LÄHIAJALOO MOSAIIGID: Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu galeriis (Rävala 10) on 12. maini avatud näitus „Inimene. Maa. Taie“. Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel soovitab seda kui põnevat vaadet geograafiasse, kultuurilukku ja lähimineviku poliitikasse.
Suur osa näitusest tutvustab äsja 70. sünnipäeva tähistanud raamatukogu direktori Andres Kollisti kunstikogu, fookuses maal ja graafika. Kogu näitus rühmitub aga kolme ossa: kujutav kunst, folkloor-etnograafia, teadus ja poliitika. Viimane on väljas stendide ja raamatute näol.
Iseenesest on tegu ebatavalise näitusega, mida vast ei saagi liigitada rubriigi „kunst“ alla, kuna seal on koos maalid, etnograafiline kogu esemetest eksootilistest regioonidest ja reaalajalooline materjal.
Kadunud atmosfäärKeemiku haridusega Kollist uuris peamiselt punavetikaid ja tema ekspeditsioonid viisid teda 1970.–1980. aastatel Kaug-Itta ja Siberisse, aga ka Araali, Kaspia ja Musta mere äärde, Vaikse ookeani avarustesse ning Läänemerele. Nõukogude aja üks paradokse oli ebatavaliste asjade kokkupanemine ja nii osalesid ka Kollisti ekspeditsioonidel nimekad kunstnikud Lemming Nagel, Heitti Polli ja Tiit Pääsuke, kelle segatehnikas maastikumaalidel on väljapanekus seetõttu eriline koht. Mitmed maalid on valminud kohapeal või maalitud slaidide järgi. Väljas on ka Raul Meele, Leonhard Lapini, Silvi Liiva ja Marje Üksise graafikat, samuti Orest Kormašovi ja Epp-Maria Kokamäe maale. Maalide väljapaneku juhatab sisse aga Kollisti zooloogist vanaisa Heinrich Riikoja pallaslik portree, mille 1950. aastate alguses maalis Elmar Kits.
Vaatasin seda portreed tükk aega. See on suurepärane ajastudokument. Ruumikas kabinetis istub kõhn pika habemega, baretti kandev ja piipu suitsetav härrasmees. Mingil moel meenutab härrasmees idamaa tarka. Olid esimesed sõjajärgsed aastad stalinismi viljastavates tingimustes. Vanahärra on riides nagu nõukogude teadlane ikka, ent kabineti seinu katvad raamaturiiulid vihjavad vabariigiaegsele teadmistepagasile. Zooloogia oli muidugi ka vähem politiseeritav kui sotsiaal- või humanitaarteadused ning johtuvalt sellest võis sõjaeelse erialaraamatukogu omamine tol ajal olla ka märksa ohutum kui kasvõi ajalooraamatute kollektsioon pähklipuust raamatukapis. Puurisin seda pilti silmadega pikka aega ja üritasin läbi elada tolleaegset skisofreenilist atmosfääri – pilt näib kehastavat rahu ja stabiilsust, ent nagu me teame, võis selle iga kell katkestada resoluutne koputus uksele.
Kaug-ida atmosfäär
Minule kui Siberi-uurijale on nõukogudeaegseid ekspeditsioone kujutavad maalid kõige pilkupüüdvam osa näitusest. Neid on kolm: Heitti Polli „Lumi“ (1974), Tiit Pääsukese „Jaapani meri. Popovi saar“ (1985) ja Lemming Nageli „Õttõrgan“ (1981).
Esimesel on kujutatud gruppi eesti teadlasi Kamtšatkal Kljutševskaja sopka taustal. Väga realistlik, sõna otseses mõttes suisa sotsrealistlik maal: kunstnik on suurepäraselt jäädvustanud tolleaegse tööriietuse ja inimeste välimuse – presentjoped, plastmassnokkadega mütsid, kõrge kaelusega kampsunid ja sarvraamidega koledad sotsialistlikud prillid, ehk siis tolleaegse välitöö esemlik baas.
Mingi imenipiga on pildile püütud Kaug-Ida karge atmosfäär, pilti vaadates ma korraks isegi tundsin külma meretuult. Kljutševskaja sopka spetsiifiline kontuur on küllap tuntud igale Kaug-Ida uurijale, sopka on kaetud lumega, nagu ka sopkat ümbritsev tundra. Tundras pole peaaegu kunagi tuulevaikust ning ma vean kihla, et ka pildi joonistamise ajal keris vaikne tuul üles maapinna kohal hõljuva lumepilve. Ülejäänud kaks maali näitavad suurpäraselt Tšuktšimaa ja Kamtšatka mereääre ilu ja samaaegset trööstitust – hall tinaraske taevas suisa ripub saarte kohal.
Tšuktši luunikerdused
Näituse teise mahuka osa moodustavad arvukatelt eksootilistelt maadelt soetatud (rahva)kunst ja ekspeditsioonidelt kaasa toodud erinevad vulkaanilised kivistised. Siin on morsaluust nikerdusi, Aafrika bušmanite taburette, tänavakive süvenemst Kiievist ja Lissabonist (kõigil oma lugu ka juures lugemiseks), indoneesia ja ladina-ameerika kaasaegset kunsti. Kolliste on selles mõttes täiesti tüüpiline välitöid tegev omaaegne reaalteadlane – peale otseste ametiga seotud huvide tundis ta huvi ka kohalike kultuuride ja nende etnograafia vastu. Selgitavad tekstid seintel ja vitriinides näitavad, et Kollist tegi endale selgeks kohapealse eluolu põhialused.
Muidugi pälvis minu tähelepanu esimeste seas vitriin tšuktši luunikerduskunstiga. Seal on koos näiteks paberinuga, kõrvarõngad, võtmehoidja ja isegi mere äärest leitud karukihv. Tekst seinal teatab, et tegemist on Ueleni asulas eksisteerinud käsitöötsehhi toodanguga. Sellised töökojad asutati paljudes põhjarahvaste kolhoosides ja sovhoosides ning nende eesmärk oli „säilitada ja arendada põlisrahvaste kultuuri“. Edasi tuleb Lõuna-Aafrika, Zimbabwe, Bali ja Venezuela etnograafiat ja kunsti. Yanomami vaasid, Shona kiviskulptuurid ja bušmanite maskid on varustatud asiste saatetekstidega, millest võib aimata mitte ainult Kollisti erudeeritust, vaid ka pedantsust. Soovitav on vaadata ka Ketut Soki maali „Elu Balil – rahustav kirevus“. Ongi rahustavalt kirev maal, pole midagi öelda. Juures muidugi jutt kunstnikust.
Hallipassimehed
Kolmas osa annab läbilõike Kollistist kui teadlasest, tutvustab teda kui ühiskonnategelast ja Eesti kodakondsuspoliitika üht väljatöötajat, meenutades vaatajale ka näiteks Abhaasia eestlaste isademaale naasmise seikluslikku lugu 1992. aastal. See osa on vast kõige enam süvenemist nõudev.
Kollist oli omaaegse kodakondsus- ja migratsiooniameti juhatajana ka välismaalaste seaduse kaasautor ja halli passi leiutaja. Stendidel ära toodud ajaleheartikleid ja dokumente tasub täitsa lähemalt lugeda. Kui nüüd võtta pikk ja keeruline lugu lühidalt kokku (ja Kollist on nendel teemadel ka korduvalt sõna võtnud), siis Kollisti peamine argument hallide passide kasuks 1990-ndate alguses oli, et see aitab fragmenteerida kohalikku venekeelset elanikkonda ja annab inimestele, kes mingil põhjusel ei taha Vene passi ja ei saa Eesti passi, juriidilise staatuse.
Põhimõtteliselt andis hall pass Eesti Vabariigile võimaluse säilitada oma nägu ka rahvusvaheliselt, andes subjekti staatuse inimestele, kellele ei peetud võimalikuks kodakondsust anda. Nüüd, aastaid hiljem on Kollist halli passi suhtes kriitiline ja leiab, et see on oma aja ära elanud ja tänaseks muutunud teatud osa venelaste nn idatrajektoorile surumise instrumendiks. Minge ja lugege stende, seal on see asi ära seletatud.
Näituse kuraator on kunstiteadlane Harry Liivrand, näituse kujunduse ja kujundusgraafika on teinud Rene Haljasmäe.
