Mõtlesin juba juuli lõpus, et vaatan augustis nii palju näitusi kui suudan, peaasjalikult küll neid, mis Tallinnas, et saada ettekujutus suurematest kunstisündmustest, mille ulekust oli asjahuvilistele juba varem ette teada. Juba juuli keskpaigast võis Tallinna Kunstihoones ja tänavapinnal asuvas galeriis näha augusti keskpaigani 3. Ars Baltika fototriennaali “Mis on tähtis?” Küsimusele, mis on tähtis, ei saanud ma selle näituse töid vaadates küll mingit vastust, pealegi tundus mulle eksponeeritud fotodest huvitavam hoopis Arturas Raila (Leedu) video “Primitiivne taevas”. Aga maitse asi, nagu ikka. Aga mis on tähtis? Sellele sain vastuse hoopis näituse kataloogist: “Tugev tahe osaleda” (Mika Hannula).
Tegelikult oli (ma ei usu küll, et teadlikult) fototriennaal vaikseks eelmänguks selle suve kõige suuremale Eestit puudutavale kunstiüritusele ISEA 2004|, so 12. elektroonilise kunsti sümpoosiumile, mis oma aktiivsete üritustega kulges 12.-22. augustini Läänemerel, Tallinnas ja Helsingis. Igal juhul hõivas rahvusvaheline elektroonilise kunsti seltskond tavatult palju traditsioonilisi kui ka vähem harjumuspäraseid pindasid oma tööde eksponeerimiseks.
Lisaks näitustele peeti kõikvõimalikke ettekandeid, klubiüritusi, moeshow ja küllap veel midagi. Ise mõtlesin piirduda näitustega, et sedagi palju. Ja saigi ehk veidi liiast, avamise juurde käisid pea igal pool veel ka mõned performance´id. Aga just siin hakkas mul kuidagi ära pöörama – hakkas igav ja isegi piinlik. Performance ei ole mingi hädapärane mõtestamata liikumine, lisand mingile elektroonilisele vidinale? palju erinevaid justkui kunstilisi tegevusi ei tarvitse tegelikkuses anda üldse mitte mingit tulemust.
Mulle on olnud varemgi – ja nüüd isea puhul jäin selle üle veidi pikemalt mõtisklema – raske mõista, miks ma peaksin näitusesaalides, kuhu on paika seatud kümned arvutid, hakkama vaatama netikunsti? Kas selle netikunsti mõte ei seisne pigem selles, et ma võiksin seda vaadata kus iganes? Ja kui ma ei taha seda teha näitusesaalides, kas siis on elektrooniline kunst minust kuidagi kaugel või kas ma mõistan seda siis vähem, kui ma vaatan mõnda netikunsti projekti kodus? Vaevalt küll. Siin, arvan, ei olegi küsimus mitte niivõrd vaatajas kui pigem kunstnikes endis, nende sotsiaalses positsioneerituses kunstnikena. Liikudes traditsioonilistel näitusepindadel, ollakse ilmselt ka endi silmis natuke rohkem kunstnik kui oma töid ainult võrgumaailmas eksponeerides. Seda aga selles mõttes, et olles uue meedia kunstnik, tahetakse omada ka “näitusesaalide” kunstnikuks olemise juurde kuuluvat publicity´t. Kes viitsib tavameedias kirjutada vaid võrku ülesse ripitatud kunstiprojektidest? Need elavad seal oma elu nagu nende kommentaatoridki. Kokkupuude nende kahe kunstimaailma vahel on minimaalne. Veel väiksem, peaaegu olematu on selle kunstimaailma kokkupuude tavavaatajaga. Nii see on.
Aga augustis oli veel mõni väiksemgi näitus, mis vääriks nimetamist: osaliste eesti juurtega ameeriklase Mark Maheri nii tehniliselt kui sisult põnev näitus “Monogaamia” Linnagaleriis, René Kari “Miami Beach” Vivian Napi galeriis, kus ta kaubamärgile erootilisele abstraktsionismile oli üllatavalt lisandunud fotod kunstniku kadestamisväärselt hästi säilinud sportlikust kehast. Midagi meenub ka Merike Estna näitusest “Jüri ja Mari seiklused” Vaalas. Kui veel midagi oli, siis on see juba meelest läinud – järelikult igav oli.
