Üks eesti muusikaajaloo vaieldamatuid suurhetki on olnud Iggy Popi kontsert Laululaval juba ammu hingusele läinud Rock Summeril. Kogu pompöösse rokktsirkuse raames oli see kontsert oma toore energia ja minimalistliku helikeelega midagi niivõrd erilist ja erinevat, et ta kas haaras või peletas eemale.
Ülim megaläbu
Rock Summer oli tol ajal koht, kuhu janused muusikasõbrad kogunesid üle terve Suure Kodumaa, see oli ainukordne võimalus kohtuda iidolitega, keda tunti vaid vilistavatelt kassettidelt või halvasti kopeeritud välismaa ajakirjadest. Siis oli seal palju inimesi, kes tulid pidu panema, sest Rock Summer oli esimene suur megaläbu N. Liidu territooriumil, midagi sellist polnud enne olnud. Need inimesed ei tundnud huvi kindla bändi vastu, neile oli olulisem näha välismaalasi, nillida neilt purgid?inni ja kaanida niikaua, kui rahakoti sisu vastu pidas. Nende osalemine kontsertidel sõltus artisti võimest murda läbi ignorantsist, lähenemisest lavale, joobeastmest ja paljudest muudest väikestest asjadest.
Iggy Pop lajatas ja tõmbas kõik lähima poole kilomeetri raadiuses olevad inimesed suurde ja meeletusse rokkbakhanaali. Seal pühitseti rock’n’roll’i, tantsiti rock’n’roll’i, elati endast välja rock’n’roll ja higistati rock’n’roll’i. Mida ei suutnud Gunnar Graps ja Mihkel Raud, seda suutsid palja ülakehaga meeletu pilguga kõhn keskealine kähiseva häälega mees, üks kitarr, üks bass ja alla keskmine trummikomplekt. Iggy Popi võib süüdistada ükskõik milles, aga mitte selles, et ta ei annaks endast laval viimast.
Puhas überpunk
Ma mäletan, et Tiit Kusnets tegi Iggy Popiga intervjuu ja kirjutas seal midagi sellist: “Iggy Popi lava-show’d on läbi aegade tähendanud tema keha, lavatehnika ja lava lähedasi kokkupuuteid ning jätnud arme nii esimesele, teisele kui kolmandale.” Ma mäletan, et palusin Kusnetsil (sest temal oli backstage-pass) enne intervjuud Iggy Popiga paluda maestrot välja tulla, sest seal ootasin mina, tema truu ja andunud fänn. Kusnets minu kutset muidugi edasi ei andnud ja nii pole ma Iggy Popiga siiamaani isiklikult kokku saanud.
Iggy Pop on hea näide, kuidas rokktsirkuses normaalseks jääda. Tuleb olla lihtsalt haigem kui kõige haigem tüüp popmuusikaäris. See, mis on või ei ei ole punk, näib vähemalt kord dekaadi jooksul kerkivat üles kõigis maades ja kultuurides. Kas Keskerakond on punk? Kas Green Day on punk? Kas limusiiniga sõitmine on punk? Kas töötuabiraha vastuvõtmine on punk? Need ja paljud muud põletavad küsimused pungi essentsi kohta on takistanud siiani leidmast rahuldavat ja ühest definitsiooni mõistele “punk”. Küll on aga seesama maailm ühel nõul, et Iggy Pop on Godfather of Punk, punk enne punki, überpunk.
Seaduste ja normide eiramine
Pungi juurde kuulub paras annus fuck off-hoiakut. Midagi, mis ühendab nii Savisaart, Iggy Popi kui Peeter Paska. Väljendub see hoiak küll eri sfäärides. Iggy Popi puhul näiteks ootustele mittevastavate plaatide tootmises. Olles läbinud narkootikumide, alkoholi ja ekstsessiivse lõbutsemise vasktorud ning lindistanud kaks käredat albumit, oli aeg käes lindistada kolmas. Selle albumi saamislugu on rännakute ja katse-eksitus meetodi rakendamise lugu. Lennanud läbi pool USA-d, otsides sobivat plaadistuskohta ja seltskonda, maandus Iggy Pop lõpuks Londonis, kuhu saabusid ka Ron ja Scot Asheton, tema bändi Stooges rütmisektsioon. Mindi ja lindistati CBS-i stuudios album, mis sai hiljem ninmeks “Raw Power”.
Legend räägib, et albumi formaadi pani plaadifirma enne paika. See oli “rokk, ballaadid ja weird stuff”. Iggy Pop on ise ütelnud, et album lindistati seisundis, kus “we were all one step away from becoming junkies, and the ones that weren’t junkies were out of touch with reality”. See on ideaalne seisund, et lindistada ballaade, uskuge mind. Ja lindistati hulk lugusid, mis võiksid olla ballaadid, kui nad oleksid magusad. Need lood on küll meloodilised ja depressiivsed, nad oleks nagu ballaadid, ent nad ei ole ballaadid. Kamp psühhopaate suutis lihtsalt teha lugusid, mis on küll karmid rokklood, ent vormilt kõverpeegli ballaadid. Ja too weird stuff ? Imelik on kogu album, sest kogu muusika on kuidagi tasakaalust väljas. See ongi out of reality, muusikaliste seaduste ning normide eiramine. Ja siis rokk. Iggy and the Stooges olid vist esimesed muusikaajaloos, kes ristisid loo “Search and Destroy”.
Search and destroy
Mis sai edasi? Edasi tuli David Bowie ja miksis albumi Hollywoodis ning sündinud oligi plaat, mida osteti vähe, ent mille väheste ostjate seas olid muusikud, kes selle albumi saatel õppisid kitarri mängima ja moodustasid bände, mida me teame, tunneme ja armastame. Nende bändide hulgas on Damned, Primal Scream, Nirvana, Damned, Sex Pistols ja Clash.
Ning ärgem unustagem Henry Rollinsi seljatätoveeringut, see on “Search and Destroy”, sama nime kannab ka üks maailma suuremaid punkfestivale, mida peetakse Berliinis. See on plaadi nimi, mille Iggy and the Stooges lindistas 1973. aastal, ja see plaat on eatu, ta ei vanane iial.