Peter Robinson elab Kanadas vabakutselise kirjanikuna, aeg-ajalt õpetades ka loovkirjutamise kursustel. Tema kriminaalromaanid on saanud bestsellereiks USA-s, Suurbritannias, Kanadas, Prantsusmaal, Brasiilias, Saksamaal, Itaalias ja Rootsis. Ta on saanud väärikaid auhindu: Suurbritannia Detektiivkirjanike Liidu auhinna Dagger in the Library (2002), Prantsuse kirjandusauhinna Grand Prix de Littérature Polici?re, ameeriklaste Anthony auhinna, viis korda Kanada Arthur Ellisi auhinna; tunnustust on tulnud Rootsist ja Taanist. Inspektor Banks on jõudnud ka teleekraanile. Peter Robinsoni raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde, ka eesti keelde.
Telekata perekond
Peter Robinson (s. 1950) on pärit Castlefordist Yorkshire’is, töölisklassi perekonnast. Lugema hakkas ta varakult, kuna perekonnas ei olnud televiisorit. Kui televiisor lõpuks osteti (Peter oli siis 12-ne), oli ta lugemiskirg juba välja kujunenud. Kuid ta ei uskunud, et temal kui Põhja-Inglismaa töölisklassi noorukil oleks võimalik Inglismaal läbi lüüa. Nii siirdus ta pärast ülikooli lõpetamist Leedsis Kanadasse, kus astus magistriõppesse inglise kirjanduse alal Windsori ülikoolis Ontarios.
Üsnagi tuntud on lugu sellest, kuidas Joyce Carol Oates Peter Robinsoni oma loovkirjutamise kursusele vastu ei võtnud. Hiljem aga ühel luuleõhtul, kuulnud Robinsoni esinemas, küsinud, miks Robinson loovkirjutamise kursusel ei osale. Oatesi juhendamise kohta on Peter Robinson öelnud, et tal oli kõige rohkem kasu Oatesi toetusest, sest ega “kirjanikuks ei saa õpetada, saab vaid kätte anda mõned mutrid ja poldid, edasi peab igaüks ise minema ? Oma stiili peab iga kirjanik ikka ise leidma.” (January Magazine, juuli 1999) Lõpetanud Kanadas magistriõpingud, läks Robinson koju tagasi, kuid Thatcheri-aegsel Inglismaal oli raske tööd leida ning ta lahkus uuesti üsna kibestunult. Ta jätkas õpinguid doktorantuuris Yorki ülikoolis Torontos, kirjutas luulet ja avaldas ka mõned raamatud. Nii ta Kanadasse jäigi, tundes end vabana pärast Inglismaa lämmatavat õhustikku. Kuid sidemeid Inglismaaga ta ei katkestanud.
Ühel vihmasel suvel kodus viibides hakkas ta lugema isa raamatukogus leiduvat detektiivkirjandust – Raymond Chandlerit, George Simenoni ja Dashiel Hammettit. Oma eeskujudena on Robinson nimetanud just Euroopa kirjanikke, kuigi ta on mujal öelnud, et imetleb ka ameerika krimikirjanike hard-boiled stiili.
Peter Robinsoni universum
Kui Robinson detektiivkirjandusse süvenes, meeldisid talle eriti niisugused teosed, nagu näiteks Ruth Rendellil, kus tegevuskohaks on teatud paik, mida nähakse läbi detektiivi silmade. “Ilmselt olin Kanadas elades muutunud veidi nostalgiliseks, igatahes tahtsin taasluua üht nurgakest Inglismaast,” ütleb Robinson. Tema inspektor Banksi lugude tegevuskohaks on enamasti Eastvale’i linnake Yorkshire’is. “Tahan tunda selle maakoha lõhnu, olla selles ümbruses. Mul on küll üsna hea mälu ja võin üksikasju meelde tuletada ka kabinetis istudes, samuti on mul raamatuid ja fotosid, ning jälgin kohalikke ajalehti internetis,” räägib Robinson Connellyle (Mystery Reader’s International, august 2002). Robinsoni arvates on Agatha Christie lood lihtsalt vananenud.
Agatha Christie ja mõne teise detektiivkirjaniku mõjul oli Robinsoni esimeseks peategelaseks eradetektiiv, kuid see tundus talle igavavõitu. Pigem pakkus huvi keegi, kes soovib suurlinnast ära kolida, sest on juba kõike kogenud ja on läbi põlemas, ja kellele kohavahetus võiks kasuks tulla. Nii kujuneb välja Banksi-nimeline peategelane.
“Mulle meeldib mõelda sellele, millist muusikat võiks Banks mingil ajahetkel kuulata, tean, et see meeldib ka minu lugejatele,” ütleb Robinson intervjuus Reader’s Digest’ile (2010|). 2006|. aastal ilmunud raamat “Tükike südant” (“Piece of My Heart”) viib lugeja 1960-ndate aastate hipimaailma. Kui kontserdijärgsel hommikul festivaliala koristades leitakse ühest magamiskotist kellegi blondi tüdruku laip, kes on jõhkralt tapetud, asub mõrva lahendama Stanley Chadwick, kelle arvates ringilonkivad, kanepit tõmbavad, pikajuukselised hipid, kes kuulavad lärmakat muusikat, on parasiidid ja muiduleivasööjad. Kuid nii temal kui ka inspektor Banksil, kes uurib ühe muusikaajakirjaniku mõrva tänapäeval, on lisaks kuritööle vaja uurida ka motiive ja tausta, tutvuda 1960-ndate muusikamaailmaga. Raamatule on lisatud playlist, mis sisaldab muusikat erinevatelt lauljatelt ja ansamblitelt (Jimmy Hendrix, Pink Floyd, Led Zeppelin, The Who, etc).
Detektiivi isiklikud lood
Kuidas hoida lugude ja karakterite huvitavust ja elulisust? Peter Robinson on kursis uudiste ja tänapäeva kohtuekspertiisiga, kuid tema jaoks on võti karakteri arengus ja tema suhetes. Erinevalt näiteks Poirot’st või Sherlock Holmesist, kes kõikide sündmuste keskel ja raamatute jooksul ei muutu, vaid keda iseloomustavad ikka ühed ja samad maneerid ja tavad, tingivad tänapäeval sündmused detektiivi kujunemise ja arenemise.
Nii lähevad Banksi ja tema naise teed lahku sarja 10. raamatus ning ta elab seda läbi raskelt ja valuliselt. 2003|. aasta raamatus “Suvi, mida polnudki” (“The Summer That Never Was”) peab ta lahendama mõrva, kus ohvriks on tema lapsepõlvesõber. Järgmisel aastal ilmunud raamatus “Mängides tulega” (“Playing with Fire”) põletab sarimõrvar ja tulesüütaja maha Banksi kodu, milles Banks jääb uimastatult põrandale lamama. “Veider lugu” (“Strange Affair”) käsitleb Banksi venna mõrva.
Sama põnevalt käsitletakse Banksi ja tema kolleegide vahelisi suhteid – sõbralikke või pingelisi. Sageli peab Banks olema teiste võmmide omavaheliste suhete klaarijaks. 2000. aastal ilmunud raamatus “Külm on haud” (“Cold is the Grave”) satub Banksi ülemuse Riddle’i kaheksa-aastane poeg arvutit näppides oma õe alasti portreele mingil pornosaidil. Riddle, kes on siiani Banksile kaikaid kodaratesse loopinud, pöördub tema poole. Ja kuigi Banks teda jälestab, sest peakonstaabel on tema arvates südametu pedant, võtab Banks vastu ülesande tüdruk Londonist üles otsida ja koju tuua. Ootamatult põimuvad suure metropoli ja väikese Eastvale’i maailmad ning tema ülemuse eraelu rullub Banksi silme ees lahti nagu kangas. Samas analüüsitakse ka keerulisi suhteid Banksi ja tema endise kallima Annie Cabboti vahel. Annie’l endal on veel teinegi minevikust pärit olukord lahendada, mis nõuab kogu tema julguse. Annie’l kui naisel on üldse raskem tõestada ennast politseinikuna, ta teab, et peab olema meestest tugevam, et nende lugupidamist pälvida.
Kust tuleb kurjus?
Inspiratsiooni saab Robinson väikestest asjadest, juhuslikest kohtumistest, kohtadest. Mõnikord ka kirjandusest, näiteks 2008|. aastal ilmunud raamatu “All the Colours of Darkness” sünnile olid tõukeks elu pahupoole värvid: armukadedus, reetmine, ahnus, lõbujanu, kättemaks, nii nagu “Othellos”. Kirjutamist alustabki ta tavaliselt kohast – kuivanud tiigist, udusse mähkunud surnuaiast – ja laibast. Seejärel paneb paika tegelase, ja loodab, et ka lugu hakkab kujunema. Sageli saab Peter Robinson inspiratsiooni ajaleheuudistest, kuid mitte esilehekülje rasvastest pealkirjadest, vaid mõnest väikesest nupukesest, mille juures teda võlub asja lõpetamatus või lahendamatus, mis annab toitu kujutlusvõimele.
Enamik vägivaldseid sündmusi on juba toimunud selleks ajaks, kui Banks kohale jõuab, ja nii peab ta tegelema tagajärgedega. Vägivald on siiski õudne, ja see avaldub mitte niivõrd vere koguses või laipade arvus, kui detailides. Ühes intervjuus ütleb Robinson, et temale on kirjutamine katartiline kogemus, sest ainult kirjutamine aitab tal üle saada vägivallategude õudusest (Deckarhuset, 23. veebruar 2009|). Nende sooritamiseks on Robinsoni raamatuis kujutatud väga erinevaid tegelasi väga erinevate motiividega: on inimesi, kes tapavad lõbu pärast, seksuaalse tungi ajel, juhuslikult, jne.
Kui Michael Connelly oma intervjuus küsib, kust tuleb nende kurjus, arvab Robinson, et pigem on neil kurjategijail nüristunud empaatiavõime, s.o võimetus kujutleda teiste inimeste kannatusi, neist aru saada või neile kaasa tunda, millesse on segatud mingi tugev soov, mingi tung või iha millegi järele. Seda iseloomuomadust võib täheldada psühhopaatidel, vahel ka poliitikutel ja ärimeestel, arvab Robinson.