Ärge kunagi – kui sattute poodi – vaadake lahtiste silmadega vabrikus toodetud kotletti, või mis veel hullem, sinakat, laperguseks pressitud ja tallanaha moodi pihvi. Oleme teinud korduvalt katseid uurida välja pihvi koostist ning iga korraga tõusevad juuksed üha enam peas püsti. See on vähese liha, mõttetute kõrvalainete, jahu ja kümnete säilitajate õudne sümbioos. Ja ometi saab kotlet olla õilis. Vaatame, kuidas seda vormistada.
SADA KOTLETTI
Asi algab muidugi hakklihasegust. Kuidas parasjagu kõht ütleb, selline tuleb teha ka segu. Võib teha sealihakotletti, veiselihakotletti, linnu- või lambaliha oma. Klassikaline variant kuulub aga seguhakkliha maailma – ütleme nii, et lahtist hakkliha võiks varuda suhtes 2/3 veisehakkliha ning 1/3 seahakkliha. Tulem võimaldab kõigile sobivat praadimist. Lambaliha näiteks kipub mõnede jaoks liiga raskeks.
Nüüd aga oletame, et istute kusagil sauna eesruumis või elutoas ja külla sigineb sõbrakesi. Sestap pangem tähele, mida vajab üks suurem kotletilaar – kas siis praeks või õlle kõrvale haukamiseks.
AINED
700 g veisehakkliha
300 g seahakkliha
2-3 munakollastmõned supilusikatäied jahu (et liha mätsiks ja pannil laiali ei pudeneks)
3 riivitud kartulit (sobib ka toores punapeet)
4-5 peeneks hakitud sibulat1 terve küüslauk, kah peeneks hakitudpalju hakitud
rohelist: till, oregano, tiba tüümiani, paprika
KUIDAS EDASI KÄITUDA
Kes kotleti sisse taime ei pane, visatagu köögist välja, see on kuldreegel. Kes rohelisega nõustuvad, toimetagu edasi järgmiselt: virutagu lihamass kaussi, lisagu kõik ülejäänud ained, v.a. jahu ja kartul. Nüüd tuleb asja muudkui segada, segada, segada. Järgmisena kupatatakse kaussi riivitud kartul ja korratakse segamisprotsessi. Ning seejärel hakatakse vähehaaval lisama jahu, tainast muudkui samal ajal keerates – niikaua, kuni tainas hakkab ilusasti kokku ja ei pudene enam laiali nagu revolutsionäärid 1924. aastal.
Tainal võiks umbes 15-20 minutit seista lasta, las mõtleb läbi, millest koosneb, las koostisosad saavad üksteisega ilusti tuttavaks ning alustavad omavahelist suhtlust. See on väga oluline, et koostisosad kaklema ei läheks, sihuke asi keerab toidu kihva.
Edasi ajada pann särtsuvtuliseks ning asuda auväärset massi praadima. Vanade spetsialistidena keelame siinkohal ära igasuguse toidu- või muiduõli. Kotletti on vaja praadida või ehk – soovitavalt – searasvaga. Ja ei mingit muud rumalust.
TÄHELEPANEKUKS
Kui kotletta vupsab pannilt kui taevast lörtsi, vaja panna tähele, et nad ei satuks automaatselt värske õhu kätte jahtuma. Sestap asetatagu pliidi teisele rauale pott (mida aeg-ajalt nõrgal tulel kuumutada) ja asutagu lugupeetud lihatooteid sinna kiht-kihilt ülestikku laduma. Potil olgu kaas kogu aeg peal. Selles potisoojas moorivad kotletimehikesed edasi ning saavutavad just niimoodi oma ainuomase, õige ja päris maitse.
Ning pole vist vaja lisada, et kotletti süüakse absoluutselt ükskõik mis asja kõrvale, rosinatega kohupiim vahest välja arvata. Pits külma viina alla, hakklihatoode lärts! taldrikule, külm õlu kõrvale ja – pagan küll!