Ärge imestage kui Brüsselis kohtate juhuslikult mõnd Eesti tuttavat. Kui sõidate Eesti Õhuga, võite juba lennukis avalikust elust tuttavaid nägusid üles lugeda: poliitikud, ajakirjanikud, riigiametnikud, kodanikuühiskonna aktivistid.
MUGAV, TURVALINE, REGULEERITUD
Lisaks huvitavale faktile, et Brüsselisse üha rohkem eestlasi jõuab, pole selle linna kohta midagi muud huviäratavat öelda. Nojah, eks ole tegu ühe tüüpilise igava Euroopa linnaga, kus midagi kunagi mitte midagi põnevat juhtuda ei saagi, nentisin. Ja nagu tavaliselt, olin ka seekord sunnitud möönma, et eelarvamused ei pidanud paika. Brüssel ei ole igav linn selles mõttes, et seal midagi teha poleks. Küll aga kohtab seal “igava lääne” – parafeerides meie eurosaadikust tihedat brüsselikülastajat Toomas Hendrik Ilvest – mentaliteeti, mille ülevõtmisest hoiduma peaksime.
Paljurahvuselise Brüsseli tänavapilt on põhja- ja idaeurooplase silmale harjumatult kirev. Metrood oodates võib end lõbustada möödajalutavate (Brüsselis käiakse mõõduka tempoga, ka hommikusel tipptunnil ei tõukle ega kiirusta keegi) inimeste jälgimisega, kelle suurlinliku stiiliga kombineeruvad aafrika, araabia, aasia või kurat teab millised etnilised juured. Ärge imestage, et Brüsselis nii palju erinevat värvi inimesi on. Elu seal on mugav, turvaline, reguleeritud ja muidugi unistavad paljud sellest.
ÜLEPAKUTUD PÜÜDLIKKUS
Mis siin siis nuriseda? Pelgan, et siin avaldub üks järjekordseid demokraatia paradokse: ühelt poolt on hea elada konsolideerunud demokraatias, kus ühiskonda ei vapusta äkilised muudatused ja elu kulgeb ajalooliselt vormunud turvalises sängis bürokraatliku õigusriigi põhimõtetel. Teisalt pärsib seesama stabiilsus arenguks vajaliku loovuse.
Näiteid ülipüüdlikust reeglite täitmisest ei pea Belgias kaua otsima. Kasvõi selline napakas lugu. Püüdsid noored eestlased kahe väikese lapsega supermarketisse siseneda kui peatab neid poe turvamees. Kuna poe juhtkond ei ole alla 8-aastastele lastele kindlustuslepingut teinud, ei lubata neil lihtsalt poodi minna.
Siin oleme harjunud nurisema kehva ühistranspordi pärast. Samas kipub avalike teenuste hea kvaliteet pärssima inimeste solidaarsust ja loovat reageerimist uutele olukordadele. Novembrikuu kolmel esimesel reedel toimus Brüsselis ühistranspordi streik. Ühel neist päevadest bussid siiski vaba graafiku alusel liikusid. Kas te kujutate endale ette nördimust kui peale kolmveerandtunnist ootamist teid külmast kangena peatusse jäetakse? Ja seda täiesti naeruväärsel põhjusel: kes bussi saab, jääb esiukse juurde seisma, moodustades sinna tihke inimtropi ja et bussijuht – kõigi reeglite kohaselt ja teie hüüetest hoolimata, et bussi tagaosa on täiesti tühi – üksnes esiukse avab, et see teie nina ees resoluutselt sulgeda.
ÜLIARENENUD BÜROKRAATIA
Ühiskonda kontrolli all hoidmiseks tuleb seda reguleerida. Lihtsaim viis seda teha on asendada kodaniku poliitiline roll tarbija apoliitilise rolliga. Seejuures tuleb ?oppamist piirata kindlale ajavahemikule päevas ja kindlatele päevadele nädalas. Kui kell kukub viis, kiirustab Brüsseli kontoritöötaja toidupoodi, sest see suletakse kella seitsme paiku. Tuleb arvestada, et poodi sisse saamiseks tuleb kohal tuleb olla vähemalt pool tundi enne poe sulgemist; kui aga juhtud veerand tundi hiljem ostukorviga riiulite vahel jalutama, eskordib vastuvaidlemist mittesalliv turvamees su otseteed kassasse. Pole harv, et isegi tuled kustutatakse ära.
Brüsseli tänavate tempo on rahulik ja inimestel paistab olevat aega küll ja küll. Tööd tehakse mõõdukalt. Teadagi miks: elu on mugav ja turvaline ja kõik tahavad seda võimalikult kaua nautida. Näiteks kui tellite koju remondimehe, peate töölt vabaks võtma terve päeva, sest viimane võib saabuda tööpäeva jooksul, mis kestab muidugi üheksast viieni.
Kui sa kirjeldada vaid ebatäiuslikkuseni arenenud bürokraatiale iseloomulikke olmeprobeeme, pareeriks mõni sellist nurinat. Küsimuse võib püstitada ka abstraktsemal, ja nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil: kas hea elu (heaoluriik) viib lõppeks paratamatult mugandumise ja stagnatsioonini? Kuidas elada heaoluriigis ja kuidas elada head elu, olles vaba “igava lääne” mentaliteedist?