ühiskonnast koolipoisist endise riigikogulaseni, ustavast isamaalasest värske ja juba vangistatud kommunistini. Venemaa sunnitöölaagrite vangid lisavad neile esindajad Kesk-Euroopast ja kõigist liiduvabariikidest. Peategelane Mattias Raud on kirjaniku alter ego, Heldur Taarlepik on kirjutatud Helmut Tarandi järgi, oma õige nime all on Rakvere endine abilinnapea Oskar Kalmisto jne. Midagi ei ole välja mõeldud, vaid ainult kunstiväega üldistatud.
Autori jutustamisande suurust tunnistab teose spontaanne terviklikkus, mõjuvus ja sisendusjõulisus. Romaani iga kild, iga mõte, iga sõna on vaba inimese karje kuritegelikus ühiskonnas. Noore Kaugveri esikteos on eriti ehe, vapustav, jõuline, masendav ja omamoodi uljas. Nagu märkis autori tütar Katrin Kaugver: “Eks see ole ühe praeguseks kadunud põlvkonna manifest.”
* * *
*
Kuidas “Põhjavalguse” käsikiri Teie kätte sattus, see oli ju ka Teie eest peidus?
Kuni isa surmani mina seda näinud ei olnud. Kõik see, mis temast jäi, jõudis tegelikult minuni 1992 – isa hoidis neid enda juures iseenesest mõista. Aga ma teadsin selle olemasolust.
*
Kas sellest oli siis juttu olnud?
Jah oli. Kuulsin enda meelest ema käest, et selline käsikiri oli. Et kuskil varju all või peidetud läbi Nõukogude aja. Aga ausalt öeldes ma väga ei huvitunud – paljugi mis mu isal on, sest me ju ei elanud terve mu lapsepõlve koos. Võtsin teadmiseks ja nii see oligi.
*
Huvitav, et see käsikiri kuskil põranda all rändama ei hakanud.
Ma arvan, et ei söandatud. Sest mõnele oma sõbrale oli isa ikka rääkinud. Teet Kallas teadis ja Ain Kaalep niikuinii teadis. Ma ei tea, mille järgi ta valis, kellele rääkis, aga vist ei hakanud ringlema jah.
*
Kuidas Raimond Kaugver elu lõpus sellesse laagritemaatikasse suhtus?
Ta oli tüdinud. Kui üheksakümnendatel hakati ohtralt selleteemalisi raamatuid avaldama, tulid pidevalt kirjastused ja maakonnalehed isa juurde ning uurisid, kas tal tõesti pole enam midagi sellest ajast, mida ei saanud siiani avaldada. Nii ta ära tüdis. Tähendanuks ju “Põhjavalguse” väljatoomine ka seda, et ta peab selle jälle läbi lugema, sellega tegelema. Ja siis mingil hetkel ta ütles, et tal on laagriteemast kõrini. Tundus, et ta ei taha enam selles ajas sorida.
*
Miks te otsustasite selle nüüd välja tuua?
Oh, sellele on nii keeruline vastata. Ausalt öeldes ma ei lugenud seda üldse läbi kõik need aastad. Sest ma teadsin, et see on seesama laagrilugu: ma olin lugenud laagrikirju, ma olin lugenud neid mitutsada kirja, mida ta Sigridile, minu emale saatis – mõtlesin, et ma ju tean seda kõike.
Ja miks ma seda just eelmisel aastal lugesin – ma ei oska öelda. Ilmselt olin jõudnud sellesse seisu, et nüüd võtan kätte ja loen läbi. Võib-olla venitasin sellepärast, et arvasin, keda see Eesti eduvabariigis ikka huvitab – jälle üks laager. Neid mälestusi on juba piisavalt ilmunud ja vaevalt et keegi nüüd “Põhjavalguse” vastu tõsist huvi tunneb. Kuid siis, kui olin selle läbi lugenud, mõtlesin, et peaks vist ikka avaldama küll.
*
Ehk oligi selline settimisaeg õigustatud?
Jah. Tagantjärele tundub, et nii oligi õigem.
*
Kuidas oleks Raimond Kaugver ise selle raamatuga praegusel kujul rahul olnud? Kas ta ise oli oma raamatute juures kõva toimetaja, nõudlik?
Ei oska öelda. (Kavalalt.) Ta oli pigem sprindimees, kirjutas valmis – ja kõik. Noorena ta kirjutas oma päevikutes – ma olen neid lugenud, ta hakkas ju juba kooli ajal kirjutama -, siis ta tegi küll ümber, paremaks. Seal laagris läks ka umbes 20 teksti kaduma ja isa hävitas ka neid, mis ta Soome ajal oli kirjutanud. Ja siis ta kirjutas ühele sõbrannale, et peab hakkama seda kõike taastama. Aga hiljem ta “Tuglast ei pannud”. (Naerab.) Selline loomelaad oli, ütleme niiviisi. Nii et ma arvan, et ta oleks lasknud selle siiski suhteliselt samamoodi välja. Võib-olla oleks dialooge kohendanud, aga ümbertöötamisega oleks, ma arvan, see idealism kaduma läinud, see värskus, kirg.
*
Käsikiri on ümbertrükk ja ilmselt oligi sarnaselt romaani peategelase romaanile kirjades laagrist välja saadetud?
Jah. Nendes samades kirjades, mis ta emale saatis, on juttu sellest, et ta on saatnud ka oma loomingut, aga osa sellest on kaduma läinud ja ema on mulle öelnud, et temani need ei jõudnud. Et tal ei ole need alles või ta ei tea, kus need on. Ta ei mäletanud, kus on need üksikud lehed romaani algetega, mida isa kodumaale saatis.
*
Kas ta siis saatis neid erinevatele inimestele?
Mingi osa saatis ta emale, mingid läksid ka kaduma, aga mingid asjad läksid kaduma ilmselt juba pärast seda või vähemalt mu ema pilgu alt kadusid pärast seda, kui ta juba tagasi oli. Ilmselt isa siis targu viis need ära, aeg oli ju selline – 1951. Tal ikka hoiti silma peal pärast laagrit, kuni 1953. aastani.
*
Kas on teada, kes käsikirja ümber trükkis?
Ei ole. Ema teada see oli keegi, kes oli isa laagriajaga kuidagi seotud, aga ta ei mäletanud enam tema nime või ei teadnud. Mina ka ei tea.
*
Käsikirjas on autori enda parandusi, pliiatsiga tehtud – ta ikka töötas sellega?
Jah, see pidi toimuma kohe. Selle kirjutamist ema justkui mäletas, aga see on segane – ma ei julge seda öelda, kuidas ta trükitud käsikirjaks sai.
*
“Põhjavalgus” on hästi nõukogudevaenulik. Kaugveri hilisem looming on pigem mugandunud kirjandus. Millal see mugandumine toimus – millal sai rahvuslasest nõukogude inimene?
Mina olin siis liiga laps. Sel ajal, kui me isaga koos elasime, oli ta mu isa – minu jaoks pigem trammijuht, nagu ma olen ka kuskil varem öelnud – see tundus minule palju huvitavam. Kirjanikuks hakkamine toimus siis, kui mina olin juba keskkoolis, aga siis ma pidevalt isaga koos ei olnud ja temaga neist asjust ei rääkinud. Ma arvan, et ikka 1950-ndate keskel, kui ta sai aru, kas avaldab või ei avalda, ja siis ta hakkas sisse smugeldama neid positiivseid parteitegelasi, tänu millele sai raamat ilmuda. Ja ma olen näinud hiljem, täiskasvanud inimesena neid välja tsenseeritud juppe – tõesti paks patakas. Argument olevat olnud, et need on liiga emotsionaalsed. Ja siis oligi nii, et nendest asjadest, millest ta oleks tahtnud kirjutada ja oleks kirjutanud liiga emotsionaalselt, need kärbiti välja ning siis ta pidi muidugi vingerdama – selline jesuiitlik tegevus, aga kuna ta kirjutamata elada ei saanud, tuli niimoodi teha. See juhtus üsna pea, kui ta ära nägi, kuhu ta tagasi oli tulnud.
*
Kas teie kodune õhkkond oli väga rahvuslik?
Ma ei saa nüüd öelda, et ta oleks tõemeeli, niimoodi tõsiselt isamaalikult mind kuidagi veennud. Tal olid teistsugused meetodid. Ta üldse ei kasvatanud last niimoodi, et istume nüüd maha ja räägime, kuidas on. See käis kuidagi käigupealt ja hoopis mingite muude vahenditega. Ta ei hirmutanud mind ei selles ega teises suunas. Mäletan, et mina ikka astusin, kuhu iganes, komsomoli ja ? Ma mäletan, et käisin isa käest küsimas. Ta vastas, et ta ka ei tea ja jättis selle ikkagi minu otsustada. Mul oli eakaaslasi, kelle kodud olid palju rõhutatumalt rahvuslikud.
*
Kuidas ta enda laagrikaaslased, kes välja tulid, vaatasid sellele, et tast on viljakas rahvakirjanik saanud. Kas läbikäimine jätkus?
Minu meelset ta ei jäänud üldse eriti nendega läbi käima. Sest ka Kaalepiga nad kuidagi ikkagi eemaldusid üksteisest mingil ajal. Seal oli midagi isiklikumat laadi, nagu ma põgusalt aru olen saanud. Helmut Tarand tuli jah muidugi hiljem, ta oli olnud isale guru seal laagris. Aga ma ei ole kuulnud jutte, et ta oleks nendega väga läbi käinud. Kuid eks mina olin siis selline 5-6-aastane, minu kuuldes lihtsalt ei räägitud neid asju. Nii et selle koha pealt ei saa ma kahjuks väita, et midagi täpset teaksin. Mina tean ikka seda pärastsõjaaegset isa, kelle sõbrad olid Eno Raud, Teet Kallas, Hardi Liives ? Seda elu, mis siis toimus. See laagrielu oli minu jaoks mingi hämar muistne aeg, see oli kõik nagu müüt. Pärast isa surma olen ma tegelikult palju rohkem teada saanud selle kõige kohta tänu sellele, et lugesin kõik need kirjad ja muu läbi, mis temast maha jäi.
*
Esimene raamat, mis laagriteemat puudutas, oli vist “Nelikümmend küünalt”. Kas Te seda mäletate, kui see raamat tuli ja mis emotsioone see lugejates tekitas?
Mäletan, et see tekitas elevust ja et see mingil ajal korjati ikkagi müügilt ära, mis omakorda tekitas muidugi veelgi suuremat elevust. Siis sain aru, et isa on millegagi hakkama saanud. Seda ikka võeti nii, et uskumatu, kuidas ta saab neist asjadest kirjutada.
*
Kuidas ta üldse iseseisvuse taastamisse ja uude Eesti Vabariiki suhtus? Kas elas seda üle, oli pettunud või vaimustuses?
Ta suhtus sellesse ettevaatlikult, ei ilmutanud sellist sentimentaalset vaimustust. Ta viskas selle üle võllanalja, mitte et tal midagi selle vastu olnuks, aga ta hoiak oli selline, et no näeme-näeme, et no vaatame, mis nad teevad selle vabariigiga. Ilmselt oli ta inimeste elu igasuguste võimude ajal sedapidi ja teistpidi kogenud ning piisavalt näinud, vana mees ka juba. Nii et niisugust pisarsilmi heldimust mina ei näinud. Igatahes, kui see put? oli, olid nad lapselapsega Lehtses. Ja meie siin kõik nii ärevil, ei saa kätte, Tapal on juba side maas, ei olnud kuhugi helistada – mobiile polnud tol ajal – ja siis kuidagi saime ikkagi otsa peale. Tütar rahustas, et me siin vanaisaga vaatame Bondi-filme. Ja ei mingit hirmu. Isa ei arvanud, et siin midagi hullu juhtub, mingi kogemus oli. Viskas villast, et oleks võinud rohkem verd olla. No niisugused naljad olid tal.
*
“Põhjavalgust” ja ka teisi tema teoseid lugedes paistab, et need kangelased seal on suurepärased kohandujad – ei lase elul endast niisama naljalt üle sõita, vaid leiavad oma tee. Kas seda võib tema kohta ka ütelda, et ta oligi selline kohanduja?
Võib. Ta nagu mõtles selle välja, kuidas ellu jääda. Ta oli seesmiselt küllalt ebakindel, mida üldiselt ei teatud ega nähtud, aga just tema päevikutest selgub, et melanhoolia ja kõik see oli talle tuttav, kuid ta ei näidanud seda avalikult välja. Ta oli selline naljamees ja kõiki lohutamas, kes tahtsid. Jah, ta kohanes. Ja näiteks, kui tal jalg maha võeti, siis meie muidugi perekonnas olime kõik ümber, et mis nüüd saab, aga paps ütles, et ei ole vaja, ühe sokiga saab läbi! Ta nagu võttis ära võimaluse minna haledaks, mis aga ei tähenda seda, et ta omaette ei võinud olla väga melanhoolne või lootusetu. Kuid ta siiski kuidagi leidis midagi, mõtles välja selle, kuidas edasi elada. Vintske sell oli, ma vaatasin seda juba lapsena.
*
Kus ta muidu oma teistele romaanidele ainest võttis?
Ikka elust endast. Väga paljudes kohtades, millest ta kirjutas, oli ta ise tööl. Koolis ta andis ikka tunde vahetevahel.
*
Mis tunde ta andis?
Kõike, mida vaja. Aasta otsa on ta olnud ju algkooliõpetaja, Soome järel, aasta enne kinniminekut, ta oli siis 18-aastane poiss.
*
Välja ei mõtelnud ta eriti midagi …
Ei, niimoodi päriselt mitte. Ta oli selles keskkonnas ise viibinud, millest kirjutama hakkas. Ja kui ta oli haiglas, siis kirjutas “Vana mees tahab koju”. Ulmet ei olnud. Tema noorpõlveasjades on küll sellist sümbolismi, nagu noor inimene ikka kirjutab – ?ahhe ja ?eike ja ?, aga hiljem neid enam ei kohta.
*
Teet Kallas on meenutanud, et Raimond oli pärast laagrist tulekut äärmiselt venelastevihkaja ja samas ühel hetkel, kui Kallas abiellus venelannaga, oli tulnud esimesena õnnitlema. Kas see on ka näide tema sisemisest muutumisest? Kas sellist venelaste vihkamist temas hiljem ka oli?
Ei, mina ei märganud. Ta tegi ikka vahet, mis on venelane ja mis on terror. Rahvuseviha tal enam hiljem polnud. See oli siis, kui mina olin juba nii suur laps, et minuga sellest räägiti – 1960-1970-ndad ja sealt edasi. Mäletan, et vana mehena – istusime köögilaua taga – ta ütles: “Tead, Kati, ma ei saa kedagi vihata, ma saan kõigist inimestest aru. Mida sa temast vihkad? Ma saan aru, miks ta sellise seatembu tegi.”
*
Kas tal oli venelastest sõpru ka?
Oli ikka. Nad ju käsid nõukaajal seal Sot?is ja kus olid need kirjanike mis iganes: võtsid koos napsi ja – “Podnimajem portveinostj!” – oli niisugune loosung neil. Oli ikka venelastest sõpru.
* * *
Niisiis kohanes mees ja kohanes tema looming. Kuid esikromaan jääb siiski kõige hilisema aluseks, mis sellest, et 60 aastat pärast käsikirja lõpetamist ja 18 aastat pärast autori surma.